Klaus Steigleder
Originaali tiitel: Klaus Steigleder. Das Opus Dei - eine Innenansicht.
Benziger Verlag. 4. Auflage 1991
Kaane kujundanud Alar Raudoja
Trükkis As Trükk, Pärnu
SISUKORD
Benzigeri kirjastuse eessõna
Eessõna 1. väljaandele
Eessõna 4. väljaandele 7
I Opus Dei struktuur ja ülesehitus - mõned põhijooned 8
1) Liikmestaatus. 10
2) Asutamine ja asutaja. 12
3) Juhtimisstruktuur. 16
4. Sekulaarasutusest personaalprelatuurini. 17
II Opus Dei - pilt iseendast 23
1) Kristuse järgija igapäevaelus. 23
2) "Desorganiseeritud organisatsioon". 28
3) Kirik kirikus? 29
4. Laienemine. 30
III Tee Opus Deisse
IV Opus Dei olemus
1) Siirus, mõttevahetus, kuulekus.
2) Piht.
3. Normid.
Palve. Suretamine.
4) Väljaõpe.
5) Perekonnaelu, vennalikkus.
6) Sisemine tsensuur.
7) Apostolaat.
8) Päevarezhiim.
9) Abielutus ja sugude lahutamine.
10. Vanemad.
V Lahkumine Opus Deist
VI Kokkuvõtteks
Märkused
Kasutatud kirjandus
3
Benzigeri kirjastuse eessõna
Käesolev teos kujutab endast saksa keeleruumis esmakordset põhjalikku ja kriitilist ülevaadet Opus Deist, mille autor ise kuulus aastaid sellesse ühendusse. Nüüdseks on kirjutaja ühendusest lahkunud, kinni pidades ettekirjutatud formaalsustest, ja hakkab lõpetama katoliikliku teoloogia õpinguid, mida alustas pärast ühingust väljaastumist.
Koostaja arvates on see väljaanne oluline panus informatsiooni vahendamiseks ja oma arvamuse kujundamiseks. Kuna raamatuturul on juba mitmeid Opus Dei enesetutvustusi, on meile omaenese kogemusel põhinev kriitiline teos äärmiselt tähtis. Mitmete seisukohtade koosvaatlemine annab lugejale võimaluse luua enesele ülevaatlik pilt ja langetada hinnang selle ühenduse kohta, mis sai 1982. a. personaalprelatuuri kirikuõigusliku staatuse.
Me loodame selle informatsiooni avaldamisega aidata kõiki neid, kes otseselt või kaudselt satuvad vastuollu Opus Deiga: noori, kes on ühinenud selle liiikumisega ja keda sageli sunnitakse otsustama, enne kui nad tunnetavad kogu tegelikkust, mille kasuks nad peavad otsustama; selliste noorte inimeste vanemaid, usuõpetajaid ja noorte kasvatustööga tegelejaid; lõpuks aga ka neid kiriklikke ametikandjaid, kes Opus Deid tunnevad ainult väljastpoolt.
Olgugi see raamat kirjutatud kriitiliselt, ei saa talle ette heita poleemilisust, nagu lugeja isegi märkab. Mingil juhul pole lähtutud kirikuvastaselt positsioonilt. Nagu autor kohe alguses ütleb, tulenesid tema selgitused "armastusest kiriku vastu ja murest kiriku pärast ning inimese pärast kirikus". Seesama põhjus ajendas ka kirjastust seda raamatut välja andma.
Selle kriitilise käsitluse viis ja toon lubavad aga loota, et siin antud informatsioon vallandab konstruktiivse diskussiooni, mis võiks viia ka järk-järguliste reformideni.
Zürich, 1. august 1983
Eessõna 1. väljaandele
Kirik mõtleb Opus Deist positiivselt. Ajal, mil kiriklikkus, vankumatu kinnipidamine kiriku õpetusest ja täielik andumine Jeesus Kristuse sõnumile jäävad üha enam tagaplaanile ja tunduvad muutuvat ebapopulaarseks, näevad paljud katoliku kiriku ametikandjad selles suurt lootust, nimelt neid tunnuseid, mis nende arvates iseloomustavad Opus Deid. Seejuures usaldavad nad pilti, mille Opus Dei on enesest väljaspoolseisjate jaoks väsimatu tööga loonud. Nad ei tea kuigi palju ühenduse tegelikust olemusest. Sellest põhioletusest lähtub käesolev raamat. Opus Dei tegelikku olemust on valusalt aimanud ja kogenud paljud vanemad, kelle lapsed on ühinguga kontakti sattunud või koguni liikmeks astunud, samuti paljud hingehoidjad. Üht-teist on viimastel aastatel avaldatud ajaleheartiklites ja lugejate kirjades, kuid täpsemalt sellest tavaliselt ei teata. Nii jääb see peamiselt oletuste tasandile, et Opus Dei reaalne tegelikkus erineb suurel määral avalikkusele pakutud pildist, ilma et oleks võimalik selle kohta lähemalt ja põhjalikumalt teavet saada. Järgnevate selgituste, valgustuse ja hoiatuste eesmärk on seda teadmatust kõrvaldada.
Selle püüdluse esimene probleem seisneb selles, et Opus Dei liikumist selgitada saab ainult inimene, kes on ühenduse reaalset tegelikkust ise kogenud, kuid pole enam selle mõju all. Ükskõik millise ühingu endisi liikmeid, kes pärast väljaastumist selle mainet kõigutavad, koheldakse tavaliselt ettevaatuse ja skepsisega, ja enamasti põhjendatult. Tuleb arvestada, et endine liige võib ühingut kritiseerides püüda lahendada oma isiklikke probleeme, mis teda võib¬olla ajendasidki lahkuma. Ma kuulusin Opus Deisse viis aastat. Loodan, et minu püüdius Opus Dei olemust tõetruult kirjeldada on vajalik. Sooviksin rõhutada, et ma ei taha mingil juhul ühinguga kuidagi vastuollu sattuda. See raamat pole mõeldud ka selleks, et katoliku kiriku ametikandjaid kuidagi rünnata või halvustada. Raamat on põhjendatud armastusest kiriku vastu ja murest kiriku pärast ning inimese pärast selles. Ma näen käesolevat käsitlust kohustusena, mis mulle sugugi lihtne polnud. Juba Opus Deist välja astudes oli mulle selge, et ma ei tohi oma teadmisi ühingu kohta ainult enesele hoida.
Järgmine probleem seisneb selles, et mul on selles käsitluses väga vähesele toetuda. Kirjalikku materjali, mille abil siin selgitatut tõestada saaks, hoiab Opus Dei salajas ja see pole avalikkusele kättesaadav. Seepärast kogusin ma tunnistajate ütlusi - endistelt liikmetelt ja lapsevanematelt, mis olid seni Opus Dei liikumise kohta avaldatud ajaleheartiklites ja lugejate kirjades.* Kindlasti sai üht-teist tõendada ka Opus Dei liikmete avaldatud artiklite põhjal, eelkõige selle asutaja kirjadest. Käsitluse üks osa on minu liikmeksoleku isiklik kroonika, ent see pole kõik. Isiklikest elamustest ja kogemustest edasi
5
minnes tahaksin näidata, et siin on tegu enamaga. Kõigest sellest tekib pilt reaalsest tegelikkusest, mida ma püüan kujutada ja lahti mõtestada. Käsitluses on vaadeldud eelkõige meesteosakonna ja vallaliste liikmete elu. Tsitaadid endisteit naisteosakonna liikmetelt näitavad, et põhimõtteliselt oli mõlema osakonna elu üsna sarnane.
Ma tahaksin tänada kõiki, kes mind selles töös tunnustasid, ajaleheartiklite saatmise ning neile viitamise või julgustava sõnaga aitasid. Ma oleksin meelsasti nende nimed ära märkinud.
Klaus Steigleder, mais 1983
Eessõna 4. väljaandele
Põhjusi, mis mind ajendasid seda raamatut kirjutama, kirjeldasin ma juba eessõnas esimesele väljaandele. Esmase tähtsusega oli minu jaoks kaotada üldine infopuudus Opus Dei tegelikkuse kohta. Vajadus selle info järele pole kadunud, nagu näitab nõudlus selle raamatu järele. Seda tõestavad ka arvukad isiklikud kirjad.
Informatsiooni"vajadust" võib muidugi tõlgendada erinevalt.
Mulle ei ole tähtis rahuldada inimeste uudishimu. Ma arvan, et minu teadmised kohustavad mind inimesi hoiatama ja selgitustööd tegema. ¬Pole üllatav, et kriitika selles raamatus ei leidnud mitte ainult poolehoidu, vaid ka - kohati ägedat - vastupanu. Ma tahan selge sõnaga öelda, et seoses selle raamatuga puhkenud diskussioonis viitasid paljud vanemad oma positiivsetele kogemustele ühenduses Opus Deiga.
Opus Dei informatsioonibüroo Saksamaal (Stadtwaldgürte! 73, 5000 Käin 41) andis 1983. a. novembris välja H. Thomase ja R. von Frankensteini koostatud seisukohavõtu "Anmerkungen zu einer Schrift von Klaus Steigleder «Opus Dei - eine Innenansicht»" ("Märkusi Klaus Steiglederi teose "Opus Dei - sisevaade" kohta", tõlk.). Ma oletan, et huvilised võivad sellega tutvuda Opus Dei informatsioonibüroo kaudu. Kuna ma lähtun iga lugeja vabast otsustusvõimest, puudub tarvidus seda seisukohavõttu kommenteerida.
Informatsiooni ja kriitika ühendus tekitab ilmselt kergesti vääritimõistmist, et igasugune informatsioon on kriitiliselt mõeldud. Vähemasti selle raamatu puhul pole see nii. Hoolimata kõigest kriitikast peaks tajutav olema autori poolehoid paljude Opus Dei südameasjade suhtes ning eesmärgi - Kristuse järgimine igapäevases elus - jagamine. Erinevad arvamused ei tähenda automaatselt respekti puudumist teisitimõtlejate suhtes.
Lisaks sellele püüdsin selgelt näidata, et ma ei kahtle Opus Dei liikmete kõrges motiveerituses, heas tahtes ja ausates kavatsustes (veendumus, millele küll pärast raamatu avaldamist tekkinud vaidlustes vastu väideidi, seda tuleb tunnistada). See aga ei muuda midagi raamatus esitatud kriitikas. Seepärast rääkisin lõppsõnas Opus Dei nii-öelda traagikast, mis tuleneb subjektiivse ja objektiivse tegelikkuse lahknevusest. Minu püüdlust seda pinget mitte ühekülgselt maha vaikida tõlgendas üks retsensent "ebaküpsusena". Mul tuleb konstateerida, et ma pole selles punktis küpsemaks muutunud.
Klaus Steigleder, 1990. a. novembris
OPUS DEI STRUKTUUR JA ÜLESEHITUS - MÕNED PÕHIJOONED
Opus Dei liikmed jagunevad kahte osakonda, naised ja mehed, olles teineteisest rangelt lahus, iseseisva juhtimisega või juhitavusega. Ühine on ühingu president, keda kõik liikmed nimetavad "isaks", ühine on ka ülesehitus ning kõik see, mida nimetatakse "Opus Dei vaimuks".1 Kumbki pool teab üksteisest üsna vähe ning põhimõtteliselt ei tohi nende liikmetel teise osakonna liikmetega olla mingeid otseseid kontakte. Ühe Opus Dei osakonna liikmed, kes kuuluvad ühte ühingu "tsentrumisse", ei tea sageli, kus asuvad teise osakonna "tsentrumid".
Vähemalt kahes liinis on aga ka puutepunkte: ühelt poolt seeläbi, et Opus Dei preestrid on ka naisteosakonna ja selle asutuste hingehoidjad, teisalt seeläbi, et Opus Dei naisliikmed, nn. "numerariae auxiliares" või "numerariae servientes" tegelevad majapidamistöödega meesosakonna majades: valmistavad toitu, koristavad, pesevad pesu jne. Rühma naisi, kes sel viisil ühte ühingu maja hooldab, nimetatakse "halduseks". Seejuures tehakse vahet "korralisel" ja "erakorralisel haldusel". "Korralise halduse" liikmed elavad majas, mida nad hooldavad, samas kui "erakorralise halduse" liikmed tulevad majaga seotud toimetusteks väljaspoolt kohale.
Mõlemal juhul töötab "haldus" rangelt eraldatult ja neil ei tohi olla mingeid kontakte maja meessoost elanikega . Majaelanikud ei või astuda ruumidesse, kus "haldus" töötab,kusjuures ruumid on eraldatud uksega, millel on kaks erinevat lukku mõlemal poolel. Kontakti võib võtta ainult spetsiaalselt selleks installeeritud majatelefoni kaudu, mida võib kasutada ainult maja juht või tema asetäitja, sedagi tavaliselt ainult kord päevas kindlal kellaajal. Näiteks antakse selle telefoni kaudu teada söögikordadest osavõtjate arvud konkreetsel päeval. Pikemaid vajalikke juhtnööre ei või anda majatelefoni teel, vaid need tuleb esitada masinakirjas komisjoni kaudu, s.o. ühingu keskjaama kaudu konkreetsel maal. Lühikeste telefoniteadete puhul ei nimeta osavõtjad kunagi oma nime ja peavad unustama kõik väljendid, mis pole otseselt asjalik info, näit. "Tere hommikust", "Tere päevast" või "Tänan väga". "Teise poole" nimi jääb saladuseks. Maja elaniku pesu tähistatakse algustähtedega või numbritega. Tavaliselt ei nähtagi üksteist. Kui ühte maja koristatakse, ei või vastava korruse meessoost elanikud sinna sisse astuda. Lisaks maja peasissekäigule peab olema eraldi sissepääs "halduse" ruumidesse, mida ei ole maja teistest tubadest näha. Vastavalt endise numeraarliikme Petra H. (nimi muudetud) sõnadele ei tohi "numeraria auxiliaris" kunagi üksinda tänavale minna: "Ma pidasin alati rumalaks seda juhtnööri (mida aga väga rangelt 1, järgiti), et tüdrukud ei tohtinud isegi kaht trammipeatust või muidu lühikesi vahemaid saatjata läbida. Ma saatsin neid väga '" sageli, mis mulle küll meeldis, ent siiski: 14-aastane numeraria saadab 30-aastast majatüdrukut!" Need sõnad ütles üks meeleheitel ema, kelle tütar on Opus Dei liige. Opus Dei asutaja sõnade kohaselt on parim "haldus" see, keda pole näha ega kuulda.
Erandi moodustavad ühingu nn. "õppekeskused", Opus Dei peakorter Roomas ja maa komisjonid, kus "haldus" meesliikmeid lõuna- ja õhtusöögil teenindab. Ka siin ei tohi "haldusega" rääkida keegi peale juhataja (või tema asetäitja), kus tellib lühidalt toite. Naised, kes nendel toidukordadel teenindavad, on sarnases, tavaliselt mustas või sinises riietuses ja ka mehed peavad järgima teatud riietumiseeskirju. Lühikeste varrukatega särk või lühikesed püksid oleksid mõeldamatud ning pikkade varrukatega särgi peal tuleb alati kanda veel kampsunit või pintsakut. Üksteist ei tohi kiusatusse viia ega anda ajendit "puhtuse" vastu patustamiseks.
"Numerariae auxiliares" on tavaliselt lihtsad tüdrukud või naised, Saksamaal põhiliselt hispaanlannad. Kuna vaid vähesed . eriti Saksamaal - on valmis elama taolist elu ja nii teenima, pole kaugeltki kõigil majadel "haldust". "Korraline haldus" oli 1979.a. meesteosakonnast ainult tudengite ühiselamul Schweidtil Kölnis ning tudengikodul Althausil Bonnis.
Opus Dei preestrid, kes on naisosakonna majades hingehoidjad, tohivad naisliikmetega, naiste või tütarlastega, kes "Opus Dei haridustööst" osa võtavad, nelja silma alla jääda ainult pihitoolis. Väljaspool pihitooli võib ühingu naisliige preestriga rääkida ainult teise naise juuresolekul. Ka muidu tehakse sugude vahel ranget vahet. Üksikud pakkumised on alati adresseeritud poistele või tüdrukutele, meestele või naistele. Seega ei tohi need, kes pole ühingu liikmed, ent võtavad osa Opus Dei haridustööst, näiteks rühmatunnid, töörühmad, ettekanded või vaatlused, kui nimetada ainult mõnda vormi, kunagi kaasa võtta sõpra või sõbrannat. Opus Dei korraldatud ettekanded, süvenemis- ja mõtiskluspäevad toimuvad alati lahus, mitte iialgi abieluinimestele koos. Escrivá de Balaguer, Opus Dei looja, põhjendab seda sellega, et "abielulise armastuse nõudmised ja praktiline väljendus" on "paljudes aspektides mehe ja naise jaoks erinevad, ning üritustel, kus on selle tõsiasjaga arvestatud, saab neid mõjuval viisil aidata, et nad avastaksid need konkreetsed nõudmised oma igapäevase elu tegelikkuses. Mõneks tunniks või päevaks lahusolek mõjub abikaasadele igapäevaelus ühendavalt ja teineteisega kohtutakse armastuses, mis austab partneri isiksust tervikuna."2 Kui mõni naine tahab astuda meesosakonna majja, tõrjutakse ta tavaliselt juba ukselt tagasi või juhatatakse parimal juhul külalistetuppa, mis asub tavaliselt väljapääsu lähedal. Erandi moodustavad vanemate pärastlõunad või õhtud noorteklubides või tudengite ühiselamutes, samuti kesköine jõulumissa, kuhu kutsutakse eelkõige perekonnad ja millele järgneb tavaliselt veel segaseltskonna koosviibimine.
1. Liikmestaatus.
Opus Deis on kolm liikmestaatust, kolme liiki liikmeid - numeraarid, assotsieerunud ja supernumeraarid.
Numeraarid on liikmed, kes jäävad vallaliseks, on täiesti Opus Dei käsutuses täites tavaliselt juhtivaid ülesandeid. Reeglina on need inimesed kõrgharidusega isikud, kes töötavad sageli pärast stuudiumi lõppu veel akadeemilistel ametikohtadel, kui nad ei tööta põhikohaga Opus Deis mõnel juhtival kohal, mis tavaliselt on lühiajaline. Nõutud hariduse võib omandada numeraarliige, kes on vaimselt ja füüsiliselt terve. Tavaliselt elab numeraarliige teiste numeraaridega koos ühes majas ("tsentrumis"). Seda majaühisust mõistetakse perekonnana, mis peab olema liikmetele tähtsam ja armsam kui nende lihane pere, vanemad ja sugulased. Selle "oma perekonna" ja kogu Opus Dei kui suure pere eest, mille osa on tema väike pere, peab iga üksik numeraar vastutama "vaese ja lasterikka pereisa kombel". Hiljem selgitame põhjalikult, mida see tähendab iga üksiku liikme jaoks ja mida konkreetselt kaasa toob. Peale tsölibaadi kohustuvad numeraarid eluks vaesuses ja kuulekuses. Seni toimus see isikliku vandetõotuse kaudu. Opus Dei muutmisega personaalprelatuuriks langevad need vanded sellest hetkest ära ja asendatakse prelatuuriga sõlmitud lepinguliste sidemetega.
Numeraaride hulgas on eraldi kihistused. Mõned nimetab Opus Dei president "inscritusteks", kes peavad andma lisalubadusi, vastutavad eriliselt ühingu ees ja on presidendi käsutuses. Vajaduse korral võivad nad ühingu juhtimise üle võtta. "Inscrituste" hulgast valib president jällegi mõned, keda nimetatakse "electorid". Need valivad ühingu üldkongressidel peanõukogu. Sageli ei tea numeraarid, kes neist on "inscritus" või "elector". Assotsieerunud (varem nimetatud ka oblaatideks) püüavad samuti täita vaesuse nõuet, kohustudes tsölibaadiks ja kuulekuseks. Reeglina ei ole nad Opus Dei juhtivatel kohtadel ja ei ela tavaliselt koos, kuigi Hispaanias ja ka teistes maades on "tsentrumeid", kus assotsieerunud liikmed elavad koos. Sellist majaühisust juhib numeraar, kellele alluvad assotsieerunud. Assotsieerunud liikmed on tavaliselt need, kel puudub kõrgem akadeemiline haridus või need, kes hoolimata kõrgemast või erialasest haridusest kas tervislikel põhjustel või mentaliteedi tõttu ei sobi numeraariks Opus Dei vastava instantsi juhi arvates. Supernumeraarid 4 on liikmed, kes võivad abielluda ja on seega vähemal määral ühingu käsutuses. Assotsieerunud ja supernumeraarid tunnevad ühingut vähem kui numeraarid, kes juhivad ka supernumeraare.
Kui mina 1979. a. lahkusin Opus Deist, olid Saksamaal enamus ühingu liikmeid numeraarid. Tol ajal oli üksnes 10 assotsieerunud liiget, kellest nüüdseks on veel mõned välja astunud, kuigi on kindlasti ka mõned juurde tulnud. Veel ühingusse kuuludes seletati mulle mitmel korral, et liikmete arv Saksamaal ei olevat normaalne ja aja jooksul see kindlasti muutub. Hispaanias olevat enamus Opus Dei liikmeid supernumeraarid. Kuigi mina tutvusin Hispaanias ainult paljude numeraaridega ja minu teada polnud Opus Deis viiekümnendate aastateni üldse supernumeraare ning arvuline vahekord on Shveitsis ja Austrias praktiliselt samasugune nagu Saksamaal, ei hakka ma vaidlustama, et supernumeraaride ülekaal on normaalne suhe, mille poole tasub püüelda ja Hispaanias ja mõnel teisel maal on see võib-olla juba saavutatud.
11
Numeraaride ridades tuleb aeg-ajalt ette, et mõned neist lasevad end pärast mõne tavalise elukutse õppimist ja mõnda aega praktiseerimist pühitseda preestriks. Numeraarpreestrid on täielikult ühingu käsutuses ja alluvad Opus Dei juhatajale. Ühe piiskopkonna maailmapreestrid võivad liituda Opus Deiga seotud "Püha Risti Preesterliku Seltsiga". Nad alluvad sel juhul ikkagi kohalikule ordinaariusele, täidavad nagu varem oma ülesandeid diotsöösis, kuhu nad kuuluvad, kuid võtavad enesele tavaliselt ka Opus Deiga seotud üleandeid. Reeglina ei saa Opus Dei liikmeteks seminaristid või diakonid - seda põhjendatakse ühingu ilmikliku mentaliteediga.
Lisaks kolmele kirjeldatud liikmestaatusele on veel nn. kaastöötajad (Cooperadores) " - paljud neist ei ole katoliiklased - inimesed, kes tegelikult ühingusse kuulumata aitavad ühingu apostellikes tegevustes kaasa kas oma palvega, materiaalse toetuse või tööga." 5
2. Asutamine ja asutaja.
opus Dei liikumine loodi kolmes järgus: 2. okt. 1928. a. sai Opus Dei tegelikult alguse. See pidi ühingu rajaja Escrivá de Balagueri arusaama kohaselt olema mõeldud ainult meestele. Oma algset arusaama korrigeeris ta 14. veebr. 1930.a. Opus Dei naisosakonna loomisega. "Et ei tekiks vähimatki kahtlust, et Tema oli see, kes seda soovis, kasutas Ta nähtavaid tunnusmärke. Ma olin kirjutanud: "Iialgi ei saa Opus Deis olema naisi - isegi mitte naljaviluks." Ja siis mõned päevad hiljem ... 14. veebr.: et saaks ilmsiks, et see pole minu südamesoov, vaid toimus vastu minu tahet ja kavatsust. Ma külastasin kodus üht vana kaheksakümneaastast daami, kes minu juures pihil käis, et tema väikeses kodukabelis püha missat pidada. Ja seal juhtus, sellel pühal missal, pärast kommuniooni, et sündis naisosakond. Pärast missat kiirustasin oma pihiisa juurde, kes mulle lausus: see tuleb samuti Jumalalt nagu kõik ülejäänu," jutustas Escrivá de Balaguer. 6
Algselt pidi Opus Dei olema ühendus, kuhu kuuluksid ainult ilmikud - selle asutaja oleks olnud erand. Kuid nagu Opus Deis väidetakse, ei tulnud preestrid, kelle juures liikmed pihil käisid, oma ülesannetega toime, ei mõistnud "Opus Dei vaimu" ning andsid pihtijatele halba või koguni ebasoovitavat nõu. See viis
12
ühingu kolmanda asutamiseni. 14. veebr. 1943. a. rajas Escrivá de Balaguer Püha Risti Preestrite Seltsi. Sealt peale on võimalik, et numeraarid pühitsetakse (nagu eespool mainitud) tavaliselt pärast hariduse omandamist, mõnikord ka 'pärast lühiajalist töötamist õpitud erialal ühingu preestriks'. Ühingu täielik nimi oli kuni 23. 8. 1982. a. "Püha Risti ja Opus Dei Preestrite Selts" (Societas sacerdotalis Sanctae Crucis et Opus Dei), liikmete keelepruugis, samuti avalikkusega suheldes lihtsalt ja lühidalt "Opus Dei".
Nimetus "Opus Dei" meenutab benediktiini terminit "Iiturgia horarumi" , see on tunnipalve. Seepärast võiks sobida tõlge "töö/ teos/ asjatoimetus Jumala jaoks; jumalateenistus". Siiski on "Dei" ühingu asutaja ja liikmete arusaama kohaselt genitivus subiectivus. "Opus Dei" tuleb seega tõlkida "Jumala töö" Jumala toimetatud asja mõttes. Niisiis on "Opus Dei" tollal 26-aastase Escrivá de Balagueri poolt loodud ühingu nimena kõige pretensioonikam kirikliku ühenduse nimi üldse.
Nimes peegelduv eneseteadvus ja enesestmõistetavus on liikumise rajajale ja liikmetele omane olnud algusest peale, s.o. 2.10.1928. See töö pole inimese toimetatud, vaid Jumala teos. Ühingu asutamine toimus sõnakuulelikkusest, Jumala tahtele alludes, nii on Escrivá ise seda esitlenud. Kuidas asutamise idee tekkis, mis juhtus Escrivá de Balagueriga tollel 2. oktoobril? Midagi täpsemat sellest pole ka liikmetele seni teada. Oma eluajal ei tahtnud asutaja selle kohta kunagi öelda midagi konkreetset, ja just see Opus Dei asutamise ebamäärane põhjus mõjus liikmetele, tekitas ja tekitab liikumise ümber erilise ja ebatavalise aura. Korduvalt andis ühingu asutaja oma "lastele" selgitusi, miks ta ei taha Opus Dei loomise kohta öelda midagi konkreetsemat selles vaimus, et Opus Dei tee olevat tavaline, kuid Opus Dei loomisega seoses olevat tõesti juhtunud midagi ebatavalist. Hiljem, ütles ta, saame me ("tema pojad ja tütred") teada kõik ja leiame kirja panduna. 7 "Hiljem" oli kindlasti alles pärast tema surma. Tema vaikimine eluajal paistis preester Escrivá eeskujuandva alandlikkusena, ta ei soovinud, et temasse suhtutakse kui esiletõstetusse, kuna talle oli Jumala poolt tol 2. oktoobril 1928. a. osaks saanud midagi ebatavalist. Vähemalt nii seletasid ühingu "vaimsed juhid" seda uustulnukatele.
Kas 2. okt. 1928. a. juhtus midagi ebatavalist? Paljudel minu tuttavatel Opus Dei liikmetel on kujunenud selline
13
veendumus ja ka ma ise olin pikka aega sellel arvamusel. Mõnikord spekuleeriti selle mõttega igas ühingu "tsentrumis" kaks korda päevas toimuva "koosolemise" ajal. Tavaliselt vihjati, vahel öeldi ka otse, et Opus Dei asutamisega seoses pidi toimuma "Isa" ebatavaline kohtumine Jumalaga, nägemus või midagi taolist. Nende vihjete najal kujunes paljudel (ettevaatlikult formuleerituna) kindel veendumus, et see nii oli. Peale selle väljendasid Opus Dei juhid mulle mitmel korral oma arvamust, et asutajale olevat kord või kaks tema elu jooksul end ilmutanud tõenäoliselt Maarja, kuigi ta pole selle kohta kunagi midagi konkreetset öelnud.
Asutaja enda suust on hoolimata paljudest alandliku meele ja tagasihoidlikkuse zhestidest tuntud ka paljud ütlused, mida võib eelpoolkirjeldatuna tõlgendada. Vähemasti näitasid need teda ebatavalises ühenduses Jumalaga, mis võimaldas tal jumalikku tahet vahetult ära tunda ja vastu võtta ning oma "poegadele ja tütardele" edasi anda: enne kui tema, Escrivá de Balaguer, sai enesele nagu iga teine Opus Dei liige vaimuliku juhendaja - nimelt Alvaro del Portillo, kes on praegu ühingu president -, olevat Püha Vaim tema vaimne juht olnud. Opus Dei teostumine polnud tema vaga idee, vaid Jumala ilmselge tahe. Nii ütles ta sageli: "Taevas ei lase sellel teostumata jääda."8 Kui Escrivá de Balaguer ühelt poolt ka ei tahtnud, et tema isiklikust elust eeskuju võetakse ("ainult ühte peate te järgima - Kristust"), käsitles ta end teisalt siiski instantsina, mille kaudu Opus Dei liikmed otseselt või kaudselt, temaga ühenduses seisvate juhtide kaudu, said enese jaoks kinnitust Jumala tahtest. Kuna ta nii enese kui ka ühingu liikmete arusaama kohaselt näis Jumalaga otseliini kaudu ühenduses seisvat 9, võis ta harvaesineva kindlusega väita ikka ja jälle: “Jumal tahab seda nii ja kõik".10 Ja kuna Jumala tahe talle nii vahetult tuntav oli, võis ta ka Opus Dei juhatajatele korduvalt soovitada: "Te peate kõigel lubama vahendada minu peal ja südamel." 11 See otseliin pidi andma kindluse. Asutaja olevat Jumala tahet selgelt mõistnud, kogu töö ei ole "Opus Escrivá", vaid nimelt Opus Dei, nagu asutaja sageli rõhutas. Kuna kõik, mille Escrivá de Balaguer pisimate detailideni Opus Dei jaoks kindlaks määras, veel ka kiriku poolt ametlikult lubatud on 12, olevat see täiesti tõene. Seepärast ei saa see Opus Dei liikme jaoks olla kriitilise mõtiskluse ja kontrolli aines, vaid ainult armastava vastuvõtu, truuduse ja lojaalsuse, lõppeks ka sõnakuulelikkuse küsimus.
14
Escrivá de Balagueri juures esineb muudki ebatavalist, peaaegu imepärast: raske diabeedihaigena olevat ta viiekümnendatel aastatel olnud surmasuus. Ent nagu läbi ime ta toibus ja vabanes täiesti suhkruhaigusest, mida peetakse ravimatuks - nii jutustavad Opus Dei liikmed.13 Opus Dei arstide ütluste kohaselt - Opus Dei Pamplona ülikooli arstiteaduskonnast - oli Escrivá de Balaguer surmahetkel 73 eluaastast hoolimata täiesti terve. Surma põhjuseks polevat olnud mitte südameinfarkt, vaid meditsiiniliselt seletamatu südameseisak, seletati liikmetele. Jumal on vastu võtnud ohvri, mida Escrivá temale pakkus - oma elu kirikule ja paavstile anda - nii on kirjutatud tuhandetel sedelitel "Palvesedelid isiklikuks kasutamiseks", mida jaotati arvestades taotletud õndsakskuulutamisprotsessi 14. Maarja suudles teda samal hetkel otsaette ja viis ta oma poja juurde - nii kirjutas tollane Opus Dei peasekretär ja praegune president Alvaro del Portillo kõikidele ühingu liikmetele, kes koos temaga "isa" leinasid.
Juba tema eluajal pühaks peetud rajaja ("Maa peal pole pühakuid, nagu isa alati ütles, ent kui oleks üks, siis oleks see päris kindlasti meie isa" - nii kõlas üks ühingu kõnekäände) oli ja on Opus Dei liikmete jaoks pühak. Kohe pärast tema surma tehti kõikmõeldav, et võimalikult paljud piiskopid nõuaksid õndsakskuulutamisprotsessi alustamist (suur osa katoliku piiskoppe läks sellega kaasa). Uhingu liikmetele ja inimestele, kes olid Opus Deiga kontaktis, tehti ülesandeks kirjutada või alla kirjutada nn. "cartas postulatorias", niipalju kui võimalik.
Opus Dei asutaja oli enese arvates ning "poegade ja tütarde" arusaama kohaselt tööriist Jumala kätes ja tegutses Jumala tahte kohaselt. "Opus Dei vaim", mille ta kindlaks määras ja pisimate detailideni ette kirjutas, kehtib pärast tema surma tema elutöö liikmete jaoks muutmatuna. Escrivá de Balagueri surmaga lõppes Opus Dei esimene etapp - rajamine. Vahepeal on alanud selle teine ja viimane etapp - truudus ja järjepidevus. "Teose vaim" on selle looja sõnade järgi "täiuslik, kompaktne ja kindel". Seda tuleb võltsimatult ja ehedana säilitada ning edasi anda. Kuna Opus Dei asutaja öeldut, tehtut ja kindlaksmääratut mõistetakse otseselt Jumala tahtest sündinuna ja Jumala tahtele vastavana, on see ühingu jaoks vääramatu.
"Opus Dei vaim" olevat liikmete üksmeelse arvamuse kohaselt kaugelt ennetanud II Vatikani Kirikukogu otsuseid ja
15
üht-teist - siin viidatakse muuhulgas ilmikute apostolaadi dekreedile "Apostolicam actuositatem" - mis just olevat Opus Dei käivitanud. Sellega seoses mainitakse siis sageli veel seda, et ühingu toonane peasekretär Alvaro del Portillo oli ühe kirikukogukomisjoni sekretär kümnest.
Ühingu põhijoonte visandamisel oleme ainult näiliselt esimesest sammust kaugemale jõudnud. Edasisest arusaamiseks on ühingu ja tema rajaja minapildi ja sellel põhineva eneseteadlikkuse tundmine väga oluline. Siit tuleb otsida põhjusi, mis viivad legitiimse ja vajaliku mõttevahetuse välistamiseni liikmete hulgas. Nende hästimõeldud eneseteadlikkus lõppes traagiliselt, mida me käesolevas raamatus veel põhjalikumalt selgitame.
3. Juhtimisstruktuur.
Opus Dei juhtimisstruktuur on rangelt hierarhiliselt liigendatud ja juhtimishierarhia üksikutel tasanditel kollegiaalne, kusjuures sellel kollegiaalsel tasandil on aga jällegi hierarhilisi jooni ja liigendusi. Opus Dei juhtkonna tipus seisab generaalnõukogu, mille eesotsas on president. Temale alluvad kõik liikmed, regioonid ja majad, kus Opus Dei tegutseb. President langetab otsused tavaliselt koos generaalnõukoguga ja tema öeldu on liikmete jaoks presidendi kaudu vahendatud Jumala tahe. Seega nõuavad otsused sõnakuulmist ja ülimat kohusetunnet. Generaalnõukogu koosseisu kuuluvad: peasekretär, peaprokuraator, preestersekretär, kolm asesekretäri (vocale), õppetööprefekt, peaadministraator ja vähemalt üks delegaat igast regionaalsest juhtkonnast. Generaalnõukogusse kuuluvad nii preestrid kui ilmikud. Rahvuslikul tasandil vastab rahvusvahelise tasandi generaalnõukogule komisjon - Opus Dei keskjuhtkond konkreetsel maal. Naiste osakonda juhib samuti presidendile alluv ja teda abistav kesknõukogu. Maa komisjonid alluvad generaalnõukogule ja on kohustatud järgima nende juhiseid. Komisjoni tipus on consiliarius - ühingu regionaaljuht. Nagu president, peab ka consiliarius olema preester. Consiliariust abistavad defensor, üks regionaalne saadik, kes on samal ajal generaalnõukogu liige, regionaalne preestersekretär, komisjonisekretär, kolm "vocale", üliõpilassaadik ja regionaaladministraator.
16
Maa komisjonile alluvad nn. "kohalikud nõukogud", majade ja asutuste lokaalsed juhtkonnad ("tsentrumid"), mida ühing selle maa linnades ülal peab. "Kohaliku nõukogu" tipus seisab juhataja, keda abistavad vähemalt üks asejuhataja ja sekretär. Vastavalt ühingu levikule konkreetsel maal võivad vaheastmetena komisjoni ja "kohalike nõukogude" vahel esineda üks või mitu nn. "delegatsiooni".
Loobume selles kirjelduses üksikute juhtivate üksuste ülesannete täpsemast kirjeldamisest, samuti ei too me siin ära liikmete hierarhilist struktuuri allpool "kohaliku nõukogu" tasandit. Siin laias laastus visandatud juhtimisüksused kehtivad meesteosakonna kohta. Naisteosakonna juhtimisstruktuur on sellega analoogiline.
4. Sekulaarasutusest personaalprelatuuriks.
Opus Dei ei pea ennast orduks ega soovi, et teda ühegi orduga võrreldakse. Ei peeta end enam ka sekulaarasutuseks, millena saadi 24.2. 1947 paavst i ametlik luba.15 Räägitakse, et juba Opus Dei asutaja polnud kirikuõigusliku tunnustatusega täiesti rahul 16, kuna ei arvestatud piisavalt ühingu "puhtalt ilmiklikku" iseloomu. Edaspidi kasvas Opus Dei rahulolematus õigusliku vormiga. See läks nii kaugele, et ühing hakkas enese kohta ütlema sekulaarasutus "de iure", mitte "de facto". Olevat vajalik "viidata sellele, et hiljem tunnustatud sekulaarasutuste suhtes rakendati järgnevatel aastatel suures osas orduliikmete teoloogilist õpetust ja seadusandlust, nii et see lähenes paljudel juhtudel ordudele või nendega samastatud ühingutele. Erinevalt säilitab Opus Dei enesele vastava teoloogilise orientatsiooni ja eraldub mitte ainult ülejäänud sekulaarasutustest, vaid sekulaarasutuse mõistest üldse sedavõrd, et ta ei ole de facto enam sekulaarasutus."17
Lisaks teiste sekulaarasutuste osaliselt ordusarnasele iseloomule, millega Opus Dei ei tahtnud saada võrreldud ja samastatud, oli eelkõige kaks asjaolu, mis ühingule selle esimese kirikuõigusliku vormi juures ei meeldinud: esiteks allumine ordude ja sekulaarasutuste kongregatsioonile ja orduõigusele, teiseks liikmete kohustus loobuda isiklikest vandetõotustest, eelkõige sõnakuulmistõotusest. Argumenteeriti, et see raskendavat liikmete tööd ja apostelllkku
17 tegevust ilmalikus elus ning olevat osaliselt diskrimineeriv, kuna omal vastutusel langetatud, ühingust sõltumatuid otsuseid poliitika, majanduse või kultuuri vallas ei tunnustatud sellistena, vaid mitmel korraloletati nende taga seisvat ühingut, mille ees on liikmetel kohustus sõna kuulata. Kuid just see üks põhiargumente nüüdseks toimunud põhikirja muutmise taotlemisel ei pea paika. Käesolevas töös hiljem ära toodud mõttearenduses sõnakuulelikkuse teemal 18 näeme, et Escrivá de Balaguer oli selle asjaolu ühingu jaoks algusest peale paika pannud ning see ei tulenenud sugugi liikmete isiklikest vandetõotustest sõna kuulata. Kindlaksmääratud tingimustes ei muutunud põhikirja muutmisega midagi! Tõepoolest samastati Opus Deid mõnikord ebaõiglaselt selle üksikute liikmetega, kes asusid poliitikas, majanduses või kultuuris väljapaistvatel kohtadel. Teisalt ei pea sugugi paika ühingu väide, et liikmete kuulekus Opus Dei juhtide ees puudutavat ainult nende "sisemist elu". Järgnevates peatükkides selgitame seda lähemalt.
Sekulaarasutuse staatusest kohasemat õigusvormi nägi Opus Dei visandatuna ühes II Vatikani Kirikukogu avalduses. Kirikukogu dekreedis "Presbyterorum ordinis" art. 10 räägitakse võimalusest asutada personaalprelatuure. Kirikukogudekreedi kontekstis mõeldakse personaalprelatuuri all "eesmärgiliitu".20 Hingehoidjategevuse eesmärgil regioonis, kus on vähe preestreid või ka "spetsiaalsete pastoraalsete ülesannete täitmiseks mitmesuguste sotsiaalsete kihtide hulgas kindlas piirkonnas või rahva juures või mingis maailma osas" (Presbyterorum ordinis nr. 10) tuleb personaalprelatuuris koolitada maailmavaimulikke ja nad kirikuõiguslikult Iiigendada (inkardineerida).21 Tundub, et kirikukoguisad kavatsesid luua juriidilise vormi, mis sobiks maailmakleeruse ühtlasemaks jagamiseks kohalike kirikute vahel või eriliste pastoraalsete ülesannete täitmiseks. Personaalprelatuuris inkardineeritud preestrid oleksid taoliste ülesannete täitmisel teatud määral paindlikumad ja liikuvamad kui piiskopkonna vaimulikud, kes on ühe paigaga seotud.
Mis aga tundus Escrivá de Balaguerile kirikukogus vihjatud kleerikute liidu õigusvormi võimaluse juures Opus Deile sobiv? Lõppeks on ühingus preestrid vähemuses ja Opus Dei on alati rõhutanud, et neid peetaks iLmikute ühenduseks. Ilmselt olid siin materiaalsed määrused vähemolulised. Sobivana tundus sellise eesmärgiliidu - "personaalprelatuuri" struktuur.
18
Struktuurimomendid on selgemalt välja toodud personaalprelatuuri õigusvormi konkretiseerimisel, mille tegi Paul VI Motu proprio "Ecclesiae Sanctae". Selles räägitakse võimalusest, et ka ilmikud liituvad "vastavalt kokkulepetele" personaalprelatuuriga ning pühendavad end viimase eesmärkide elluviimisele. Juba kirikukogu dekreedis oli juttu sellest, et personaalprelatuuri kuuluvad preestrid on küll sellesse inkardineeritud (niisiis alluvad prelatuuri juhtivale prelaadile), kuid "paiksete ordinaariuste õigused ( ... ) peavad olema puutumatud". Püüame taastada Escrivá de Balagueri kaalutlusi - sellega oleks leitud õiguslik vorm, mis esiteks võimaldaks preestreid inkardineerida, ilma et nende maailmapreestri staatus muutuks. Teiseks võiksid prelatuuri kuuluda ka ühingu ilmikliikmed, olles samas edasi oma piiskopkonnas. Prelatuuriga seoks neid leping, millega langeksid ära seni nõutud isiklikud vandetõotused.
Kirikukogu antud personaalprelatuuri võimaluse kasutamine Opus Deis pööraks kirikukoguisade algse kavatsuse muidugi pea peale. ,,«Ecclesiae Sanctae's» ... mõeldi ilmselt rohkem üksikutele ilmikutele, kes andsid oma erialase tegevuse personaalprelatuuri käsutusse. Opus Dei arusaama kohaselt peaks seal toimuma täpselt vastupidine" 22: põhiosa moodustaksid ühingusse kuuluvad ilmikud, kes moodustavad lõpuks 98% Opus Dei liikmetest. Ühingu preestrid on selges vähemuses.
Vastu uue presidendi Alvaro del Portillo 23 tahtmist avalikustati tema mõttearendused. Eelkõige selle tulemusena hakkas Escrivá de Balaguer 1962. a. alates intensiivselt taotlema Opus Dei kirikuõigusliku staatuse muutmist personaalprelatuuriks. Johannes XXIII ja Paulus VI ei vastanud sellele nõudmisele. Paulus VI andis aga Opus Dei rajajale nõu "erakorralise üldkongressi kokkukutsumiseks, mis peaks sisse juhatama vastavad uurimused töö personaalprelatuuriks muutmist silmas pidades." 24 1978. a. kutsus Alvaro del Portillo Opus Dei liikmeid üles palvetama intensiivselt "ühe spetsiaalse asja" eest, mille sisu liikmetele ei selgitatud. See spetsiaalne üritus olevat olnud asutaja südameasjaks ja on nüüd teostumise äärel. See oligi Opus Dei staatuse muutmine. Del Portillo optimism oli ilmselt põhjendatud sellega, et Johannes Paulus II andis presidendile Opus Dei 50 juubeli puhul käsikirjalises kirjas märku, et Opus Dei soovitud staatusemuutmisega alustatakse peatselt. Salajaste dokumentide avaldamisega
19
hispaania ajalehes EI Pars 11. nov. 1979. a. sai Opus Dei konkreetne ettekujutus avalikuks. Dokumentides oli presidendi palve piiskoppide kongregatsiooni esimehele kardinal Baggiole muuta Opus Dei kirikuõiguslik staatus sekulaarasutusest personaalprelatuuriks. Opus Dei nõudmisele reageeriti ägeda protestiga - näiteks mõned Hispaania ja Shveitsi piiskopikonverentsi piiskopid - ja spekulatsioonidega, kuidas Opus Dei uut kirikuõiguslikku vormi täpselt ette kujutab. Eelkõige üks avaldatud dokumentides sisalduv Portillo avaldus, et Opus Dei polevat tegelikult ühing, vaid varjavat eneses ühe diotsöösi või osakiriku kogu spektrumit, andes alust korduvalt väljendatud arvamusele, et Opus Dei soovib saada ülemaailmseks piiskopkonnaks - kui võimalik, oma piiskopiga ja seega diotsöösipiiskoppidest täiesti sõltumatuks. Müncheni kirikujurist Aymans nägi selles kiriku võimalikku "konstitutsioonilist väärarengut", kuna üleminek territoriaalselt isikuprintsiibile võib viia kohalike kirikute saatuslikule kokkukuivamisele. Seda võimalikku väärarengut ei tahtnud ta mingil juhul Opus Dei süüks panna.25 Opus Dei rõhutas mitmel korral, et taotletud staatus ei vii välja ülemaailmse personaaldiotsöösini. Mis see taotletud staatus aga õieti oleks, ei selgitatud.26
23. augustil 1982 tehti teatavaks paavsti otsus anda Opus Deile personaalprelatuuri õigus nimega "Püha Rist ja Opus Dei".27 Vatikani pressiatashee Romeo Panciroli tegi 23.8.1982 teatavaks ainult fakti. Öeldi, et dokumentide avaldamine Püha Risti ja Opus Dei uue prelatuuri asutamise kohta lükatakse tehnilistel põhjustel edasi. Kooskõlastamisvea tõttu sai siiski teatavaks "Piiskopikongregatsiooni teadaanne Opus Dei ümberstruktureerimisest"28, mille saksakeelse variandi avaldas Austria Kathpress.29 Vatikan avaldas selle "Declaratio" ametlikult 28. 11. 1982.30 Samal ajal tehti teatavaks, et Johannes Paulus II - nagu oligi oodata - nimetas senise Opus Dei presidendi Alvaro del Partiila äsjaloodud personaalprelatuuri esimeseks prelaadiks. Kuna Kathpressis enneaegselt avaldatud piiskopikongregatsiooni teadaandes jääb personaalprelatuuri puutuvates üksikasjades mõndagi selgusetuks,31 võis loota, et dokumendist informeerimise edasilükkamise põhjuseks oli selle veelkordne läbitöötamine ja täpsustamine. Siiski pole 28. 11. 1982. a. ametlikult avaldatud tekstis mingeid muudatusi.
Piiskopikongregatsiooni teadaandest järeldub, et Opus Dei ja tema liikmete jaoks ei muutunud personaalprelatuuriks
20
reformimisega tegelikult midagi. Alvaro del Portillo kinnitas seda ühes intervjuus, lausudes, et Opus Dei reformimine personaalprelatuuriks tähendavat "ainult juriidilise «kuue» vahetust".32 Olulisim muudatus seisneb selles, et prelatuur Opus Dei, mille eesotsas on "prelatuuri spetsiifilise eesmärgiga piirduva korralise valitsus- ja jurisdiktsioonivõimuga" prelaat, 33 allub piiskopikongregatsioonile. Seega ei allu Opus Dei enam ordude ja sekulaarasutuste kongregatsioonile. (Prelaadi võim ei erine lõpuks seni presidendile kuulunud võimust.) Opus Dei ilmikliikmed kuuluvad ikka oma piiskopkondadesse. Erinev on asjaolu, et neid seob prelatuuriga "täpselt piiritletud leping, mitte eriline vandetõotus."34 Opus Dei väljumisega ordude ja sekulaarasutuste kongregatsiooni kompetentsist ei kehti selle liikmete puhul enam orduõigus. Avaldati arvamust, et seeläbi kaotasid liikmed teatud määral õigusiikukaitse.35 Mõistagi tuleks siin küsida, kas see kaitse ühingus de facto üldse kunagi eksisteeris.
Opus Deisse kuuluvatel ilmikutel on oma piiskopkonnas samasugused õigused ja kohustused nagu teistel piiskopkonna liikmetel. Piiskopkonna teadaandes on öeldud: "lImikud, kes võetakse vastu prelatuuri, ei saavuta seeläbi mingit uut teoloogilist või kirikuõiguslikku positsiooni, nad jäävad tavalisteks usklikeks ja käituvad sellele vastavalt kogu oma tegevuses ja eriti apostolaadis" .36 Prelaadi jurisdiktsioonile alluvad Opus Dei ilmikliikmed aga "silmas pidades kõike, mis puutub nende eriliste askeetiike, haridusiike või apostellike kohustuste täitmisse, mis nad võtsid enesele vabatahtlikult, pühendudes prelatuuri eesmärgile."37 Ka siin ei muutu midagi nende senises kohustuses presidendi ees.
Edasi oli iga Opus Dei "tsentrumi" püstitamiseks vaja vastava kohaliku ordinaariuse ametlikku luba, kel oli jätkuvalt õigus Opus Dei asutusi oma diotsöösis külastada. "Prelatuuri preestrid peavad oma preesteriike teenistuskohustuste täitmiseks Opus Deisse mittekuuluvate isikute suhtes saama volituse vastavalt kohalikult instantsilt."38 Prelatuuri on inkardineeritud ja inkardineeritakse ainult sellised preestrid, kes on ise pärit Opus Dei ilmikliikmete hulgast; nad kuuluvad "igas mõttes maailmakleeruse hulka".39 "Prelatuuriga on lahutamatult seotud Püha Risti Preestrite Selts, ühendus, kuhu võivad kuuluda piiskopkondade preestrid, kes tahavad oma ametis püüelda pühaduse poole vastavalt Opus Dei spirituaalsusele ja askeetlikele eluviisidele. Seltsiga liitumine
21
ei tähenda prelatuurivaimulikuks saamist, vastupidi, preestrid jäävad igas mõttes oma ordinaariuse valitsuse alla ja informeerivad viimast oma kuuluvusest, kui too seda soovib."4o Nii et ka siin pole lõppude lõpuks mingeid muutusi.
Opus Dei reformimine personaalprelatuuriks oli ühingu jaoks kahtlemata väga prestiizhne ja andis tunnistust paavsti suurest usaldusest. Teisalt näitavad piiskopikongregatsiooni teadaande algussõnad teatud informeerimatust Opus Dei tegelikust olemusest ja ühingu propaganda edukust: "paavsti akt, millega asutati Püha Risti nime kandev Opus Dei ja Opus Dei personaalprelatuurina" teenivat "vahetult kiriku apostelliku tegevuse soodustamist".
22
II OPUS DEI - PILT ISEENDAST 42
"On kaks erinevat tõe-eitust: teadlik ja ebateadlik, vale ja eksitus. Kui keegi räägib midagi, mis pole tõsi, tuleb alati arvesse võtta, et ta ainult eksib."
Robert Havemann
1. Kristuse järgija igapäevaelus.
Opus Dei toetub oma õpetuses esimeste kristlaste eluviisile 43 ja meenutab aastasadade jooksul kiriku ajaloos unustusse vajunut.44 "Ajaloo jooksul on kristlastele välja kujunenud saatuslik teelahe: jäägitu Kristuse armastamise ja järgimise tee näis olevat määratud ainult erilisele kutsutute seisusele: vaimulikele, usklikele, kes mingil moel "maailmast" lahkusid. "Maailma" jäänud olid sunnitud leppima tagasihoidlikuma kristuseläheduse ja -järgimisega. Selline tavaline ilmik ei saanud - nii tundus see olevat ja nii arvati sageli ise - elada täielikus andumuses Kristusele, kuna seda polnud ilmaliku eluga võimalik ühendada. Jumalale, Kristusele, kirikule jäi enam või vähem korrapärane palvetamine, pühapäevane ja pühadeaegne missa, sakramentaalne miinimumkataloog", kirjutas mõne aasta eest üks ühingu liige.45 Sellele vastupidiselt rõhutab Opus Dei, et pühitsemine pole üksikute väljavalitute ega teatud seisuste päralt, "vaid kõik maailma teed, kõik seisused, kõik elukutsed, kõik ausad inimlikud ülesanded võivad olla Jumala teed."46
Opus Dei on Jumala poolt kutsutud selleks, et meenutada - kutse täiuslikkusele pole eksklusiivne ja kristlus ei seisne ebatavalisega toimetulemises. Pigem tuleb Jumalaga kohtumises avastada igapäevane elu - elu, milles olla Jumala poolt kutsutud ja kohustatud. Töine tegevus ning igapäevased ülesanded ja kohustused, rõõmud ja raskused pole ballast ega takistus pühitsemiseks,47 vaid Jumala tahte kohaselt enamusele kristlastest see Jumalaga kohtumise võimalus, kutse, mille kaudu igaüks isiklikult saab vastata Jumalale. See on enese-Jumala-teenistusse-võtta-Iaskmise võimalus teiste teenimiseks. Kuivõrd Opus Dei on Jumala poolt määratud, et seda üldist kutset pühadusele meelde tuletada ja sellele kaasa aidata, et võimalikult paljud kutset kuulda võtaksid, pöördub
23
ta oma sõnumiga eelkõige kõigi ilmikute poole hoolimata prestiizhist, sotsiaalsest päritolust, rahvusest või rassist. Seejuures pole tegu ilmikutele "ülekantud, kohandatud orduspirituaalsusega", mida on kiriku ajaloo jooksul korduvalt esinenud ja millega seoses tekkis "ilmikpühaduse mõiste", "mida peeti orduliikmete kaalukama pühadusega võrreldes alaväärtuslikuks".48 Tegemist on ilmikspirituaalsuse ja ¬mentaliteedi vahendamisega. "Opus Dei eesmärk on soodustada kristliku täiuse vajadust inimestel kõigist ühiskonnakihtidest. Ta tahab aidata inimest siin maailmas ¬tavalist inimest, meest või naist, et ta elaks järjekindlalt kristlikku elu, seejuures oma harilikku eluviisi või tööd, plaane või lootusi muutmata."49
See oli ebatavaline sõnum ajal, kui noor preester Escrivá de Balaguer Opus Dei rajas, seda mõisteti korduvalt valesti ja diskrediteeriti hereesiana. Samas töötas Opus Dei algusest peale Madriidi piiskopi 50 ametliku loa ja heakskiiduga ning "sai 1943. a. alates kõik Püha Tooli load"51 kuni lõpliku ametliku heakskiidu ni 16. 6. 1950. Peale selle kinnitas Opus Dei õpetust II Vatikani Kirikukogu, mis esitas ilmikute tähenduse ja ülesanded kirikus.52 "Ma võin öelda, mis meie vaimu puutub, pole kirikukogu meid mingiks muudatuseks ajendanud, vaid vastupidi - kõike kinnitanud, nagu me Jumala armust juba nii palju aastaid elame ja õpetame. "53
Teise Kirikukogu kuulutusest hoolimata on lahtiseks jäänud veel terve rida küsimusi, mis puudutavad ilmikute positsiooni kirikus ja väljaspool seda. Opus Dei vaatleb neid küsimusi ühingusiseseit suures osas lahendatuna. "Kuigi II Vatikani Kirikukogu minu suureks rõõmuks neid küsimusi põhjalikult teadvustas ja kuigi arvukaid ilmiku elu ja saatmisega seotud mõisteid ja asjaolusid on juba Õppeametis (magisteriumis) piisavalt selgitatud ja kinnitatud, jääb siiski veel üle oluline osa küsimusi, mis kujutavad endast tervikuna vaadeldes tõelisi teoloogilisi piirprobleeme. Mis meisse puutub, siis tundub mulle, et Opus Deile Jumala poolt antud vaimus, mida me hoolimata isiklikust ebatäiuslikkusest truult järgida püüame, oleme suurema osa nendest vaidlusalustest küsimustest juba imepärasel viisil lahendanud. Siiski ei püüa me oma lahendusi ainuvõimalikena esitada. "54
Ühingu õpetuses on eriline koht tööl, eelkõige erialasel tööl. "Opus Dei spetsiifilise spirituaalsuse tuum on igapäevase
24
töö pühitsemine."55 Töö pühitsemine tähendab töötamist püüdega võimalikult suure täiuslikkuse poole. "Lisa oma igapäevasele tööle jumaliku õnnistuse motiiv ja sa oled oma töö pühitsenud."56 Niimoodi mõistetud tööl on kolm aspekti: "pühitseda oma tööd, iseennast selles töös ja oma töö kaudu teisi, et nad oma elutee igal päeval kohtaksid Jumalat."57 Töö pühitsemine on seega "midagi enamat kui korrektselt, usinalt, meelsasti tehtud töö: see on töö kui inimesearmastusega ühtesulav jumalaarmastus. Seepärast peab see töine elu olema läbi imbunud Jumala tahtest. Nii nagu maa ei kanna vilja põhjaveeta, vihma ja päikeseta, nii pole töö pühitsemine, maailma pühitsemine töö kaudu võimalik ilma kestva ühenduseta Jumalaga palves ja sakramentides. Uus eluühtsus, milleks igaüks, eelkõige iga kristlane on kutsutud ja seatud, seisneb "maailmas olla" ja "Jumalas olla" lahutamatus ühtsuses: maailmas Jumala juures olla; iga liigutusega, iga hingetõmbega, unes ja ärkvel 0Iles."58
Opus Dei liikmed, kes püüavad ühingusse kuulumisega vastata ühingu jumalikule tuntusele ja isiklikule jumalakutsele, liituvad sellega, et aidata kaasinimestel mõista igapäevase töö pühitsemise vajadust ning apostolaadist vastata Jumala kutsele olla pühitsetud igapäevases elus. Nad võimaldavad inimestele vajaliku teoloogilise ja spirituaalse hariduse." Opus Dei liikmed kohustuvad ühinguga liitudes mitte põlata mingit vaeva, et oma töö kaudu otsida kristlikku täiust ning üha enam teadvustada, et kristlaste elu seisneb teiste inimeste teenimises. Nagu juba öeldud, on ühingu põhiülesanne anda oma liikmetele ja kõigile, kes seda soovivad, kristlikku haridust."59
Kõik ühingu liikmed jäävad oma tavalistesse oludesse ja töötavad edasi samal erialal, mil varemgi.60 "Nad ei liitu Opus Deiga mitte selleks, et oma igapäevasest tööst loobuda, vaid otsides vaimset tuge, et suuta igapäevast tööd pühitseda ja see samas iseenda pühitsemise ja teiste pühitsemise vahendiks
muuta."61
Enamus ühingu liikmeid on abielus; mõned "otsustavad mitte abielluda ja omavad seega rohkem aega pühendada ülejäänud liikmete apostellikule harimisele ja mitmesugustele apostellikele tegevustele."62 Enamus liikmeid on ilmikud, siiski kuulub ühingusse ka preestreid, kes moodustavad Opus Dei liikmete koguarvust küll ainult tühise osa: need on inimesed, kes pärast mõne ilmaliku eriala õppimist ja sageli ka
25
aastatepikkust töötamist sellel erialal 63 pühitsetakse preestriteks. "Nad pühenduvad preestriametis Opus Dei apostellikele eesmärkidele ja loobuvad, kes suuremal, kes vähemal määraloma endisest ametist."64 Need liikmed, kes järgnevad vabatahtlikult ühingu juhtide kutsele ja saavad preestriks, ei tee seda "teadmises, et nad on sel moel Jumalale lähemal või on nende püüdius mõjuvam. Nad teavad, et ilmiku kutsumus on täiuslik ega vaja enamat ning Jumalale andumine on esimesest silmapilgust alates otsetee kristliku täiuse saavutamiseks. Preestriks pühitsemine pole seetõttu midagi Opus Dei kutsumuse "kroonimise" taolist, see on kutse üksikutele, kes võiksid uuel viisil teisi teenida. Ühingus puudub eraldatus - ilmikute ja preestrite klass. Kõik on võrdsed ja tunnevad ennast võrdselt, kõik elavad ühtses vaimus - nimelt pühitsetuse vaimus omaenda seisuses."65
Peale selle võivad piiskopkonna preestrid liituda Opus Deiga lahutamatult seotud "Püha Risti Preestrite Seltsiga". "Personaalprelatuur Opus Dei prelaat moodustab sellega personaalliidu ja selts allub selle Opus Dei presidendile."66 Opus Dei ei sekku piiskopkonna preestrite ülesannetesse ega püüa neid hõivata ühingusiseste ülesannetega, vältides nii seda, et "Püha Risti Preestrite Seltsi" liikmetel jääks vähem aega inimeste ja toimetuste jaoks, kelle ja millega nad oma ordinaariuste korraldusel tegelevad.67 Püha Risti Preestrite Selts püüab seepärast "oma liikmete eest spirituaalses ja askeetlikus mõttes hoolt kanda; seejuures jääb preestrite kanooniline kuulekus oma piiskopi ees mitte ainult püsima, vaid muutub veel tugevamaks."68
Opus Dei ei sekku oma liikmete mistahes ilmalikesse huvidesse. Nad on oma tööasjus ja ka muidu täiesti vabad. Laial "inimtegevuse põllul - majanduses, poliitikas, kultuuris, kunstis, filosoofias jne. - oo. naudivad Opus Dei liikmed täielikku vabadust ja töötavad omal vastutusel."69 Tõsiasi, et ühingu liikmed - "muidugi palju vähem kui mõnikord väidetakse"70 on majanduses, hariduses ja kultuuris vastutusrikastel ja mõjukatel positsioonidel, on ühingust sõltumatu ja sel pole ühinguga mingit pistmist. Kuna "ühingu mõju on igal üksikjuhtumil alati spirituaalse ja religioosse, mitte aktuaalse iseloomuga,"71 tuleb Opus Dei liikmete töötamist sellistel kohtadel vaadelda ühingust täiesti sõltumatu asjaoluna ja mingil juhul pole õigustatud jutt Opus Dei kalduvusest poliitilisele või majanduslikule mõjule mõnel maal.72 "Liikmete vabadusest lugupidamine on Opus
26
Dei oluline elutingimus. Selle tingimuseta ei tuleks keegi ühingusse."73 Selles seoses ei saa rääkida ka Opus Dei kaudsest mõjust aktuaalsetele huvidele ega liikmete kaudsest mõjutamisest näit. moraalsete kohustuste näol. "Põhimõte, mis määrab Opus Dei juhtide käitumise selles punktis, on lugupidamine isiklikust otsustamisvabadusest aktuaalsetes küsimustes. See ei tähenda, et ühingu juhtkonnal poleks kindlaid üldpõhimõtteid; siin on oluline iga üksiku tegevusvabadus, milleta poleks vastutustunnet ega südametunnistust. Sel põhjusel on mõttetu viidata Opus Deile, kui räägitakse parteidest, rühmitustest või poliitilistest vooludest. Veel enam, on ekslik järeldada, et ühingu liikmed esindavad mingit ühtset ideoloogilist positsiooni või mõtteviisi kaitstes ühtseid aktuaalseid huvisid."74 Teisalt on enesestmõistetav, et ühingul on maades, kus liikumine on aastaid tegutsenud, "sotsiaalne mõju, mis levib paralleelselt töö suurenemisega."75 Siiski on see Opus Dei mõju ainult "religioosse ja apostelliku iseloomuga"76 ning ei laiene mingitele ajakajalistele eesmärkidele.
"Opus Dei põhitegevus seisneb oma liikmete ja kõigi sooviavaldavate inimeste aitamises vaimsete vahenditega, et nad saaksid maailmas elada heade kristlastena."77 Lisaks individuaalsele vaimulikule juhendamisele ja hooldamisele peab Opus Dei ülal veel nn. korporatiivseid ühinguid, üliõpilaste ühiselamuid, koole, ülikoole jne., millel on samuti vahetult religioossed ja apostellikud eesmärgid. Nende asutuste ülalpidamiseks arvestab Opus Dei oma liikmete kaastöö ja toetusega, ka rahalise abiga inimeste puhul, "kes pühenduvad sobival juhul põhitöökohaga nendele algatustele",78 samuti paljude teiste abiga, kes ei kuulu ühingusse, kuid toetavad selle asutusi, kuna näevad neis tänuväärseid ettevõtmisi. Hoolimata nende Opus Dei korporatiivsete asutuste vahetult religioossest ja apostellikust põhisuunast, mida see rajab kõigis maades, kus see töötab, on tähtsaim apostolaat ühingus üksikute liikmete isiklik panus, millega nad oma elu-olus, oma töökohal vaeva näevad. "Opus Dei" tähtsaim apostolaat on see, millest annavad tunnistust iga liikme igapäevane elu sõnas ja teos."79
27
2. "Desorganiseeritud organisatsioon".
Opus Dei pole mõjuvõimas, viimsete üksikasjadeni struktureeritud organisatsioon, "mis oma kapillaarid maailma kaugeimasse nurka sirutab".80 Vastupidi, ühingu juhtimine ja organiseerimine piirdub minimaalse vajaliku koordineerimise ja kooshoidmisega. Opus Deid võib ette kujutada "desorganiseeritud organisatsioonina".81 Selle väljendiga tahetakse öelda, et ühingu jaoks on põhilise ja esmase tähtsusega "isiklik apostellik vabadus ning vaba ja vastutustundlik Pühast Vaimust suunatud initsiatiiv. See on olulisem kui põhjalikult väljatöötatud struktuuriga organisatsioon, ülevalt antud taktikalised juhised ja plaanid."82 Juhtorganid on alati kollegiaalsed: Opus Dei keskjuhtkonna asukoht on Roomas ja ka üksikutes maades on juhtorganid, "mille tipus seisab consiliarius."83 Nende organite juhtimistegevus ammendub praktiliselt "ühingu liikmetele religioosse elu jaoks vajaliku vaimuliku abi vahendamisega, samuti sobiva vaimuliku, teoloogilise ja inimliku kasvatuse vahendamisega."84 Sellega on Opus Dei ülesanne, see, mille pärast inimesed sellega ühinevad, juba öeldud. Ühingul "puudub vajadus anda edasisi juhiseid, ta ei pea ega võigi seda teha, sest siitpeale algab iga liikme isiklik vaba tegevus omal vastutusel. Iga üksikisik tegutseb apostelliku spontaansusega ja absoluutse isikuvabaduse raames. Ta lähtub konkreetsete otsuste langetamisel oma südametunnistusest ja kujundab sõltumatu, iseseisva hinnangu.85
Ühingu lõtv, miinimumiga piirduv ja peaaegu "desorganisatsioonina" näiv struktuur laieneb isegi ühingu loodud korporatiivsetele asutustele. Opus Dei keskjuhtkond jätab "üksikute maade praktiliselt täiesti autonoomsetele juhtorganitele vabaduse omal vastutusel organiseerida ja soodustada konkreetselt selliseid aposte!likke ettevõtmisi, mida nad sobivaks peavad: kõrgkoole või tudengite ühiselamuid, tervisekeskusi või põllumajanduskoole. Loogilise tulemusena on meil kirju ja vaheldusrikas just nimelt organiseeritult desorganiseeritud tegevuste mosaiik."86
Ühelt poolt niisiis minimaalne organiseeritus ja juhtimisstruktuur ning liikmete täielik vabadus küsimustes, "mille kohta õppeamet - paavst ja piiskopid pole arvamust avaldanud" - selle loogiline tulemus on teisalt maksimaalne pluralism
28
liikmete seas, kuni ühingu liikmete vastukäivate arvamuste ja vaadeteni, kuna grupivaim on neile võõras.
3. Kirik kirikus?
Ühing on katoliiklik. "Me tahame alati ja kõiges Kristuse kirikuga solidaarsed olla: sentire cum ecclesia. Meil pole mingit muud õpetust kui see, mida kirik kõigile usklikele õpetab. Meie ainus eripära on Opus Deile omane vaim, s. o. konkreetne viis, kuidas evangeeliumi järgi elada, pühitsedes end maailmas ja toimides oma elukutse kaudu apostellikult."88 Opus Dei ei taha muud kui kirikus kirikut teenida ja Jumala tahet täide viia. Etteheidetel, et Opus Dei kujutavat endast kirikut kirikus, pole mingit alust. "Püüe näidata Opus Deid suvaliselt valitud tsitaatide ja kriteeriumide varal «kirikuna kirikus» - mis tähendab sama mis väljaspool kirikut - viib ränga etteheiteni viiele paavstile ja paljudele piiskoppidele kogu maailmas."89 Opus Dei rõhutab oma truudust ja lojaalsust paavstile ja katoliku kiriku piiskoppidele, kes on ühingu töö suhtes alati heatahtlikkust ja heakskiitu üles näidanud. "Me peame kirikut ja paavsti, kes ta ka poleks, väga armastama. Paluge Issandat, et meie teenistus oleks tema kirikule ja Pühale Isale teokas", ütles Opus Dei rajaja 26. 6. 1975 kaks tundi enne oma surma ühele naistudengite rühmale. 90
Ühingu ilmiklikule mentaliteedile vastab, et liikmed ei tööta kiriklikes asutustes ega pühendu konfessionaalsetele tegevustele, vaid püüdlevad pühitsemist ja apostolaati oma igapäevases töös õpitud erialal ja tavalises elus kõigi selle rõõmude ja murede, õiguste ja kohustustega. "Ainult ebatavalistel juhtumitel ja hierarhia sõnaselgel soovil töötab see või teine ühingu liige kiriklikes asutustes" Selle hoiaku taga pole soovi teistest erineda ega mingil juhul konfessionaalsete tegevuste alahindamist. Pigem on see lihtsalt otsus pühenduda sellele, mis on omane Opus Dei kutsumusele. On ju palju orduliikmeid ja vaimulikke, ka palju ilmikuid, kes pühenduvad nendele tegevustele kogu jõuga."91 Niisiis ei tähenda Opus Dei liikmete mittetöötamine kiriklikul alal koostöövalmiduse vähesust või puudumist, vaid oma spetsiifilise kutsumuse tõsiseltvõtmist. "Kui liikmed jätaksid sinnapaika oma õpitud ilmaliku elukutse, et tegeleda kirikiike töödega, jätaksid nad kasutamata Jumalalt saadud anded. Vahetu mõjuga
29
hingehoidmine oleks pettejäreldus, millega nad kirikule tõesti kahju tekitaksid; sest siis oleks vähem kristlasi, kes pühenduksid pühitsemisele ühiskonna kõigis ametites ja tegevustes ilmaliku töö lõpmatul põllul."92
Opus Dei liikmed ei erine väliselt millegi poolest oma kaaskodanikest ja kolleegidest. Nad ei kanna märki ega rüüd, mis näitaks nende kuuluvust Opus Deisse. Selline teguviis ei vastaks ilmikute ühingu erilisele kutsumusele ega mentaliteedile. Opus Deil pole midagi ühist ordu kui sellisega ja ühingut tuleb neist selgelt eristada: 93
"Opus Deis ei huvita meid isiklikud vandetõotused ega lubadused; liikmetelt oodatakse, et nad püüaksid kõigist inimlikest puudustest ja vigadest hoolimata elada loomulikus kristlikus vooruses Jumala lastena."94 Liikmeid ei tunta välimuse järgi. "See oleks neile vastumeelne, kanda seljal silti: Mina töötan Jumala heaks. See ei sobiks ilmikule ja poleks sekulaarne. Aga igaüks, kes Opus Dei liikmeid tunneb ja nendega läbi käib, teab, et nad ühingusse kuuluvad, kuigi nad seda valjusti ei kuuluta; nad ei hoia seda ka saladuses."95
Tõsiasi, et Opus Dei liikmed ei ole väliselt äratuntavad ja ei pasunda oma liikmesolekust igal pool, võib olla põhjuseks, miks ikka ja jälle väidetakse, et ühingulolevat midagi varjata ja nad salatsevad.96 See etteheide on laim. Opus Deil pole midagi varjata ja ta ei salatse. "Opus Dei kohta on lihtne informatsiooni saada. Ühing töötab kõigis maades avalikult, riigi- ja kirikuvõimu poolt tunnustatud juriidilise isikuna. Ühingu juhtide ja apostellike asutuste nimed on üldtuntud. Kes iganes tahaks meie ühingu kohta infot saada, võib seda probleemitult hankida; tal on vaja ainult juhtidega ühendust võtta või mõne meie korporatlivse asutuse poole pöörduda"9?
Ühing on avatud oikumeenilisele liikumisele. See on esimene katoiiikiik ühendus, mis võtab paavsti nõusolekul kaastöötajateks vastu ka "mittekatoliiklasi ja mittekristlasi",98 ja seda juba 50 aastate algusest.99
4. Liikumise laienemine.
Opus Dei liikumine on vahepeal laienenud enam kui 80 maale ja ühingusse kuulub üle 70 000 liikme. "Kui ma mõtlen
30
sellele tõsiasjale, olen isegi üllatunud. Ma ei leia sellele mingit inimlikku selgitust; minu jaoks on ainus seletus Jumala tahe, sest Vaim hõljub seal, kus ta tahab, ja ta kasutab, keda tahab, et inimesi pühitseda. Kõik see on minu jaoks põhjus avaldada Jumalale tänu, olla alandlik ja palvetada, et ma teda alati õigel viisil teenida võiksin."100 Kuigi inimeste arv, kes on Opus Deiga kontakteerunud ja ühingu kaudu hingeelule abi saanud, tegelike liikmete arvu veel kaugelt ületab, ei ole Opus Dei huvitatud suurtest arvudest ja statistikast. Jumaliku suunitlusega ühingule on need asjaolud vähetähtsad. Tegelik tulemus on inimeses, kes otsustab Jumala tahtele vastata ja tema kutset truult järgida. See pole mõõdetav ja seda hinnata võib ainult Jumal ise.101 "Maistele eesmärkidele pühenduva ühingu puhul on täiesti loogiline avaldada mõjuvaid statistilisi andmeid liikmete arvu, liigi ja kvalifikatsiooni kohta. Seda teevad organisatsioonid, kes panevad rõhku oma prestiizhile. Kui aga on tegemist inimese pühitsemisega, soodustab selline hoiak ainult kollektiivset üleolekutunnet. Kristus aga soovib nii üksiku kui ühisuse alandlikkust."102
Opus Dei kiire laienemine Hispaanias ja kaugele piiri taha on lahutamatult seotud ühingu asutaja pühakusarnase elu ja tööga.103
Avalikkusele mõeldud avaldused, mida Opus Dei enese kohta avaldab, võivad tekitada rea küsimusi: näiteks küsimus, kas on piisavalt läbi mõeldud, mida pühitsemise all silmas peetakse, ja kas "töö pühitsemisega" seoses on üldse arvestatud töö ja halastuse vahelise suhte probleemi. Naiivselt mõjuv jäik vahettegemine aktuaalse ja religioosse-vaimuliku vahel paneb seda enam imestama, et Opus Dei väidab taotlevat ületada tegeliku elu lahknevust ilmalikuks ja jumalikuks sfääriks. Samuti tekib küsimus, kas ei pea ikkagi paika Shveitsi teoloog Hans Urs von Balthasari 1964. a. kirjutatu, et napid "selgitused organisatsiooni vormi ja liikmestaatuse kohta" tunduvad "hiiglasliku administratiivhoone kastmajadega tutvumisena."104 Milliseid kriitilisi küsimusi Opus Dei enesekohaseid avaldusi uurides ka ei tekiks, saab järgnevalt nähtavaks, et ühingu poolt avalikkusele avatud väline külg kujutab endast kulisse, mis varjavad Opus Dei sisemist olemust.
31
III TEE OPUS DEISSE
1974. a., kui mul soovitati saada Opus Dei numeraarliikrneks, olin ma 15-aastane. Ühinguga olin kokku puutunud aasta tagasi, ilma et ma seda oleksin teadnud. Ma käisin Kölni gümnaasiumi 9. klassis, kui mind 1973. a. veebruaris kõnetas H. P. kes oli tollal alamprimaarina gümnaasiumis õpilaste spiiker. Ta juhendas amatööride näiteringi, kus ta tahtis selgeks õpetada ja lavale tuua ühe kriminaalparoodia. Ta polnud veel kõikidesse osadesse näitlejaid leidnud ja tundis eriti puudust sobivast peaosatäitjast - meisterdetektiivist. Ta küsis, kas mul pole tahtmist tema näiteringi töös osaleda ja meisterdetektiivi mängida. Ühel laupäeva pärastlõunal viskas H. P. kriminaalparoodia tekstiraamatu minu postkasti, lisades veel väikese sedeli lootusega, et tekst mulle meeldib ja ma tulen. Mäletan täpselt oma toonast vaimustust. Teatritegemine oli alati minu kirg ja hobi olnud. Väikeste poistena harjutasime noorema vennaga sageli lühemaid tükke või stseene, mis me ise välja mõtlesime ja mõnikord andsime vanematele pühapäeviti "etenduse". Ma olin ikka ja jälle laenutanud ja huviga lugenud linnaraamatukogus leiduvaid raamatuid sketshide ja amatöörteatri kohta - ja nüüd kohe peaosa kriminaalparoodias, mis mulle meeldis! Kohe esmaspäeval teatasin H. P. -le nõusolekust.
Proovid toimusid laupäeviti "Shveidti" nimelise üliõpilaste ühiselamu aulas. Tookord ma ei teadnud, et see oli Opus Dei haldusmaja ja H. P. kuulus Opus Deisse. Opus Dei nime polnud ma sellel kordagi kuulnud. Ma pidasin "Shveidti" "tavaliseks" ühiselamuks, mida H. P. oli lihtsalt proovideks küsinud. Tavaliselt tuli H. P. mulle koju järele ja me sõitsime koos jalgrattaga "Shveidti" juurde. Seepärast teadsin ma algusest peale, et majas oli suurem pühamuga kabe!. Esimene, mida H. P. maja mugavalt sisustatud fuajeesse astudes tegi, oli kabeli juurde minna, uksed avada ja tabernaakeli poole põlvitada. Alles seejärel pani ta oma mantli garderoobi. "Kõigepealt tuleb tervitada maja tõelist peremeest," kommenteeris ta oma käitumist. Millegipärast meeldis see mulle nii, et me läksime edaspidi sageli korraks kabelisse, enne kui me jõudsime üles aulasse, kus teised tavaliselt juba ootasid. Peagi tekkis mul mulje, et H. P. eelistas mind näiteringis teistele. Me tulime koos
32
ühiselamusse ja lahkusime koos. Vahetundidel saime kokku ja rääkisime juttu. Ükskord tegi ta mulle pärastlõunal kohvikus välja. See oli minu jaoks erakordne, sest mu vanemad andsid mulle tol ajal üsna vähe taskuraha. Teine kord helistas H. P. mulle koju ja kutsus mind "Shveidti" filmiõhtule. Tundsin end kõrvust tõstetuna, kui keegi minust vanem mulle niipalju tähelepanu osutas ja paistis mind tõsiselt võtvat.
Pärast suvevaheaega kutsus üks klassivend mind jalgrattarallile Feuersteini noorteklubisse. See klassivend sai 14-aastasena 1973. a. oktoobris Opus Dei numeraariks. Noorteklubist olin ma varemgi üht-teist kuulnud; ma teadsin, et mõned mu klassikaaslased võtsid seal kord nädalas toimuvatest klubitundidest osa, ja paar aastat tagasi oli klubijuhataja ühe tunni ajal sellele reklaami teinud. Ilmselt "Feuersteini" (sks. tulekivi, tõlk.) nimest tingituna seostasin ma noorteklubi aga mingite võitlusmängudega, mis mind karvavõrdki ei huvitanud. Jalgrattamatk aga tundus mulle põnev ja Iigitõmbav, nii et seekord olin ma ettepanekuga nõus. Pärastlõunal jõudsin varakult noorteklubisse. Olin väga üllatunud, kui enne maastikumängu toimus 15-minutine mõtisklus noorteklubi kabelis (et see võiks "Shveidtiga" seotud olla, ei tulnud mulle pähegi). Mõtisklus oli teemal "Palve" ja seda juhtis üks hispaania preester, kes rääkis halvasti saksa keelt. Üritus meeldis mulle väga ja järgneval rattaralliI oli lõbus. Hiljem järgnes noorteklubis veel missa, millest ma ka osa võtsin, sest tundsin end selleks kuidagi kohustatud olevat. Kui ma Feuersteinist lahkusin kindla lubadusega, edaspidi iga nädal omaealiste klubitundidest osa võtta, kohtasin oma suureks imestuseks H. P., kes tegi mind nähes samuti suured silmad. Ma ei teadnud veel, et H.P.-I oli Feuersteini noorteklubis palju ülesandeid, ta töötaski põhikohaga seal ja kolis mõne nädala pärast klubisse elama, et (olles juba mitu aastat Opus Dei numeraar) koos teiste ühingu liikmetega klubi noortetööd juhendada.
Feuersteini noorteklubi üritustest osa võttes suhtlesin intensiivsemalt ka H. P. -ga. Hakkasin temaga korrapäraselt kohtuma. Varem olime põhiliselt teatrist, ooperist ja meie koolist vestelnud, nüüd aga suunas H.P. kõnelused sageli religioossetele teemadele. Ta hakkas mulle estama küsimusi usu ja religiooni tähenduse kohta, kas ma palvetan, milline koht on Jumalal mu elus jne. Kuna ma usaldasin H.P.-d väga, vastasin meeledi ta küsimustele ja järgisin kohusetundlikult
33
juhiseid ja nõuandeid, mida ta mulle andis. Järjepidevalt, kiiresti ja minu jaoks esialgu märkamatult muutus H.P. positsioon ¬vanemast sõbrast, kes ta mulle esialgu ja ka edaspidi oli, kujunes (vaimne) juht. Ta kutsus mind Feuersteini noorteklubi elanike ühisele roosipärjale, mida peeti alati laupäeva pärastlõunal. Peale selle läksin enne roosipärga mõnikord elanike koosolemisele, kus olid peamiselt üliõpilased, kuid ka vanemad õpilased. Ka siin oli mul tunne, et minust vanemad inimesed võtavad mind tõsiselt ja tunnustavad mind.
H. P. soovitas iga päev seitse minutit roosipärja saladust palvetada. Veidi enne sügisest koolivaheaega, mille ma veetsin Eifelis vanaema juures, andis ta mulle raamatukese, mis pidi mind igapäevasel palvusel aitama - Escrivá de Balagueri koostatud "Der Weg" ("Tee"). See koosneb 999 aforismitaolisest sententsist mitmesugustel vaimuliku elu teemadel. H. P. pani mulle tungivalt südamele, et sooritaksin kokkulepitud vaimseid harjutusi ka koolivaheajal.
Sellel sügisesel vaheajal sain ma H.P.-It peaaegu iga päev kirja, kusjuures need kirjad püüdsid mind vaimselt juhtida ka siis, kui ta eemal viibis. Kirjad sisaldasid meeldetuletusi, manitsusi ja korraldusi. Nii on näiteks ühes kirjas 8. 10. 1973. a. : "No kuidas Sul siis läheb? Ma ei pea muidugi silmas ainult Sinu füüsist - vahva sõna, mis? - selle pärast pole Sinu puhul vaja muretseda. Ma oletan siiski, et Sa pöördud tagasi punnpõsksena ja korraliku seedehäirega (rohkete piparkookide ja piparmündikoogikeste tõttu). Olgu, ma ei tahtnud Sind solvata, vaid ainult Sinu vanaema - ma võiksin ka "vanamammi" öelda, aga see oleks liiga vulgaarne - kokakunsti kiita. Niisiis ma loodan, et Sul läheb ka vaimselt üsna hästi! Kuidas on 7 minuti ja ühe saladusega päevas? Ma ei taha Sinu südametunnistusele koputada, kui see Sul välja pole tulnud. Aga kuna Sa ei tegele ju nüüd päevotsa kreeka keele õppimisega - kena väike manitsus minu poolt, võiksid siiski tegeleda - on Sul ju muuks aega. Seepärast võiksid veidi mõelda, mida Sa Kölnis näiteks X. -ga ette võtaksid - ma ei pea muidugi silmas alasid rongimängu ega kaklemist, saad isegi aru. Ja pinguta õige oma tarka peakest kümne teadliku minuti jooksul, kas Sinu laias tutvusringkonnas pole kedagi, kes vääriks klubisse kutsumist." Uks 10. okt. saadetud kaart sisaldab korraldust, et ma ei veedaks liiga palju aega teleka ees ja ühes postskriptumis on kirjas: "Ära unusta teatud kokkuleppeid!" 11. okt. läkituses kirjutas H.P.: "Niisiis, et seda veel kord öelda -
34
see, et Sa Asja (nii nimetas ta omavahel igapäevast palveaega) unarusse ei jäta, on väga hea. Aga üks palve siiski: tee seda tõesti väga hästi! Palveta ka siis, kui Sul selleks tahtmist pole ; nii nagu mul siin läks - mul polnud vähimatki tahtmist roosipärga palvetada ja sel ajal kui ma mõtlesin põhjusi, miks oleks parem roosipärga mitte palvetada, sest põhjusi või õigemini ettekäändeid leiab ju alati, olin ma juba alustanud, tõesõna. Jaa, see tuleb juba iseenesest. Ja mõtle aeg-ajalt ühingu rajajale. Hästi, pärast vaheaega vaatame, mis edasi saab." Ja "Väike ääremärkus: kas Sa kirjutasid juba X-le? Kui ei, ta rõõmustaks kindlasti väga." Üks 12. 10. 1973 kirjutatud kiri lõpeb nii: "Aga ma arvan, et lõpetame tänaseks, lobisesime küllalt kaua, Sa ei lähe ju meelest, nii et paned üha enesele mõtlema, see on tõesti kohutav. Aga ma arvan, et Kölles (Kölnis, tõlk.) näeme jälle pikemalt ja siis on meil küllalt aega juttu ajada, ka Asjast. Ma teen muide nüüd Asja, kui Sinul tahtmist on. (Goethe, Faust, 13. 10. 1973: "Noh, kuidas eile läks? Kas Sa tegid minuga koos Asja, hoolimata kaugusest? ( ... ) No hästi, ma tahtsin küsida, kas Sa saad teisipäeva õhtul missale tulla - muidugi kui Sa tahad - ja pärast võiksime lobiseda."
Pärast vaheaega hakkasime veel sagedamini kohtuma.
Ma hakkasin Feuersteini noorteklubis pühapäevasel missal käima ja leppisin H.P.-ga mõnikord kokku, et tulen missale ka argipäeval. Oktoobrist alates võtsin osa noorteklubis kord kuus toimuvatest kontemplatsioonidest. Esialgsest 7 palveminutist päevas sai üsna pea 10 minutit hommikul ja 20 pärastlõunal. Kuigi need igapäevased palveajad tundusid mulle mõnikord pikad - H.P. nõudis, et ma kokkulepitud ajast täpselt kinni peaksin, et palve ei sõltuks minu tujudest ja meeleoludest ¬pidasin ma neid siiski lühikeseks, sest ma teadsin, et H. P. ise palvetab alati hommikuti ja pärastlõunal pool tundi. H. P. pani mulle ühele sedelile kirja mõned lühikesed tungivad palved. Ma pidin püüdma üht või teist päeva jooksul sagedamini palvetada, et nii pidevalt uuest "Jumala juuresolust" teadlikuks saada.
Kuigi ma tavaliselt järgisin väga täpselt kõiki H. P. nõuandeid ja korraldusi, ei tahtnud ma esialgu kuulda võtta tema tungivaid soovitusi pihtida noorteklubis olevale Opus Dei preestrile. Kuna mu vanemad kasvatasid mind hällist saati katoliiklikus usus ja nad ise olid mulle köitvaks usuliseks eeskujuks, käisin ma toona nagunii oma kodukirikus
35
korrapäraselt pihil. Ma ei mõistnud, miks peaksin ma nüüd teisele preestrile pihtima, seda enam et ma pelgasin pihtida preestrile, kes mind juba üsna hästi tundis sagedaste käikude tõttu Feuersteini noorteklubisse rohkem tundis. H. P. oletas, et minu keeldumise põhjuseks on mõni seksuaalses valdkonnas raske patt, mida ma kardan üles tunnistada. Ta nõudis, et kui ma ei taha pihtida, ei peaks ma enam armualauale minema. Kuigi ma nägin vaeva, et talle selgitada, et ta oletus on vale, käis ta mulle ikka peale. Me pidime lõpetama pika vestluse ühel pühapäeva ennelõunal noorteklubis, kuna me mõlemad tahtsime minna missale. H. P. ütles, et ta palvetab missai tungivalt selle eest, et ma siiski otsustaksin pihile minna. Mulle jäi mulje, et minu keeldumine läks talle südamesse ja pani ta muretsema. Mul tekkisid süümepiinad. Pärast missat ütlesin talle, et lähen Opus-Dei-preestri juurde pihile, mida ma esmaspäeval ka tegin.
Vanemate "juhtide" või "tuutorite" nõudmine, et nooremad läheksid pihile (kui vähegi võimalik, Opus-Dei-preestri juurde), oli Feuersteini noorteklubis ja teistes Opus Dei noorteklubides kindel tava. Grupiõhtutest, töörühmadest, väljasõitudest või muudest üritustest osavõtjad jaotati juhendajate vahel. Nad peavad laste ja noortega ikka ja jälle isiklikult nende siseelust rääkima ja aitama Jumalale lähemale jõuda ning usuelus edusamme teha. Eriti kõige nooremaid (11-12-aastaseid õpilasi) sunniti (sageli väljasõitude ajal, kus enamasti oli kaasas Opus Dei preester) siiski pihtima ja neile osutati tihti survet. Sellistel vestlustel tulid kergesti keelele väljendid "raske patt" ja "surmapatt", mis mõjutasid lisaks mõne tavaliselt vanema (sageli mitte palju vanema) pidevale pealekäimisele pehmeksräägitavate südametunnistust. Vanemad kõnetasid õpilasi, kelle eest hoolitsemise oli noorteklubi juhtkond eriliseks ülesandeks andnud, parimate kavatsustega. Hoolitseti teise hinge eest, mis surmapatuga surres oleks igaveseks neetud. Neil oli ka hirm saada kaassüüdlaseks, kui nad oleks teise sellesse - eriti puberteedieas sageli esinevasse - seisundisse jätnud. Seejuures polnud silme ees mitte ainult süü andeksandmine patukahetsusel, vaid arm ja halastus, mille osaliseks pihtija sai ja mis aitas tal sisemiselt areneda ja Jumalale lähemale jõuda. Tundus, et need õilsad eesmärgid õigustavad teise inimese ellu sekkumist. Sageli piirati ja piiratakse sel moel teise vabadust.
36
Nagu vihjasin, tavatseb noorukile määratud "juht" juttu teha seksuaalvaldkonnast, eriti eneserahuldamisest. Kui keegi tunnistab, et ta rahuldab ennast, öeldakse talle kohe, et masturbeerimine on surmapatt, et ta on raskesti patustanud ja peab tingimata minema pihile ning enne ei või ta armulauale minna. Mis õigus on vanemal inimesel sellisteks ja teisteks intiimseimate sfäärideni tungivateks küsimusteks, ja veel noorukitele, keda ta sageli vaevalt tunneb? Opus Deis on vastus varnast võtta: Jumal on meilt küsimata meie ellu sekkunud. Tema apostlitena tohime, peame ja oleme kohustatud ka küsimata ja palumata teiste ellu sekkuma.
Sideme kaudu H. P.-ga ja teiste Opus Dei liikmetega, kes Feuersteini noorteklubis elasid, sain aja jooksul üht-teist ühingu kohta teada. Ma lugesin palju raamatut "Der Weg", küsisin, kui millestki aru ei saanud, lugesin Escrivá de Balagueri jutlusi - niipalju kui neid tollel ajal tõlgitud oli ja hakkasin asutajat ühingu liikmete järgi "Isaks" kutsuma. Soovisin vanematelt raamatut "Gespräche mit Msgr. Escrivá de Balaguer" ("Vestlused msgr. Escrivá de Balagueriga"). Et seal Opus Dei kohta kirjutatu on suures osas eksitav ja kohati lausa vale, on kibe tõdemus, mis tekkis alles ühingu liikmeks oleku ajal. Tookord vaimustusin sellest, mida ma Opus Dei avalikkusele mõeldud kirjutistest ja H. P.-It ühingu kohta teada sain: olla tõsine kristlane keset ilmalikku elu - see oli võimalus kohtuda Jumalaga igapäevases elus. Elada tavalist olmelist elu teadmises Jumala juuresolekust. Ma püüdsin koolis ja kodus töötades rohkem keskenduda ja hakkasin koolitöid tehes kirjutuslauale asetama väikest taskuristi, mis pidi mulle pidevalt Jumalat meelde tuletama. 105 Ma olin Feuersteini noorteklubis näinud paljusid nii tegevat. Ka H. P.-I oli selline väike rist.
H. P. küsis mult, kas olen juba selle üle mõtisklenud, keda klassikaaslastest ja sõpradest võiks Jumalale lähemale tuua. Ta jutustas mulle "apostolaadi" vajalikkusest. Ma ei tohtivat enese teada jätta arusaamist, et Jumalat võib kohata igapäevases elus ja et kristliku kutsumuse tõsiseltvõtmine ei seisne enamuse inimeste jaoks millegi ebatavalise teostamises. Seepeale lugesin raamatus "Der Weg" eriti peatükke "Der Apostel" ("Apostel"), "Das Apostolat" ("Apostolaat"), "Menschen gewinnen" ("Inimesi võita"): "Kas teil pole mõnikord tahtmist hüüda noortele inimestele enda ümber: lollpead, jätke ometi see ilmalik jant! See teeb teie südamed pimedaks oo. Sageli
37
on see alandav ... Jätke see ja käige meiega armastuse jälgi mööda?"106 "Su armastus on väike, kui sa ei taha päästa kõiki inimesi. - Ja su armastus on vaene, kui sa kogu südamest ei soovi nakatada teisi apostleid oma hullusega."107
Ma kogusin julgust ja tegin oma parima sõbraga juttu igapäevasest palvetamisest - H. P. sageli tsiteeritud kirjades mainitud X.-ga. Ma püüdsin teda veenda igapäevase mõtisklusaja vajalikkuses. Ma olin juba varem ta Feuersteini klubitundidesse kaasa võtnud. H. P. kannustas mind selliseks "apostolaadiks". Me rääkisime korrapäraselt minu sõbrastt, ma andsin aru, kuidas ta mu "apostellikele püüdlustele" reageeris. H. P. andis mu sõbra jaoks iga kord uued edasised sammud ja eesmärgid. Nagu tollal H. P. ja hiljem Opus Dei juhid korduvalt rõhutasid, ei tohtinud ma enesele hoida seda, mis oli mulle täiesti teenimatult osaks saanud. "Apostolaat" oma sõbra pärast ja H. P. kannustusel üsna varsti ka teiste pärast ajendas mind omakorda ennast "siseelus" rohkem pingutama. "Hea eeskuju külvab head seemet; ligimesearmastus aga kohustab kõiki külviks."108 "Nagu merekohin tekib üksikute lainete häälest, on ka teie apostolaadi pühadus iga üksiku isikliku vooruslikkuse tulemus."109 "Apostlid: esimesena sina. - Issand ütleb Püha Matteuse juures: « Sel kohtupäeval ütlevad mulle paljud:
Issand! Issand! Kas pole me sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kuradeid välja ajanud ja palju imesid teinud? Siis vastan ma neile: Ma pole teid iial tundnud; minge minust eemale, kurjategijad.» Et, nagu ütleb Püha Paulus, mind ennast ära ei tõugataks, pärast seda, kui ma olen teistele rõõmusõnumist jutlustanud. "110
H. P.-It õppisin ka seda, et apostellikult pingutada tuleks eelkõige nende pärast, kes on koolis hea õppeedukusega. Sest hoolas mõistvat paremini kui laisk, mida tähendab töö pühitsemine. Sel moel ütles ta mulle juba toona seda, mida ma hiljem ühingus arvukatel ettekannetel apostolaadist ikka ja jälle kõnekäänuna kuulsin: "Sajast hingest huvitavad meid sada, aga ... " Aga suurt hulka arvestades tuleb kõigepealt teha valik, nende pärast vaeva näha, kes on eriaiaseit ja inimlikult parimad, kuna nemad suudavad kõige kiiremini mõista. Argumenteeriti ja argumenteeritakse, et kui neil tekib "siseelu", kui nad hakkavad tegema vaimseid edusamme ja "Jumalale lähemale jõuavad", muutuvad nad ise omakorda apostliteks ja püüavad uusi inimesi enese poole võita. "Sina, apostel, oled oma ümbruse jaoks vette kukkuv kivi. - Tekita oma sõnade ja
38
eeskujuga ring. Sellest ringist tekib uus, millest moodustub omakorda uus jne. Iga järgnev on eelmisest suurem. Kas sa mõistad nüüd oma läkituse suurust?"111 "Igaüks teist peab selle eest hoolt kandma, et olla apostlite apostel."112
Teise kõnetamine tema "siseelu" teemal, kutsumine noorteklubisse sisevaatlustele või ühispalvusele, sõbra või seltsilise intiimseimate sfäärideni tungivate küsimuste "diskreetne ebadiskreetsus"113 - kõik see nõudis pidevat suurt eneseületamist. Kuid vabandused nende ülesannete vältimiseks ei tulnud arvesse: "Kui sa tahad teostada oma "diskreetsuse ja usaldusliku vestluse apostolaati", ära ütle mulle, et sa ei oska end väljendada. - Sest mina vastan sulle laulusõnadega: « Dominus dabit verbum evangelizantibus virtute multa», Issand paneb mõjuvad sõnad oma apostlite suhu."114 "Pea meeles, mu poeg, et sa pole ainult inimene, kes on teistega hea asja toimetamiseks ühinenud. See on palju - aga see pole veel piisav. - Sa oled apostel, kes täidab Kristuse tungivat käsku. "115 Sellistele "apostellikele püüdlustele" reageeriti väga erinevalt; mõnikord muidugi tõrjuvalt ja järsult. "Sul polnud edu? Sa tead väga hästi, et sa ei saa edutu olla. See polnud ebaõnnestumine: sa said kogemuse. Edasi!"116
1973. a. sügisel hakkasin mainitud sõbra ja paari teise poisiga koos osa võtma iganädalasest "haridusringist", mida juhatas H. P. "Haridusring" (lühidalt "ring") kujutas endast üht Opus Dei väljaõppemeetodit nn. "Püha Raafaeli poiste (või tüdrukute) jaoks", s. o. nendele, kellel on Opus Deiga juba lähem kontakt ja keda ühing loeb "Opus Dei pere" kitsamasse sõprusringi kuuluvaks. Loodetakse, et vähemalt mõnel neist on kutsumus Opus Deisse ja ta saab ühingu liikmeks.117 Lisaks H. P. juhitud "ringile" töötasid Feuersteini noorteklubis veel teised "haridusringid".
Selline "ring" koosneb mitmest täpselt ettekirjutatud osast: kõigepealt kordamisküsimused eelmise nädala ettekande tähtsamate sisuliste punktide kohta; seejärel päeva evangeeliumilõigu ettelugemine ja lühike kommentaar, millele järgneb ettekanne mõnel vaimulikui teemal. Ettekannete teemad on kahe ettekirjutatud tsükliga kindlaks määratud; kui on käsitletud teise tsükli viimast teemat, alustatakse selle teise teemadetsükliga uuesti otsast peale. "Ringi" juhendaja võib sellesse ettekirjutatud järjekorda siiski mõnikord mõne muu teema vahele võtta, kui ta seda osavõtjaid silmas pidades
39
vajalikuks peab. Ettekandele järgneb südametunnistuse uurimine kindlaksmääratud üheteistkümne küsimusega, mida "ringi" juhendaja vajadusel täpsustab ja kommenteerib. Etteantud sissejuhatava ja lõpupalvusega raamitud "ringi" lõpuosas on lühikese kestusega "koosolemine" ja "vaimulik lugemine". Kokku kestab selline "haridusring" pool kuni kolmveerand tundi.
H. P. valmistas mind enne esimest "ringist" osavõttu südametunnistuse uurimiseks ette. Mul polevat vaja ehmuda ega muretseda, kui ma veel kõike kaasa ei tee, mida seal nõutakse ja küsitakse. See tulevat aja jooksul. Üks südametunnistuse uurimiseks mõeldud küsimus kõlab näiteks:
"Kas ma olen iga päev palvetanud püha roosipärga ( ... )?" Samuti küsitakse kõige pühama igapäevase külastuse kohta, lühikeste tungivate palvete ja suretamise kohta. Ettekantu üle diskuteerimine on "ringi" ajal mõeldamatu ja vaidlused katkestatakse juba eos. Võimalikke olemasolevaid või tekkivaid küsimusi ei tohi esitada osavõtjate ringis, vaid nendest tuleb "haridusringi" (tavaliselt vanema) juhiga pärast nelja silma all rääkida.
Novembri lõpus sõitsin ma H.P.-ga sisevaatluspäevadele Kreuzweingartenisse Euskircheni juures, kus asub ühingu konverentsimaja. Nende päevade jooksul säilitati range vaikimiskeeld, rääkida tohtis ainult vastava "vaimuliku juhendajaga" või preestriga. Päeval toimus mitu pooletunnist sisevaatlust, mida juhatas üks ühingu preestritest - konkreetsel juhul Dr. I, kes oli tol ajal Feuersteini noorteklubis hingehoidjaks, samuti ühine roosipärg, armulauaga missa ja pikem südametunnistuse uurimine küsimuste abil, mille määras kindlaks preester. Nende kindlate päevakorrapunktide vahel olid pikemad pausid, mis olid ette nähtud isiklikuks palvetamiseks ning vestlusteks "vaimuliku juhendajaga" ja preestriga.
Mäletan veel selgelt viimast vaatlust laupäeva õhtul hämaras kabelis, mida valgustas ainult kaks küünalt ja lambike laual, mille taga preester näoga meie poole istus. Selle hilisõhtuse vaatluse teemad olid (vahetult enne magamaminekut) "Surm" ja "Põrgu". "Põrgu on olemas!" hüüdis preester valjult kabelisse ja selgitas, et see, kes elab surmapatu seisundis, olevat igaveseks neetud. Need seletused puudutasid mind väga. Sellele aitas kaasa ka kabeli sihilikult sünge atmosfäär nende vaatluspäevade kindlaksmääratud teema
40
puhul. Pärast vaatlust rääkisin H. P.-ga, kes oli minuga ühes toas. Ütlesin talle, et mul on hirm surmapatus elada, kuigi ma pole seda teadlikult teinud. H. P. rahustas mind. Esimese pühapäevahommikuse vaatluse teema oli siis "Taevas". Kokkuvõttes tundusid vaatluspäevad mulle meeldivad ja positiivsed. Esimest korda ja väga põhjalikult lugesin nende päevade ajal Escrivá de Balagueri raamatukest "Der Rosenkranz" ("Roosipärg"), mis mulle tookord väga meeldis.
Minu vanemad hakkasid imeks panema, kui intensiivselt H. P., kes oli ju minust aastaid vanem, minuga tegeles ning see hakkas neile muret tegema. Aga nad rõõmustasid selle üle, et ma Feuersteini noorteklubiga liitusin, sest varem olin pigem üksildane. Peagi külastasid neid H. P. ja Feuersteini tollane sekretär, seletasid laias laastus klubi tööd ja informeerisid Opus Deist. Nad palusid ka, et mu vanemad klubile korrapäraselt annetaksid. Ema ja isa usaldasid esialgu Opus Deid katoliikliku organisatsioonina; et see organisatsioon mind edaspidi vanematest võõrutab ja neile aastateks muretsemiseks põhjust annab, nad tookord ei aimanud. Esimene ehmatus sai neile osaks noorteklubi jõuluöömissal, kuhu olid palutud ka Feuersteini liikmete vanemad. Mitte ainult "rahvast" ärapööratult loetud missa, vaid eelkõige see, mida ütles preester ja ühinguliikmete käitumine tekitas neis võõristust ja mõjus eemaletõukavalt. Jumalateenistus tundus neile võõra religiooni riitusena ja Opus Dei liikmete käitumine, kelle liikmeksolekut nad siis kindlasti ei teadnud, jättis neile mingi ususekti mulje. Minu suhtes aga käitusid mu vanemad esialgu veel tagasihoidlikult ja ettevaatlikult ning ei julgenud eriti kritiseerida.
1974. a. jõuluvaheajal aitasin organiseerida ühte noorteklubi viiepäevast väljasõitu Sauerlandi noortekämpingusse. Sõidust osavõtjad olid 10-13-aastased poisid, ma ei mäleta enam osavõtjate täpset arvu. Poisid jagati juba enne sõidu algust kindlaksmääratud rühmadesse, iga rühmaga oli kaasas kaks vanemat inimest. Ühte rühma juhtisin mina koos H. P.-ga. Tundsin end ametliku grupijuhina kõrvust tõstetuna, sest H. P. oli mu asetäitja. Praktiliselt olid meie osad muidugi vastupidised. Hiljem kogesin seda mitteliikmete grupijuhtideks määramist korduvalt kasutatava meetodina, samal ajal kui "vaimulikud juhid" olid kaasas asetäitjatena. Sellega taheti saavutada mitteliikmete suuremat vastutustunnet ja kui ma sellest õigesti aru saan, nende
41
tugevamat samastumist ühingu eesmärkidega sellistel väljasõitudul ning ka üldiselt. Väljasõidu eesmärgid ja programmi teeb teatavaks sõidu juhtkond, kuhu kuuluvad direktor, asedirektor ja sekretär. Selle "kohaliku sõidunõukogu" koosseis võib grupijuhtide koosseisust erineda, ent tavaliselt võtavad vähemalt üks asejuht ja sekretär endale lisaks sõidu üldjuhtimisele ka ühe konkreetse grupi juhtimise.
Selliste sõitude esmane eesmärk on osavõtjate religioosne ja inimlik kujundamine. Tavaliselt sõidab mõni preester kaasa või saadab väljasõitu teatud aja jooksul, kui tal pole võimalik sellest lõpuni osa võtta. Igapäevased üritused on missa, lühike ühispalvus (kui preester on kaasas, siis sisevaatluse vormis), ettekanne näiteks patukahetsusest, palvest või avameelsusest, igaõhtune südametunnistuse uurimine. Iga osavõtja peab võimaluse korral preestrile pihtima või vähemalt temaga rääkima. Enne sõidu algust on iga kord täpselt kindlaks määratud, kes grupijuhtidest milliste liikmetega eelkõige palvest ja pihist räägib.
Sellel talvisel sõiduI oli mulle määratud kolm poissi, kellega ma rääkima pidin. Iga päev küsis H. P. või sõidu üldjuht, millest ma nendega rääkisin, kas nad on juba pihil käinud ja mida ma nendega veel peaksin arutama. See oli esimene kord noorematega sel viisil rääkida; kõneleda neile pihi tähtsusest jne. ning ajendada neid (tavaliselt edukalt) pihile minema. Ma ei taibanud, et ma piiran nende suhtes vanema inimesena selliselt rääkides oluliselt nende vabadust ja sellega seotud sundus tekib juba ainuüksi korduvast teema algatamisest (näit. pihist). Pigem nägin ma sellises käitumises head ja tähtsat ja olin veendunud, et see tuleb poistele kasuks. Ma oleksin tundnud süümepiinu hoopis siis, kui ma poleks nendega rääkinud. Sel juhul oleksin ma endale teenimatult osaks langenud teadmisi patukahetsuse sakramendi tähtsusest vaka all hoidnud ja oma apostelliku kohuse täitmata jätnud, nagu mulle Opus Deis ju pidevalt õpetati. Noorematega nende isiklikust jumalasuhtest rääkimine, sellised "apostellikud vestlused" nõudsid mult siis ja edaspidi üha suuremat eneseületamist. Et ma seda suutsin, selles polnud vähetähtis ka mu enda õpetajate pidev kontroll. Siiski ei tajunud ma õieti sisemist vastupanu, rääkimata sellest, et ma oleksin seda tõsiselt võtnud.
42
Kuna seekord ei saanud Opus Dei preester meie üritusel algusest lõpuni osaleda, pidime poistega alguses jalgsi peaaegu terve tunni pikkuse tee lähimasse kirikusse minema. Eranditult iga osavõtja pidi kaasa tulema. Mis puutub mainitud inimlikku kasvatusse, siis suurt tähelepanu pöörati üksteisega arvestamisele söögilauas, lauakommetele, ausale käitumisele mängus jne. Loomulikult plaanitakse sellistel sõitudel ka, et need kujuneksid osavõtjatele elamuseks, et oleks nalja ja rõõmu, et inimesed tunneksid ennast hästi. Mängitakse Illitmesuguseid mänge, lauldakse ja naljatatakse. Siiski jääb see kõik mõnes mõttes sekundaarseks ja juba nimetatud esmaeesmärkide "ripatsiks" või raamiks.
Veidi enne 1973. a. jõule olin hakanud iga päev missal käima, tavaliselt õhtusel armulaual Feuersteinis. Kuna ma Inängisin reede õhtuti kooliorkestris viiulit, siis ma reedeti missale ei läinud. H. P. tegi sellest juttu. See andvat tunnistust välhesest armastusest, kui ma ainult kooliorkestri proovide päirast jätan missale minemata. Ta nõudis, et ma hakkaksin reedeti enne tundide algust käima armulaual kooli lähedal asuvas kirikus. Kui ma lahkuksin missalt enne lõpuõnnistust, jõuaksin veel õigeks ajaks kooli. Nii ma siis ka tegin. Hoolimata sellest, et ma lahkusin missalt enne lõppu, jäin sageli kooli Ililjaks. Tühja kõhu käsu pärast einestasin alles lühikesel vaheajal pärast esimest tundi. Ma võtsin seda "suretamisena". H. P. oli mulle rääkinud igapäevaste väikeste suretamiste vajalikkusest. "Kui sa ennast ei sureta, ei saa sa kunagi palveinimeseks."118 Ta oli mulle teinud mõne ettepaneku, milliseid väikseid ohvreid ma tuua võiksin: "heroiline minut" s.o. hommikul kohe tõusta, kui äratuskell heliseb - "Heroiline minut. See on täpse tõusmise hetk. Ei mingit kõhklemist: vaimne mõte ja ... üles! - Heroiline minut: see on üks suretamise viis, mis tugevdab sinu tahet ega nõrgenda sinu loomust." 119
Suretamised söömisel: veidi vähem seda, mis hästi maitseb ja veidi rohkem seda, mis nii maitsev ei tundu; istudes mitte nõjatuda tooli seljatoele; ilma padjata magada; jne. H. P.-ga koostasin nimekirja sellistest suretamistest, millega ma pidin iga päev vaeva nägema. H. P. andis mulle nõu, mõelda "ohverdades" iga kord konkreetsele inimesele: paavstile, vanematele ja õdedele-vendadele, sõpradele ja klassikaaslastele, Feuersteini noorteklubi juhile, Opus Dei rajajatele, oma "vaimulikule juhile" (niisiis H. P.-le) jne.120
43
Korrapärased vestlused H. P.-ga jätkusid ka 1974. a. Ma andsin iga kord aru, kuidas olid "välja tulnud" "eluplaani" üksikud punktid nagu palve, igapäevane missal käimine, roosipärg, lühikesed tungivad palved, suretamised, töö pühitsemine ja apostolaat; H. P. andis mulle nõu ja pani ette, millega ma peaksin lähemal ajal eriti vaeva nägema. Me rääkisime tema ettekannetest "ringis", vestlesime aga ka paljust muust: koolist, hobidest, näiteringist '" See ei toimunud nüüd enam Schweidti ühiselamus, vaid Feuersteini noorteklubis.
Kevadel hakkasin H. P.-ga peaaegu iga päev Kölner Stadtwaldi metsas jooksmas käima. Vastav algatus tuli H. P.- It. Tavaliselt ei jooksnud me ringil, vaid pikema maalõigu mööda metsateid. Tagasiteel vestlesime pikalt ja intensiivselt, peamiselt minu "siseelust".
25. märtsil, Maarja kuulutuse päeval, pidas noorteklubis missat tollane Opus Dei Saksamaa konsiliaarius dr. M. Lühikeses tervituskõnes ütles ta, et Maarja polnud oma "Fiat'i" öeldes tõenäoliselt vanem kui 14-aastane, niisiis noorem selle ringi noorimast. Jutluse ajal ajas teisi miski pidevalt naerma; ma ei saanud aru, mis. Alles hiljem taipasin, et kogu jutlus oli minu jaoks vermitud. Nende hulgas, kes tookord armulauast osa võtsid, olin mina ainuke, kes polnud Opus Deis ja peale selle kõige noorem. See pidi olema üleskutse öelda oma vanusele vastav "Fiat"- astuda Opus Dei liikmeks.
H. P. käis mulle väga peale, et ma läheksin lihavõtteajal Opus Dei organiseeritud Rooma-reisile. Roomas olevat mul ühel koosviibimisel võimalus Opus Dei asutajaga tutvuda, ühingust rohkem ja täpsemalt teada saada ja eelkõige "siseelus" suur samm edasi astuda. Mu vanemad mind Rooma siiski ei lubanud, sest juba ammu oli planeeritud, et mina ja mu vend veedame vaheaja Inglismaal. Hiljem sain teada, et Feuersteini noorteklubi juhtkond oli lootnud, et ma astun Rooma-reisi ajal Opus Dei liikmeks.
Inglismaal püüdsin nii hästi kui oskasin praktiseerida H. P.-ga kokkulepitud vagadusharjutusi. Argipäeviti käisin mitmel korral missal, kuigi mitte iga päev. Ma pidin selleks vara tõusma ja jalgsi umbes kolmveerandtunni tee kaugusel asuvasse katoliku kirikusse minema. Mul on alles üks H. P. kiri, mille ta saatis mulle lihavõttejärgsel esmaspäeval. Ta kirjutas seal muuhulgas minu kahest sõbrast: " oo' ja pärastlõunal sõitsin X.¬ga by bicycle - niisiis meie terasratsudel - Kreuzweingartenisse;
44
see kurnas ta üsna ära, kuigi me ei sõitnud eriti kiiresti. Meil läks kolm ja pool tundi. (...) Kreuzweingartenis valmistusime lihavõttepühadeks; kokku, together, oli meid 14. Y. sõitis ka kaasa, ta rääkis dr. I.-ga (preester, kes käis sel ajal Feuersteini noorteklubis, K. S.) ja mina rääkisin temaga ning ta jutustas mulle sedasama, mis Sina juba rääkisid. Ma loodan teda sel nädalal veel kohata; vaiksel laupäeval oli ta vaatlusel. Niisiis võid näha, et Sinu vestlused temaga on vilja kandnud. Kölnis pikemalt.- X., sellest tead Sa ju juba kõike. Tagasisõidul tegin talle veidi liiga, füüsiliselt, sõitsin veidi kiiremini, kui tema suutis. Võitlemine tundub talle raske olevat, ja mulle tundub, et ka mõnel muul alal. Vaiksel laupäeval tuli temagi vaatlusele. (...) Ma ei usu, et Sul Inglismaal raskusi tekib, kui siiski, tee nagu kestvusjooksul (pühapäev, 28.4., kell 17 ?), ei, metsajooksul: kui küljes pistma hakkab, lihtsalt edasi joosta ja mitte iial jooksurõõmu kaotada - lõppeks on ju ülestõusmispühad. Aga ma näen juba, kuidas see Sind pahandab, mis ma kirjutasin, sest Sul läheb nii hästi. Kuidas on lood minu südameasjaga?"
Pärast Inglismaalt naasmist ütles H. P. mulle üha uuesti, et ma peaksin palves Jumalalt küsima, mida Jumal minult nõuaks, kas ta ei oota minult äkki enamat; ja ühel hetkel oli küsimus selge - kas mul pole kutsumust Opus Deisse? Sinnani polnud ma üldse mõelnud, et on olemas Opus Dei liikmed. Just tõsiasi, et Opus Dei tahab käia seda teed, et kristlust võetaks igapäevaelus tõsiselt, ja aidata inimestel tavalises elus Jumalat avastada, takistas mind mõtlemast, et Opus Deis on eriline, otsene liikmestaatus. Minu arvates pidi see tavalise vahele piiri tõmbama ja liikmeid teistest kristlastest eristama. Ma tundsin end juba Opus Dei tööst osavõtuga sinnakuuluvana. Teisalt ei üllatanud mind see selge liikmestaatuse olemasolu Opus Deis eriti; sest kes muidu pidi kindlustama, et elustataks üldise pühaduskutse kristlik sõnum, mis oli aastasadadeks unustatud, nagu Opus Deis ikka ja jälle öeldi, ja selle teostamisele kaasa aitama.
Opus Dei liikmeks ei tahtnud ma esialgu saada, kuigi minult nii otse küsiti. Ma tegelesin sel ajal intensiivselt isa Maximilian Kolbe elu ja tööga, mis mind vaimustas. Pidev küsimine, kas Jumal minult ehk midagi erilist ei oota, tekitas mul selles vanuses ja vaimustuses idee, et see võiks olla ka minu tee, saada minoriidiks ja teha midagi sarnast nagu Maximilian Kolbe, arendada apostolaati nagu see isa. Ma jutustasin H. P.-Ie oma ideedest. Ta oli väga jahmunud. Seejärel
45
tegi ta mulle selgeks, et Jumala jaoks eriline ei seisne reeglina milleski ebatavalises. Orduelu olevat ebatavaline ja Maximilian Kolbe kutsumus ning elu olevat samuti ebatavaline ja ainulaadne. See polevat küll see, mida Jumal minult ootab. Üha tungivamalt esitas H. P. küsimuse minu kutsumusest Opus Dei suhtes ja ilmutas selgelt oma veendumust, et see olevat minu tee. Peale selle esitas ta asja nii, nagu oleks tegu elutähtsa otsusega, mis tuleb langetada võimalikult kiiresti, minu tollases vanuses. Mul tekkis hirm, täiesti halvav hirm. H. P. jutustas mulle, kuidas tema oli Opus Deisse astunud ja kuidas teised olevat liikmeks saanud.
Sageli tundidepikkustes vestlustes arutasime Opus Dei kutsumust. H. P. ütles, et Opus Dei liikmeks saamiseks tuleb kirjutada kiri ühingu presidendile. Ta visandas kolm liikmestaatust, kusjuures selgitas nimetusi nimetamata veidi numeraaride ja supernumeraaride staatust. Minu puhul tulevat kõne alla ainult numeraari staatus, mainis ta nagu möödaminnes ühes lauses. Ma ei küsinud lähemat selgitust. Eluaegne tsölibaat ei tundunud mulle selles vanuses probleemina. Ma ei kujutanud küll ette, et see oleks nii lihtne, aga lõpuks oleksin ma ka preestri ja minoriidina pidanud vallalisena elama. Lühidalt mainis H. P. ka elu vaesuses ja kuulekuses, ent ei selgitanud, kuidas see ühingus täpsemalt välja näeb. Kuulekuse kohta ütles ta ainult, et Opus Dei kõige rangem käsk olevat "palun". Ka seda ei hakanud ma lähemalt uurima. Ma tahtsin kõigepealt teada ainult seda, mis minu elus siis muutuks, kui ma Opus Dei liikmeks saaksin. Põhimõtteliselt ei suurt midagi, vastas H. P.
Palvuse ajal ja ka muidu hakkasin raamatust "Der Weg" lugema vastavaid peatükke: "Der Wille Gottes" ("Jumala tahe"), "Die Verherrlichung Gottes" ("Jumala ülistamine"), "Der Ruf" ("Kutse") ...
"See on võti, et avada uks ja minna taevariiki: «Qui tacit voluntatem Patris mei qui in coelis est, ipse intrabit in regnum coelorum». Kes teeb minu Isa tahte järgi ... , see pääseb taevariiki!"121
"Vaba inimene, alistu vabatahtlikule teenimisele, et Jeesus ei peaks sinu kohta ütlema, mida Tema pühale Theresiale teiste kohta ütles: «Theresia, mina tahtsin ... , aga inimesed ei tahtnud.»"122
"See andumus on just see tingimus, mida sul on vaja selleks,
46
et tulevikus mitte rahu kaotada."123
"On hea, Jumalat ülistada, ilma et sellest ülistusest midagi ära enesele võetakse (naine, lapsed, auavaldused ... ), mida me igaveses elus koos Temaga täiel määral nautida saame .,. Pealegi on ta suuremeelne ... Ta annab sada ühe eest, see kehtib isegi laste puhul. - Paljud loobuvad neist tema ülimuslikkuse pärast ja neil on tuhandeid vaimseid lapsi. - Lapsi, nagu meie oleme oma Isa lapsed, kes elab taevas."124
"Miks sa ei andu Jumalale?" Ükskord kõigi eest ... tõesti ... nüüd!"125
"See, sinu ideaal, sinu kutsumus on ... hullumeelsus. - Ja teised, sinu sõbrad, sinu vennad, puhta hullumeelsed ... Kas sa pole mõnikord sügavalt oma sisemusest kuulnud seda karjet? ¬Vastuseid mõelnud, et sa tänad Jumalat selle au eest, kuuluda sellesse «hullumajja»."126
"Sa naersid südamest, kui ma sulle nõu andsin, oma noorusaastad püha Raafaeli kaitse alla anda: et ta viiks sind nagu noore Tobiase pühasse abiellu - hea, kena ja rikka naisega, ütlesin ma naljatades. Aga siis, kui mõtlikuks sa muutusid, kui ma lisasin nõuande, et sa annaks end ka selle noorusliku apostli Johannese kaitse alla: juhuks, kui Issand sinult enamat nõuab."127
"Sa tead, et su tee pole selge. - Ja et see pole see, sest sa kobad pimeduses, kui sa tihedalt Jeesusele ei järgne. - Mida sa veelootad, et otsustada?"128
Lugesin intensiivselt ka "Gespräehe mit Msgr. Escrivá de Balaguer", et saada sellesse raamatusse kogutud intervjuudest Opus Dei kohta rohkem teada. Selleaegsed H. P. ettekanded "ringis" olid kõik mulle mõeldud. Teemad olid "Andumus", "Suuremeelsus", "Kutsumus" ... Ka kohtusime H. P.- ga sagedamini "vaimulikeks lugemisteks". H. P. tõlkis minu jaoks Opus Dei ühingusisesest ajakirjast "Obras" - jälle oli tegu samade teemadega. Ma pidin otsustama. See halvav hirm, mis mind oli haaranud, tegi mu peaaegu tegutsemisvõimetuks; vaevalt suutsin veel keskendunult töötada. H. P. seletas mulle, et hirm olevat kindlaim märk kutsumusest - seda olevat "isa" alati öelnud.
Lõpuks vastasin jaatavalt. H. P. oli ülirõõmus ja ütles, et ma pean nüüd rääkima Feuersteini noorteklubi juhatajaga (kes vähem kui aasta pärast Opus Deist välja astus). Mõninga kõhkluse järel - see juhataja oli minust kümme aastat vanem ja ma pelgasin teda veidi - lubasin ta järgmisel päeval üles otsida. Õhtul hakkasin oma otsuses kõvasti kahtlema. Ma
47
helistasin H. P.-Ie ja ütlesin, et ma olen ebakindel ning ei saa ma pärastlõunase jaa-sõna juurde jääda. Järgmisel hommikul ::»htusin H. P.-ga Feuersteini juures; oli reedene päev ja kooli olnud. Meie vestlus kestis terve hommikupooliku ja jälle ütlesin ma "jaa". Pärastlõunal rääkisin noorteklubi juhatajaga.
Kõik mu vestlused H. P. -ga olid minu jaoks nii isiklikud, et mul ei tulnud mõttessegi sellest oma vanematega rääkida. Ma ei mäleta enam, kas H. P. andis mõista, et vanematele oleks vaja rääkida minu "kutsumusest Opus Deisse", aga noorteklubi juhataja ütles seda selge sõnaga. See hetk polevat eel kätte jõudnud, mil nad minu "kutsumust" mõistaksid. Hiljem la muidugi räägiksin kõigest ja nad rõõmustaksid kindlasti. Ta jutustas mulle oma vanematest, kes olevat väga rõõmsad, et ta on Opus Dei liige. Minu liikmesoleku ajal Opus Deis kogesin ma korduvalt otseseid viiteid, et õpilastele, kellega Opus Dei liikmeks astumisest juttu tehakse, tuleb selgeks teha, et pole hea sellest vanematele rääkida. Vanemad olevat tõenäoliselt juba oma laste tuleviku planeerinud, loodavad võibo¬Ila näha tulevasi lapselapsi ja võimalik, et nad ei mõista sellist kutsumust. Ei või neis tekitada kiusatust, et nad takistaksid Jumala tahet nagu kutsumus Opus Deisse. Niisiis, liikmeksolekust vaikimine esimeste aastate jooksul toimuvat põhimõtteliselt armastusest oma vanemate vastu. Peale selle olevat kutsumus Opus Deisse väga isiklik otsus, igaühe enese, mitte vanemate asi.
Ühingusse mittekuuluvate noorte inimeste vestluste eemaks "vaimulike juhendajatega" võib olla intiimelu, mida käsitletakse igal juhul preestri kui pihiisaga rääkides. Seepärast lakkavad paljud noorukid iseenesest oma vanematele "vanema sõbraga" peetud vestluste sisust rääkimast. Minu vanemad, kes, lagu juba mainitud, hakkasid imestama, et keegi vanem nimene minuga nii intensiivselt tegeleb, teadsid nüüd, et H. P. annab mulle veidi nõu minu "siseelu" suhtes. Energilise ja üha tugevneva sekkumisega noore inimese isiklikesse sfääridesse saavutab "vanem sõber" selle, et ta muutub avaliselt sümpaatsest autoriteetsest isikust vanemaid väljavahetavaks usaldusisikuks. Puberteedieas noorte puhul pole seda raske saavutada. Kutsumusest Opus Deisse lakatakse rääkima maja "kohaliku nõukogu" otsusel noortega, kes tunduvad selleks sobivad. Selleteemaline vestlus jätkub juba loodud intiimsel tasandil, nii et väga vähesed tulevad mõttele rääkida sellest oma vanematele. Sõnaselge nõudmine
'8
Opus Dei liikmeksolekust esialgu vanematele mitte rääkida tekitab vanemate ja lapse vahele saladuse, mis puudutab kaalukat ning elus pöördelise tähtsusega otsust. See paneb nurgakivi üha arenevale võõrandumisprotsessile. Üks endine numeraarliige Petra H. (nimi muudetud) kirjutas selle kohta: ,,(...) Ma olen mõelnud, et õigupoolest on väga lihtne klubitüdrukuid vaikima sundida. Näiteks rääkisin X.-ga, kui palju ja kui meelsasti ta koduseid töid aitab teha. Tegin talle mõned ettepanekud. Selge, et ta ei hakka emale ütlema "homsest alates teen ise oma voodi ära, et ligimesearmastuse põhimõtet paremini ellu viia" jne. Kui ma talle või mõnele teisele soovitasin, et ta loeks ometi 5 minutit Uut Testamenti või palvetaks 10 minutit, oli ilmselt juba tekkinud teatud "pelg" sellest rääkida. Üldiselt ongi ju oma isiklikust jumalasuhtest raske rääkida. Sel moel areneb klubitüdruku ja numeraari vahel täiesti ebatavaline usalduslik suhe. Ma "pakkusin" tüdrukutele, et me räägiksime kord nädalas või iga kahe nädala tagant siseellu puutuvatest probleemidest või üldse kõigest, mis raskusi valmistab. Mõned küsisid, kas see on siis vajalik? Jah, et ennast arendada ja sisemiselt kasvada. Enne kui konkreetne aeg kokku lepiti, pidi muidugi olema juba usalduslik suhe. ( ... ) Tüdrukud harjuvad klubijuhataja nõuandva funktsiooniga (kuigi enamus avab end väliselt kõhklevalt), nad lepivad nende vestlustega, kuna nad on vaimustunud klubi väljasõitudest jms. Muidugi kogevad nad ka seda, et on meeldiv oma ema kodutöödes aidata või õdede¬ vendadega vähem tülitseda. Samas hakkavad nad tajuma, et ema ei pruugi mõista igapäevast võitlust 10-minutilise palve eest. Ma usun igaühte tajuvat, et selline vagadusharjutuste kuhjumine, kusjuures veel pideval juhendamisel ja kontrolli all, on midagi erilist ning lähedased inimesed ei aktsepteeriks seda päriselt, kui nad sellest teada saaksid. Nii kapseldutakse ennesesse. Ja tekib saatuslik sõltuvus. Muututakse veidi uhkeks selle üle, et üks tudengineiu võtab üht koolitüdrukut tõsiselt ja loomulikult on kergem• temasse püsiva sümpaatiaga suhtuda kui oma emasse. Klubis jäetakse kodused ebakõlad ukse taha, tudengineiu "kiirgab" head meeleolu, ei pahanda, on alati mõistev. ( ... ) Siseelu arenguga tekib vanematesse veidi üleolev suhtumine. Võib-olla käivad nad igal pühapäeval kirikus, kuid nädala sees, kas palvetavad nad iga päev pikemat aega, isegi roosipärga, kas loevad nad vaimulikke raamatuid, kas säilitavad nad enesevalitsuse, kui midagi viltu läheb? Tänu Opusele teatakse nüüd, kuidas peab üks õige kristlane elama.
49
Palvetatakse palju oma vanemate eest! Üritatakse neid klubisse tuua ettekandeid kuulama. Üleolekutunde suurus võib igaühel olla erinev, numeraar pole sellest muidugi kunagi juttu teinud, aga see-eest selgitanud, mida tähendab olla kristlane. Mida enam tüdrukud iseseisvuvad, seda teravamalt tunnetavad nad erinevust oma vanematest. Loomulikult on numeraaril vanemate igale teole või käitumisviisile vabandus varnast võtta ning ta manitseb, et neid tuleb veel rohkem armastada. Niisiis on ta end kogu aeg vanemate ja lapse vahele kiilunud, kuigi ta võis last mõjutada, et see perekonnas teistega rohkem arvestaks. Seega pole numeraaril isegi vaja mainida, et ära oma vanematele küll midagi kutsumusest reeda, sest ollakse ju teadlikud selle tee hirmudest, teatakse, et maailm (?) hakkab neid põlgama jne. - numeraari tekitatud sisemine veendumus on peale selle nii tugev, Jumala kutse nii tungiv, et loomulikult pole vaja luba küsida. Põhimõtteliselt ei tule üldse pähegi, et see kuidagi vanematesse puutub. Rasket südametunnistust kergendatakse niikuinii. ( ... )"
Teisal pani ta märksõnadega kirja: "Kuna vanemad võivad "mõistmatusest" ühingusse astumise ära keelata, ei teatatagi neile, või kui, siis ainult osaliselt. Kuna kutsumus on Jumala ja kutsutu omavaheline asi, pole vaja luba küsida."
Teine endine numeraar Susanne I. (nimi muudetud) kirjutas: "Minu «vanem sõbranna» oli umbes 23-aastane (...) tudengineiu, kes tegeles minuga väga intensiivselt. Pärast haridusringi palus ta sageli, et ma jääksin veel mõneks minutiks. Sel ajal tundis ta huvi minu isiklike probleemide vastu. Need vestlused, kus sugreeriti "täisväärtusliku" isiksuse ja tõsiseltvõetavuse tunnet, sidusid mind aja jooksul üha tugevamalt mu «isikliku juhendajaga». Ma jutustasin talle nii isiklikke asju, millest ma ei suutnud isegi oma vanematele rääkida. Loomulikult välistas see kohe võimaluse rääkida nendest vestlustest oma vanematele. Üha enam muutus Opus Dei mõjul minu isiksus ja ka päevaplaan. (...) Kogu mu elu sattus mu isikliku juhendaja kontrolli alla. Ta nõudis minult eelkõige vaimseid harjutusi. Need religioossed harjutused pidid säilitama pideva kontakti Jumalaga kõiges, mida ma teen. Ringitöö ja religioossete harjutuste aluseks oli "Der Weg". (...). Sellest raamatust võeti ka lühikeste tungivate palvete teemad. Neid palveid pidi lausuma kõikvõimalikel kellaaegadel. Abivahendina pakkus mu isiklik juhendaja välja, et ma palvetaks in ühe lühikese tungiva palve iga kord, kui haaran
50
mõnest ukselingist. Hoolimata nõuandest unustasin need sageli. Kui ma polnud oma religioossete harjutustega toime tulnud või olin midagi unustanud ja seda oma juhendajale tunnistasin (kes oli minu jaoks ju pigem sõbranna), ei noominud ta mind. Ta pakkus mulle välja uusi harjutusi või uusi abivahendeid harjutuste sooritamiseks. See tunne, mille juhendaja minus meie vestluste käigus äratas, tunne et ma teen kõike hästi või järjest paremini, viis selleni, et ma läksin õhtuti pidevalt südametunnistuspiinadega magama. (...) Õigupoolest olid need vestlused mulle ebameeldivad, sest mind kannustati pidevalt jätkama, ka siis kui mul polnud enam tahtmist. Aga ma polnud enam võimeline ütlema, et see kõik on mind ära tüüdanud ja ma ei taha edasi teha, sest tal olid minu suhtes ju pidevalt uued ootused.
Liikmekssamist ja "numeraari" mõistet selgitati mulle enne Opus Deisse astumist. Mõistagi sisendati "kutsumuse" tunnet pigem väljaspoolt. Näiteks öeldi mulle, et hirm abielust loobumise kohustuse ees olevat kindel märk kutsumusest. Enne kui ma tohtisin paluda, et mind Opus Deisse vastu võetaks, pidin ma dr. X.-i, Saksamaa Opus Dei preesterliku juhendaja juurde pihile minema. Ta küsis minult veelkord, kas ma tunnen, et olen võimeline mitte abielluma ja kas ma olen olnud seksuaalvahekorras. (Ma olin siis 16-aastane). (...)" Teisal kirjutab ta: "Mulle soovitati sõnaselgelt, et ma ei räägiks liikmeksolekust oma vanematele, argumendiks oli, et nad ei mõistaks seda."
Feuersteini noorteklubi juhendaja küsis minult, kas ma olen otsuse Opus Dei liikmeks saada langetanud vabalt ega tunne end selleks kuidagi sunnituna. Pisut kõhklevait vastasin "jah" ja ka uskusin oma vastuse tõesusse hoolimata H. P. intensiivsest töötlusest. Siiski tundsin vastates ebamugavust. Kas ma suutsin seda ebameeldivat tunnet enese jaoks tookord sõnastada, ma enam ei mäleta. Noorteklubi juhendaja rõhutas, et tegu on kogu elu määrava lõpliku otsusega. Ta mainis lühidalt vaesust, kuulekust ja abielutust. Ma sain teada, et numeraarina tuleb kogu oma raha anda sekretäri kätte "tsentrumi", kuhu kuulutakse, ja iga kord antakse mulle ainult niipalju, kuipalju ma vajan hädavajalike jooksvate kulude katteks. Seejuures tuleb iga väljaminek sedelile märkida ning kuu lõpus see sedel oma juhatajale anda. Numeraarina ei tohi ma käia tantsutunnis, kuna see olevat ebavajalik inimesele, kes on oma elu Jumalale andnud ega kavatse abielluda ning ainult ohustab kutsumust.
51
Samuti ei tohi numeraar käia kontserdil, teatris ega kinos. Me leppisime kokku, et ma mõtlen selle kõige üle rahus järele ja tulen järgmisel päeval ühingu presidendile kirja kirjutama. Laupäeval, 15. juunil 1974, kirjutasin A. G., tollase noorteklubi asejuhataja (juhatajat polnud sel päeval kohal) juuresolekul kirja valmis. A. G. kontrollis, kas kiri sisaldab ka lauset "Ma palun, et mind võetaks numeraarina Opus Deisse" ning võttis selle enda kätte.129 15-aastasena olin saanud Opus Dei liikmeks.
Minu liikmeksastumisele eelnenud pealekäimine ja intensiivne töötlemine H. P. poolt, sageli veel alaealiste viimine "elutähtsate otsusteni" pole Opus Deis kahjuks erandlik. Enamus numeraare Saksamaal on ühingusse astunud õpilastena, terve rida 14 kuni 17 aasta vanuses.130 Tööd noortega (püha Raafaeli ja püha Johannese töö) peetakse ühingule kõige iseloomulikumaks; samaaegselt on see ühingu "haudejaam".131 Sageli nägin pealt, kuidas alaealistega räägiti liikmeksastumisest, eriti iga-aastastel lihavõtteajal toimuvatel Rooma-reisidel. Igal aastal toimub lihavõttenädalal Opus Dei algatatud rahvusvaheline kokkutulek, millest võtavad ühingu mõlema osakonna juhtimiselosa tuhanded koolilapsed ja tudengid paljudest maailma maadest.
Kaasasõitvaid mitteliikmeid valmistatakse Rooma-reisiks väga intensiivselt ette. Osalemise eelduseks on mõtiskluspäevade külastamine ja tavaliselt ka ettevalmistav konverents. Kaasa võetakse võimalikult palju neid, kes on Opus Deiga juba lähemalt seotud, võtavad osa "ringi" tööst ja kellel on eeldusi reisi ajal või varsti pärast reisi "vilistada". "Vilistamine" on väljend, mida Opus Dei liikmed kasutavad ühingu liikmeks astumise, presidendile kirja kirjutamise kohta.
Tavaliselt tehakse enne selgeks, et sõidu juhtkond ei kavatse korraldada "turismireisi", vaid oluline on veeta ülestõusmispühad kristluse keskuses, jõuda sisemiselt Jumalale lähemale, kasvada armastuses kiriku ja paavsti vastu. Ka olevat võimalik Opus Deid paremini tundma õppida: suurel rahvusvahelisel kokkutulekul "isa" näha ja Opus Dei asutaja haual peahoones palvetada. Et Opus Deiga lähem tutvumine Rooma-reisil esiplaanil seisab ja kogu päevaplaani määrab, ei saa sellisel sõidul esmakordselt osalejad varem teada.
Juba mitu aastat sõidetakse Rooma bussiga. See on osutunud erakordselt soodsaks. Kahepäevase sinnasõidu jooksul on kahekohalistel bussiistmetel piisavalt võimalusi
52
mitteliikmetega nelja silma all vestelda; buss on selleks sobivam kui rong, mille kupees leidub alati kaasreisijaid, kes vestlust pealt kuulevad.
Enne sõidu algust on täpselt kindlaks määratud, kes kellega vestleb. Kaasasõitvad Opus Dei liikmed saavad sõidu juhtkonnalt väikese sedeli, kuhu on märgitud nende nimed, kellega nad reisi ajal vestlema peavad. Peale selle on sedelile kirja pandud põhiteemad, mida tuleb arutada juba sinnasõidul. Sõidu juhid pärivad sõidu kestel pidevalt teiste ühinguliikmete käest, kas sellised vestlused on toimunud ja kuidas kõnetatud isikud reageerisid. Antakse nõu ja korraldused edasiseks. Nendest tuleb täpselt kinni pidada. "Apostolaaditöös ei ole tühist sõnakuulmatust."132 Enne sõitu tuleb igalOpus Dei osalejal ¬tavaliselt võivad sõita ainult need liikmed, kes vähemalt kaks ¬kolm "sõpra" kaasa võtavad - oma "vaimuliku juhendajaga" kindlaks määrata sõidu jooksul elluviidavad täpsed eesmärgid konkreetsete "sõprade" puhul. Opus Dei vastavate ,.tsentrumite" "kohalik nõukogu" on juba varem otsustanud, millistele sõidust osavõtjatele antakse "roheline tuli", s.t. nad tohivad või peavad ühingu liikmeks saama.
See moodus, kuidas ühingu liikmed mitteliikmetega bussis vestlevad, kordub aastast aastasse. Tavaliselt vanem "juhendaja", kes' Rooma-reisi ajal ja sageli ka väljaspool reisi mõne rnitteliikmega tegeleb (või peab tegelema), istub bussis vastava inimese kõrvale. Enamasti alustatakse pealtnäha "süütute", tavaliste teemadega: ilm, maastik, Rooma vaatamisväärsused, kodused probleemid, kuidas koolis läheb ... Räägitakse "maast ja ilmast". Siis minnakse sammhaaval üle n.-ö. kõrgematele teemadele - üha vähem maistest asjadest ja üha rohkem Jumalast. Algab järeleandmatu pärimine, tungimine teise sügavaimatesse hingesoppidesse; selleks arvatakse enesel õigus olevat. Milliste kavatsustega tuldi siia Rooma-reisile ... Küsimused teise inimese siseelu kohta, pidev pärimine; tungiv ettepanek koos palvetada; pihinõue (preester sõidab bussiga kaasa). Istekohti vahetatakse sageli, kuna igal Opus Dei liikmel on sõidu kestel tavaliselt mitu "sõpra". Kui mõne õpilasega räägib temaga samaealine Opus Dei liige ja tal tekib raskusi, jutustab ta sellest tavaliselt oma juhendajale, kes annab nõu, kuidas edasi toimida või teeb seda ise. Vanema inimese autoriteet tagab tavaliselt edu. Rooma-sõidu peamised teemad on: Opus Dei; ,isa"; püha asutaja, kes varsti pühakuks kuulutatavat; kutsumus Opus Deisse; täielik andumus,
53
suuremeelsus ... palve, suretamine, roosipärg, puhtus, sisevõitlus, vaimuliku juhendaja vajalikkus, piht, vestlused preestriga; paavst, kirik ...
Tavaliselt asub majutuskoht linnast väljas ja hommikuti sõidavad kõik koos bussiga linna. Inimesed paigutatakse tubadesse nii, et vastav "juhendaja" elab võimaluse korraloma hoolealustega ühes toas. Sageli peetakse silmas, et omavahel sõprussuhetes olevad mitteliikmed ei satuks ühte tuppa. Igal hommikul peab Opus Dei preester sõidust osavõtjatele pooletunnise sisevaatluse, millele järgneb tavaliselt armulaud. Mõnikord peetakse missat ka päeval mõnes Opus Dei peahoone kabelis, enamasti suures kabelis "Santa Maria de los Angeles", mille all asub asutaja hauaga krüpt. Lihavõtteliturgiad peetakse "S. Andrea della Valle" kirikus, kuhu kogunevad kõik Iihavõttekogunemisel esindatud maade meessoost rühmad. Opus Dei naisosakonna hoole all olevad rühmad pühitsevad Iiturgiat ühes teises kirikus. Meessoost rühmad ei tea, kuhu on lihavõttekogunemisel majutatud naissoost osavõtjad ja vastupidi. Ka Rooma-sõitudel eraldatakse osakonnad rangelt teineteisest. Siiski võivad mõlema osakonna hoole allolevad rühmad üksteist ära tunda plakati järgi, millele on kirjutatud "UNIV" (varem "ICU")133.
Lihavõttereisi viivad Opus Dei mõlemad osakonnad läbi rahvusvahelise üliõpilaskongressi nime all. Selle kongressi algatajad on peamiselt Opus Dei liikmed ning teemana on avalikkusele välja kuulutatud üliõpilaste ja ülikooliga seonduvad küsimused. Roomas toimub lihavõttenädalal tõepoolest selline kongress, kuid vähemalt 1975. aastani polnud rohkem kui 95 %-l Rooma-reisist osavõtjatel sellega midagi tegemist. Ainult lõppistungist võtsid mõned kaasasõitnud tudengid osa. Roomas viibimise ajal kõnetavad osalejaid sageli palverändurid ja turistid, küsides, mida tähendavad nende UNIV-plakatid. Õpilased on sageli sunnitud vastama, nagu oleks nad üliõpilased. Üks põhjusi, miks Rooma-reise rahvusvahelise üliõpilaskongressi sildi all korraldatakse, on ilmselt, et Opus Dei sel moel avalikkuse ees lihavõttesõitude korraldajana ei esine.
1979 - ma osalesin oma liikmeksoleku ajal neljal Rooma¬reisil - võimaidati nimelt UNIV-kongressist "osavõtjatele" esimest korda paavsti audients. Audientsi alguses kandis keegi paavstile ette kongressi tulemused. Oli piinlik kuulda, kuidas
54
Johannes Paulus II seda oma kõnes puudutas ja tuhandetele audientsist osavõtjatele, kes käisid ringi UNIV - plakatitega, teadmata õieti, mis organisatsioon see on, sõnas: ,,( ... ) Nagu ma tean, esindate te siin 217 ülikooli kogu maailmast, ja juba see on positiivne märk kristliku usu universaalsusest, olgugi et see ei tähenda alati mugavat elu. ( ... ) Neil päevil mõtlete te nüüd vajalikest püüdlustest, millega soodustada kogu maailma ühtsust ja solidaarsust. Te küsite õigustatult, millistele väärtustele peavad need püüdlused toetuma, et mitte langeda õõnsasse retoorikasse. Samal ajal küsite, milliste ideaalide nimel on võimalik vennastuda nii erinevatel kultuuridel ja rahvastel nagu need, keda teie siin esindate. ( ... ) Olete oma kongressil esile tõstnud kannatused ja vastuolud, mille küüsi langeb ühiskond, mis Jumalast kaugeneb. ( ... )"134 Mõned tudengid, kes Rooma-sõidust osa võtsid, väljendasid mulle oma imestust ja ütlesid, et neile küll tundub, et paavstile on üritusest vale mulje loodud.
Alates 1980. a. on UNIV-kongressil Rooma-sõitudel kaalukam osa. Tudengite ja õppejõudude hulgas läbiviidavate küsitluste abil valmistutakse üksikutes maades kongressiks paremini ette ja kongressi temaatikaga tegeleb ning kongressist võtab osa suurem arv Rooma-sõitjaid. Läbiviidud intervjuude põhjal tuleb saavutada "ülevaade tudengite suhtumisest õpingutesse ja hilisemasse elukutsesse",135 ent ka kaugeleulatuvamatest arusaamadest ja tendentsidest.
Roomas veedetud päevade ajal kerkib pidevalt üles ka teema "kutsumus Opus Deisse". Inimesed, kellega sellest juttu tehakse, satuvad pideva surve alla, kusjuures ilmikud ja preestrid teevad tihedat koostööd. Sellele, kelle ees püstitati küsimus tema võimalikust kutsumusest Opus Deisse, antakse nõu preestriga vestelda. Enne vestlust informeerib asjassepuutuva isiku "juhendaja" sageli preestrit, viidates millistel põhjustel üks või teine kõhkleb Opus Dei liikmeks astumast ja jutustab preestrile, millised probleemid ning vastuargumendid on vastaval isikul. Pärast vestlust küsib "juhendaja" omakorda, kuidas jutuajamine läks ja saab preestrilt tavaliselt nõu ja abi, kuidas kandidaadiga edaspidi käituda ja mida tema puhul silmas pidada.
Teema "kutsumus Opus Deisse" esineb mitte ainult ettekannetes ja vaatlustel, vaid ka kohtumistel ühingu generaalnõukogu liikmega. Sinna kutsutakse eelkõige need,
55
kellele on juba esitatud küsimus "kutsumusest", või need, kel tuleb selle probleemiga peatselt tegemist teha. Generaalnõukogu liige rõhutab kohtumistel korduvalt Opus Dei laiendamise vajadust, et ühingu sõnum jõuaks võimalikult paljude inimesteni. Saksa rühmadele öeldakse, et "isa" ootab kutsutuid just Saksamaalt. Oluline olevat täielikult andudes Jumalale, "jah" öelda. Saksa rühmadele toimus 1979. a. kolm sellist kohtumist: üks saksa Opus Dei liikme dr. Rolt Thomasega, kes on õppetööprefekt; teine dr. Joaquin Alonsoga, kes on üks "isa" kahest custodest, s.o. preester, kes presidenti pidevalt saadab; ja kolmas "St. Michaeli vocaliga, kes vastutab generaalnõukogus assotsieerunute ja numeraaride eest.
Rooma-reisi üks kõrghetki on kohtumine presidendiga, millest võtavad osa sajad inimesed paljudest maadest. Enne selliseid kohtumisi peavad mitteliikmete "juhendajad" neile ütlema, et nad esitaksid presidendile mõne küsimuse, või soovitavad vajadusel ise, mida küsida. Theo S. (nimi muudetud), 1979. a. Rooma-reisist osavõtja, kirjutab: "Lõpuks saabus päev, mil uus «isa» audientsi andis. Liikmed soovitasid mul «isale» mõni küsimus esitada. Seejuures pidin ma eelkõige mainima, et tema töö ja tegevus on mind katoliku usu juurde toonud,137 ja et ma olen talle selle eest väga tänulik. Ma ei suutnud ega tahtnud seda öelda, samuti mitte küsida, mida ma veel peaksin Opus Dei jaoks tegema. See polnud minu südameasi. See oli võõras huvi. Peale selle ei tohtinud ma öelda «väga austatud härra Portillo», vaid «armas isa». Kui ma siiski kirjutasin ühele sedelile «väga austatud härra Portillo», võttis üks ühingu liige minult sedeli silmapilkselt käest ja rebis puruks."
Presidendiga kohtumisel muutub teema "kutsumus Opus Deisse" lausa valdavaks. Mõnele antakse eelnevalt ülesanne «isalt» küsida midagi selles vaimus, et kuidas teada, kas on kutsumus Opus Deisse. Escrivá de Balagueri järeltulija vastused on enamasti samad - tavaliselt kordab ta, mida Opus Dei asutaja tavatses sellistele "kutsumusküsimustele" vastata:
Sul on hirm? See on kindlaim märk, et sa oled kutsutud! ... Kindlust pole olemas! Ennast täiesti Jumalale ohverdada on risk. Ole suuremeelne! Kasuta oma vabadust selleks, et öelda "jah"! 'OO Kui sa andud Jumalale töös, saad sa kõige õnnelikumaks inimeseks maa peal ...
Üks väike hispaanlane tõuseb püsti. Ta olevat 14-aastane
56
(sellest vanusest alates võetakse Opus Dei liikmeks)138 ja olevat täna hommikul avalduse kirjutanud. "Isa" õnnitleb ja julgustab teda. Nüüd olevat tähtis truu olla ja vastu pidada. "Alustavad kõik, vastu peavad - pühakud ( ... )"139 Ta pidavat truult norme täitma (s.o. Opus Dei liikmetele ette kirjutatud ja täpselt paika pandud vagadusharjutusi) ja oma vaimuliku juhendaja vastu avameelne olema.
Üks veel noorem tõuseb püsti, kes on kolmteist ja tahaks Opus Dei liikmeks saada. "Isa" ütleb talle, et ta peab veel ootama. Ta peab ühingu eest palju palvetama ja apostellik olema. Ka tema, "isa", hakkab tema eest palvetama ...
Üks tudeng annab teada, et ta olevat kihlatud ja kavatsenud kindlalt abielluda. Siiski olevat ta sellel Rooma¬reisil otsustanud, et temast saab numeraar. "Isa" ja teised juuresolijad aplodeerivad ...
Opus Dei presidendiga kohtumistel Roomas kordus peaaegu korrapäraselt järgnev stseen: üks Opus Dei liige tõuseb üles ja ütleb, tal olevat sõber, kellel on kindlasti kutsumus Opus Deisse. Ent tal on aga hirm ja ta pole valmis end sel moel Jumalale andma. Vastav "sõber" istub sageli küsija kõrval ega saa aru, mis temaga sünnib.
Esitatakse ka teistsuguseid küsimusi: kuidas oleks võimalik paremini palvetada, säilitada puhtust, olla apostellikum. Küsimused on tavaliselt väga sarnased. Pärast "isa" vastuseid kõlab alati kuulajate kestevaplaus. Sellistel kohtumistel valitseb vaimustuse õhkkond, eufooria, mida on raske ette kujutada. Opus Dei vallaliste liikmete jaoks on "isa" inimene, keda nad armastavad kõige rohkem maa peal. Nende jaoks on selline kohtumine elamus, mida nad kaua ärevusega ootasid. Kuna Opus Dei liikmed võetakse Rooma kaasa taval.iselt ainult siis, kui nad toovad enesega vastava maa komisjoni poolt kindlaks määratud arvu reisiks hästi ette valmistatud "sõpru", on nad enamasti teinud kõik võimaliku, et ainult kaasa sõita. Nüüd on see siis teostunud! Maja ette, kus toimuvad kohtumised presidendiga, tuleb iga kord saata hulk organisaatoreid, sest iga osavõtja pingutab, et võimalikult kiiresti suurde aulasse jõuda ja hõivata koht, kust oleks võimalik "isa" tulles puudutada, tema ette põlvitada ja kätt suudelda, või siis hankida endale mikroton, mis võimaldab "isale" kohtumise ajal küsimusi esitada. Ürituseks jagatakse iga kord pileteid. Alati püüavad mõned, kel ei õnnestunud piletit saada,
57
ennast saali mahutada. Üldises trügimises valitseb peaaegu hüsteeriline eufooria - meeleolu, mis võib tunduda eemaletõukav, ent mis paljusid kaasa haarab - isegi seni skeptilisi.
Presidendiga kohtumise lõpul näidatakse pärast lühikest vaheaega suurtel ekraanidel videoülesvõtet, et kõik "isa" sõnad võimalikult hästi meelde jääksid.
Lihavõttenädala ajal kohtutakse presidendiga peaaegu iga päev, kusjuures kumbki osakond rangelt eraldi. Põhimõtteliselt on ühelt maalt pärit rühmadel Rooma-reisi ajal võimalik osa võtta ühest kohtumisest. Aga iga maa need mitteliikmed, kellelt oodatakse, et nad otsustavad reisil või vahetult pärast seda ühingu liikmeks astuda, saavad tavaliselt võimaluse osaleda veel ühel presidendiga kohtumisel.140
Päevaplaani koostavad vastava reisi juhid ja kriitikat ega kõrvalekaldumisi ei soosita. Theo S. kirjutab oma kogemustest 1979. a. reisil: "Võtsin ühel päeval ette minna koos mõne teise poisiga linna vaatama. Kuna aga Opus Dei missa algas neil päevil alles kell 9 ja buss sõitis üsna hilja Rooma, otsustasime minna kella kuuesele missale kohalikku kirikusse ja pärast seda linna sõita. Ma võtsin vastutuse enese peale ja teatasin plaanist ühingu preestritele. Mulle heideti ette, et ma tahan end ühingule vastandada ja olevat nagunii juba varem ninameheks hakanud. Muutusin kaameks ega mõistnud seda rünnakut, kuna olin hiljuti teada saanud, et paljudele liikmetele olid eraldi käigud lubatud ( ... ). Seejärel tahtsime minna vähemalt missale kohalikku kirikusse. Aga ka see keelati meile rangelt ära. «Kuidas nii?» küsis minult üks poiss, kes on pärit korralikust katoliiklikust perekonnast, «On siis sealne missa halvem kui Opus Deis? Kas seal pole Jumalat?» Mul polnud talle muud vastata, kui et tal on õigus ning mullegi tundub see keeld täiesti põhjendamatu. Üks teine poiss jällegi kurtis, et ta ei suuda kindlasti enam rõõmu tunda muust ilusast: pidevalt roosipärg, (Roomas mitu korda päevas),141 missa, piht (...), sisevaatlus, meenutus, kõike lõpmatuseni; (...) end avalikult märklauaks seada ja pidevalt vaimuliku juhi koostatud päevaplaani järgida. Märkasin, et ta oli meeleheitel ja küsisin endalt, kus on siis katoliku kiriku õpetus tahtevabadusest ning mõistmisest, millele Aquino Thomas annab oma "Summa theologieas" suure tähenduse." Theo S. kirjeldab järgmist elamust: "Samuti juhtus Roomas, et üks poiss pidi vastu tahtmist oma vaimuliku juhendajaga
58
vestlema minema ning sai noomida, et ta on egoistiik ja peaks selle asemel, et mööda Rooma ajaloolisi vaatamisväärsusi käia, rohkem ühingu üritustest osa võtma. See poiss külastas missat sageli ning rõõmuga ja ma nägin, kui hea meelega ta viibis Roomas. Pärast peapesu oli ta väga kurb ja segaduses ning lausa nuttis. Tal oli tõesti raske mõista, mis on nüüd õige või vale."
Teiste maade rühmade edukus kannustab Opus Dei liikmeid omakorda uute liikmete eest rohkem palvetama ja mitteliikmetega veelgi intensiivsemalt suhtlema, et nendest võimalikult paljud "vilistaksid". Ikka ja jälle võib kuulda: "Isa ütles, et ta ootab rohkem kutsutuid Saksamaalt!" Kaalutakse, millised sõidust osavõtjad, kellele "kohalikest nõukogudest" veel "rohelist tuld" ei antud, võiksid võib-olla lihavõtte ajal siiski "avalduse kirjutada". Mõnikord helistatakse spetsiaalselt Saksamaale, et mõne Saksamaa tsentrumi "kohalik nõukogu" annaks ühele või teisele siiski "võimaluse." 142
Ühingu liikmeid innustatakse "kutsumuse küsimuses" peale käima ka ühingu peahoones toimuvatel koosolemistel. Iga numeraar kutsutakse Roomas-oleku ajal vähemalt korra peahoonesse lõunasöögile, millele järgneb koosistumine. Erinevateit maadeit pärit numeraarliikmed jutustavad, millised ja mitu isikut nende maalt lihavõttepäevade ajal juba "vilistasid" ja kes on järgmised "vilekandidaadid". Vahetatakse ja kirjutatakse üles nimesid ning numeraarid lubavad üksteisele, et nad palvetavad eriliselt nende isikute eest. Kui nad hiljem kohtuvad, kas presidendi juures koosolemisel, paavst i audientsil või mujal linnas, küsitakse üksteiselt, kas see või teine on vahepeal Opus Deisse astunud.
Fakt, et iga Rooma-reisi ajal astub üsna palju inimesi ühingu liikmeks, kirjutatakse Escrivá de Balagueri surmast saadik tema eestkoste arvele Jumala juures. Reiside üks tähtsamaid programmipunkte on palvetamine ühingu asutaja haual. Igale rühmale on määratud kindel aeg, millal nad võivad Escrivá de Balagueri haual palvetada. "Vilekandidaatidega" üritatakse sinna minna ka väljaspool kindlaks määratud aega nii sageli kui võimalik.
Sageli õnnestub Roomas veedetud päevade jooksul ajendada ühigusse astuma ka inimesi, kes seni olid visalt vastu pannud. Ka Rooma-reisidel on need eelkõige noorukid, kes pideva sunni ja mõnikord korraliku "töötiuse" tagajärjel "elulise
59
tähtsusega otsuse" langetavad, mis nende elu sel määral muudab, millist nad "otsustamise" hetkel uneski ei osanud aimata. Üks neist kirjutas: "Igal aastal tõmmatakse «Opus Dei» kümnepäevasele Rooma-reisile kaasa suur arv just nimelt noori (14 - 18-aastaseid) õpilasi ja tudengeid. Igapäevastel üritustel nagu kaks pooletunnist vaatlust, missa ja arvukad ettekanded teemal kutsumus «Opus Deisse» püütakse osavõtjatele selgeks teha: «Sina oled kutsutud!» Mõju tugevdavad arvukad neljasilmavestlused, millest tihtipeale kuidagi ei pääse. Peale selle on seal kodust kaugel vaevalt võimalust mõne «neutraalse isikuga», või vanematega rääkida.
Seeläbi tekitatud tugevat psüühhilist survet võisin 1978. a. sõidul ise kogeda. Kirjeldatud situatsioonis langetatud otsuse kohta ei saa mingil juhul öelda, et see on vaba ja objektiivne. "142a
IV OPUS DEI OLEMUS
1. Siirus, mõttevahetus, kuulekus.
Pühapäeval, 16. 6. 1974 kohtusin A. G.-ga, kes oli Feuersteini noorteklubi asejuhataja ja pidi nüüd kaheks aastaks minu "vaimulikuks juhendajaks" saama. Me läksime väikesele jalutuskäigule. Ma ei mäleta meie vestluse kõiki üksikasju, aga mul on selgelt meeles, et ta rõhutas "siiruse" tähtsust, mis olevat Opus Deis üks põhivoorusi. Mul ei tohtinud juhendajate ees mingeid saladusi olla. Mis tulevikus ka ei juhtuks, kui ma sellest räägin ja olen avameelne ning lasen ennast aidata, pole kõik pooltki nii hirmus. Ta tõi näite, mida ma tema suust ja ka teistelt Opus Dei vaimulikeit juhtidelt veel sageli kuulma pidin: üks numeraar, kes teatas oma juhendajale: "Ma abiellun homme", olevat olnud ebasiiras, kuna ta hoidis oma sõpruse kogu aeg saladuses. Silmas ei peeta avameelsust, mis seab teostunud tõsiasjade ette, vaid vahetut ja täielikku siirust, algava ja kujuneva ilmsikstoomist, näiliselt tähtsusetute pisiasjade avaldamist. Hoolealune pidavat oma juhendaja ees olema läbipaistev nagu kristall. Olulistest asjadest tuleb juhendajale kohe - kui võimalik, isiklikult või telefoni teel teatada.
60
Ma kuulsin sisseseatud "mõttevahetuse" kombest, mida Opus Deis ka "vennalikuks vestluseks" nimetatakse: ühingu liikme iganädalane vestlus "vaimuliku juhendajaga", tavaliselt kindlal ajal. Ühingu liikmete "vaimuliku juhendamise" võtavad oma ülesandeks tavaliselt vastava "kohaliku nõukogu" liikmed. See võidakse ülesandeks anda ka teistele numeraaridele.
Mõttevahetusel peab liikmekandidaat ennast "vaimulikule juhendajale" täielikult avama, kõik vähegi olulise, mis möödunud nädalal juhtus, halastamatu avameelsusega ära rääkima. Lühikese aja möödudes ei tohi olla midagi, mis inimesele enese kohta kuidagi oluline tundub, mida aga "vaimulik juhendaja" ei tea. "Milleks see kartus, ennast ise näha ja oma juhendajale nii näidata, nagu sa tegelikult oled? Sa võidad suure lahingu, kui sa ületad hirmu, et sind läbi nähakse."143
Mõttevahetuse teema on eelkõige "siseelu": käsud, vead ja patud, kiusatused ... , positiivne, õnnestumised, edusammud; apostolaat, suhtlemine "vendadega" ... , "ülesannete" täitmine; mured, plaanid, eesmärgid, soovid, küsimused ...
"Ära varja oma juhendaja eest neid vaenlase kõrvasosistatud kiusatusi. - Kui sa end ületad ja vestlusel avameelne oled, on ka halastus suurem. - Peale selle aitavad siis vaimuliku juhendaja nõuanded ja sinu eest peetavadpalved edaspidigi võitjaks jääda."144
"Sa rumal laps: sel päeval, mil sa ei ava oma hinge täielikult vaimulikule juhendajale, lakkad sa olemast laps, sest sa oled oma lihtsa loomuse kaotanud."145
"Vaimulik juhendaja" on Opus Dei arvates tööriist, mida Jumal kasutab, et asjassepuutuvale oma tahtest märku anda. Juhendaja ütleb oma hoolealusele, mida too peab tegema ja mida tegemata jätma, mis on Jumala tahe. Juhendajal on selleks "eriline and", "seisusest tulenev and" ja "nõuandja and".
"Juhendaja. - Sa vajad teda. - Et ennast anda, et end kinkida ... , kuulekuses. - Juhendaja, kes tunneb sinu apostolaati ja teab, mida Jumal tahab. Nii suudab ta sinu hinges Püha Vaimu mõjule teed tasandada, ilma et ta sind kohalt liigutaks ... , täidab sind rahuga ja näitab, kuidas su töö viljakaks muutuda saab."146
"Vaimulik juhendaja kuulab seda, mida talle "mõttevahetusei" räägitakse, vaikides, kommentaarideta, esitab vajadusel täiendavaid küsimusi, kiidab, laidab, manitseb, annab juhiseid, nõuandeid, vaigistab, tõstab häält - vastavalt sellele,
61
mida ta vajalikuks peab. "Kummaline, et peaaegu kõik liikmed, kes olid juba mõnda aega ühingus olnud, hakkasid "mõttevahetusei" nutma - närviline seisund?," kirjutab endine numeraar Petra H., loetledes märksõnadena oma kogemusi Opus Deis. See ei pruugi samavõrra kehtida meesliikmete kohta, kuid siiski mäletan, et paar korda polnud minagi "mõttevahetuse" ajal pisaratest kaugel. Opus Deis rõhutati pidevalt, et juhendajate karm kohtlemine olevat tunnustus, mis näitab, et inimene on "siseelus" juba kaugele jõudnud. Selle näitlikustamiseks jutustati sageli järgmist tõestisündinud lugu:
Opus Dei asutaja andis ühele Roomas peahoones elavale liikmele korralduse, et viimane teataks talle lühidalt mingi ülesande täitmisest. Kui too Escrivá de Balagueri toale lähenes, kuulis ta, et Opus Dei rajaja karjub valjult kellegi peale. Ülesande saanud liige kõhkles korraks, kas sobib sellises situatsioonis uksele koputada ja segada. Kuna ta oli aga selge korralduse saanud, koputas ta siiski. See, kelle peale karjuti, polnud keegi vähetähtis isik, vaid Alvaro de Portillo, ühingu praegune president. Opus Dei asutaja võttis saabuja väga sõbralikult vastu. Vaevalt oli too aga toast lahkunud, kui Escrivá de Balaguer olevat uuesti karjuma hakanud.
"Sa kaebad sisemiselt, et sind rünnati rängalt. Sa tajud vastuolu oma sugulaste käitumisega. Sinu jaoks kirjutan sõnad ühe sõjaväearsti kirjast: « Haige suhtes on vajalik arsti selge, asjalik, kompetentne ja patsiendile kasulik hoiak; mitte aga perekonna nutt ja halamine. Mis saaks lahingu ajal sidumisplatsist, kui seda ummistaks sugulaste vool, kui haigeid ei suudetaks piisavalt kiiresti ära transportida, sest iga kanderaami juures seisab perekond? See oleks kohutav.»"147
Mõttevahetuse lõpus määrab "vaimulik juhendaja" kindlaks nn. "eksamiaine", selle "siseellu" puutuva punkti või valdkonna, milles hoolealune end järgmisel nädalal eriti pingutama, lausa "võitlema" peab, et selles veidi areneda ja paremaks saada. Vaimuliku juhendaja nõuandeid ja korraldusi tuleb järgida absoluutse kuulekusega; kriitika ega vastuvaidlemine pole lubatud.
"Sa peaksid silmas pidama äraproovitud tõde, et oma mõistus on halb nõuandja ja kehv loots, kui on vaja oma hing siseelu tormidest ja karidest mööda juhtida. Seepärast on Jumala tahe, et teadja laevajuhtimise üle võtab ja selle oma teadmise ja valgusega kindlasse sadamasse viib."148 "Kes oled sina, et sa oma juhendajaks pandu otsuseid kritiseerid? - Kas sa ei näe, et tal on otsuse langetamiseks rohkem vaatenurki, suurem
62
kogemus, paremad, mõistvamad ja eelarvamustevabamad nõuandjad, eelkõige aga rohkem halastust, eriline and, seisusest tulenevand, mis tähendab Jumala valgust ja võimsat toetust?"149
Tingimusteta kuulekust ei nõuta aga mitte ainult "vaimuliku juhendaja" ja tema nõuannete suhtes, vaid ka vastava "tsentrumi" juhtivkaadri suhtes, kuhu kuulutakse - eelkõige "tsentrumi" juhataja ees ja kõigi juhtide ees, kellele ta allub (komisjoni, generaalnõukogu, presidendi). "Juhendajate" korraldused ei puuduta ainult "siseelu", vaid laienevad ka ülesannetele alates ühingu maja telefonivalvest ja pisiremondist, tööringide juhendamisest, klubitundidest, ettekannetest, ühingu jaoks raha teenimisest, annetuste organiseerimisest ja lõpetades elukutsevaliku küsimustega, eriala ja elukutse määramisega kuni kohustusega mingit kindlat ühingule vajalikku elukutset õppida. Need on ainult mõned näited. Sõnakuulmine ulatub päeva- ja eluplaani väikseimate üksiksasjadeni. Üliõpilastel tuleb külastatavate loengute ja seminaride plaan esitada juhendajale heakskiitmiseks, samuti otsustatakse, milliseid raamatuid hoolealune lugeda võib, kas ta võib majast lahkuda või mõnest perekondlikust peost osa võtta. Juhendaja ei määra mitte ainult, kas ta võib oma sõpra külastada, vaid ka, millest ja kuidas ta temaga rääkima peab.
Opus Dei üks kõnekäände kõlab: "Ühingu kõige karmim käsk on «palun»". Korraldusi ei formuleerita seepärast mitte käskivas kõneviisis, vaid tavaliselt tingivas. Näide: juhendaja küsib: "Kas sa saaksid täna äkki komisjoni sõita ja aidata artikleid laialisaatmiseks ette valmistada?" See tähendab tegelikult: "Sõida täna komisjoni ... !" Reegel on, et juhendaja korraldustele ei tohi iial vastu vaielda ("v. a. ainult juhul, kui see on üleskutse pattu teha"), tavaliselt vastatakse selgelt "jah", vajaduse korral jäetakse muu tegevus sinnapaika, et kohe ülesande täitmisele asuda. Siiski tohib ja peabki kõnetatu juhendaja tähelepanu erilistele asjaoludele juhtima, kui juhendaja neid ei tea. Ta võib öelda: "Ma pean homme ettekande pidama, see pole veel valmis. Õigupoolest oleks mul selleks veel tervet päeva vaja." Juhendaja ütleb nüüd: "Hästi, siis tööta ettekandega edasi!" Võib-olla täpsustab ta, mis ettekandega on tegu ja kas tööd ei saaks vajaduse korral edasi lükata. Ta võib aga ka öelda: "See on siiski tähtis, et sa Kölni sõidaksid."
Enesetäiendusettekannetes kuulekuse teemal jutustatakse sageli järgnevat Escrivá de Balagueri näidet: oletame, et mõni
63
Opus Dei liige on avastanud, kuidas valmistada tarkade kivi ja taloleks veel ainult vaja ühest katseklaasist tilk vedelikku teise klaasi kallata, kui juhendaja annab talle teise ülesande. Sel juhul tuleb tal oma töö sinnapika ning viimane tilk valamata jätta.
"Sinu kuulekus ei vääri oma nime, kui sa pole otsustanud loobuda oma isiklikust hästiedenevast tööst, kui üks kutsutu seda õigeks peab."150
Kuulekus Opus Deis on teatud määral totaalne; ühingu liige peab oma juhtidele kõiges kiiresti, täielikult ja tingimusteta alluma.
On kirjas: "Kuuletumine ... , kindel tee. - Ülemusele pimedalt kuuletuda ... , pühaduse tee. - Kuuletu oma apostolaadis ... , ainus tee: kuna Jumala ühingus peab valitsema vaim, kas kuuletuda või lahkuda."151
"Kuuletuge nagu tööriist meistri käes, mis ei küsi, miks meister seda või teist teeb. Olge veendunud, et teile ei anta iial ülesannet, mis poleks hea või ei vääriks Jumala au."152
Selline pime kuuletumine ei pea Escrivá de Balagueri
sõnade järgi olema "zombi", vaid "intelligentne kuuletumine". Pimedaks sõnakuulmiseks vajalikule "mõistuse allutamisele," siirale järeleandlikkusele ja passiivsusele peab Opus Dei arusaama kohaselt lisanduma teatud aktiivsus, et juhendaja korraldused omaks võtta, nendega samastuda. Haridusteemalistes ettekannetes rõhutatakse pidevalt, et Opus Dei liige ei tohi kunagi öelda: "Minu juhendaja ütles mulle: .. " Juhendaja korraldused tuleb enda südameasjaks võtta, nii et korralduse saanu vastutab täielikult oma sõnakuuleliku tegevuse tulemuse eest nagu oleks ta seda algusest peale ise plaaninud. Näiteks keeldu külastada nädalavahetusel oma vanemaid peab liige neile isikliku otsusena serveerima. "Intelligentse kuulekuse" all mõeldakse mitte ainult võõraste otsuste ja algatuste ülevõtmist, vaid ka samas suunas kaasamõtlemist, ettepanekuid ja ideid, mis tuleb juhendajale esitada ja vastavalt viimase otsusele - heakskiidu le või tagasilükkamisele - edasi tegutseda. Omapoolsed algatused peavad ühelt poolt puudutama seda, kuidas ülesannet kõige paremini ellu viia, teiselt poolt seda, mida polegi ülesandeks tehtud, kuid mis vastab "ühingu vaimule".
64
2. Piht.
"Vaimne juhendamine" Opus Deis ei piirdu ainult mõttevahetusega. Iga liige peab vähemalt korra nädalas Opus Dei preestri juures pihil käima, nimelt nn. "korralise pihiisa" juures, kes kuulub samasse "tsentrumisse" nagu pihtija.153
"Minge iga nädal - ja alati, kui teil on vaja, ilma kõhklusteta ¬andeksandmise püha sakramenti vastu võtma, jumaliku andestuse sakramenti saama. Kui meil on Jumala halastus, ületame mägesid (vrdl. L 103, 10) ja käime kindlalt oma kristlike kohuste täitmise järsku teed mööda."154
Opus Dei liikmed peavad pihtima ainult ühingu preestri juures. "Musta pesu pestakse kodus", ütles selle kohta sageli Escrivá de Balaguer. Opus Deisse mittekuuluv preester ei tundvat "ühingu vaimu" ega mõistvat võib-olla ühingu "spetsiifilist ilmiklikku mentaliteeti ja spirituaalsust", nii ei saa ta Opus Dei liikmele sobiv nõuandja olla.
Üks Escrivá de Balagueri tsitaat, mis on muuhulgas ära toodud mitteliikmetele kättesaamatus "Cuadernoses" (artiklite kogu, milles on käsitletud "ühingu vaimu" erinevaid aspekte), kõlab umbes nii: "Kas Opus Dei liige, kes pihib väljaspool ühingut, teeb pattu? - Ei! Kas ta peab sellest mõttevahetusel aru andma? - Ei! On tal hea vaim? - Ei!" Iga Opus Dei liige võib oma pihiisa vabalt valida, ent "ühingu hea vaimu" juurde kuulub, et seda õigust ei kasutata. Nii õpetatakse haridusettekannetes alati ka uutele. Kõrvalseisja suudab vaevalt hoomata, milline kaal on liikme jaoks lausel "see ei vasta ühingu vaimule", kui silmas pidada pihti väljaspool ühingut - nimelt seda on mõeldud "hea vaimu" all. Iga liikme, eriti numeraaride põhiülesandeks ja peaeesmärgiks on elada võltsimatult "ühingu vaimus", mille Opus Dei asutaja Jumalalt endalt sai ning anda see edasi järeltulijatele. Igast väikseimastki kõrvalekaldest, mida• mõni liige teise juures märkab, tuleb teatada juhendajatele, kes siis otsustavad, kas vastav isik tuleb vaimule vastavalt korrale kutsuda.155 Igas komisjonis on "kaitsja" ametikoht, kelle ülesandeks on valvata, et "ühingu vaim" maa "tsentrumites" puhtana püsiks. Vähimate üksikasjadeni, sõnu kokku hoidmata on kirja pandud, mis vastab "ühingu vaimule" ja mis mitte. Ettekannetes korrutatakse seda ikka ja jälle ühingu liikmetele, kelle elueesmärk on "teha Opus Deid" ja "olla Opus Dei" (mis on nende jaoks samatähenduslik "Jumala tahte täitmisega" ja "pühaks saamisega"). Kuigi on sõnaselgelt
65
öeldud, et see pole patt, kui kellegi "teise" juures pihtida, annab samas väidetud mittevastavus "heale vaimule" sellele siiski mingi kahtlase ja väära varjundi. Väidetav valikuvabadus pihiisa suhtes võetakse seega kohe tagasi, ja pole vist liialt öelda, et liikme jaoks, kes on ühingus teatud (lühikese) aja jooksul intensiivse väljaõppe saanud, seda vabadust vähemalt südametunnistusele mõeldes faktiliselt ei eksisteeri.
Selles seoses meenub mulle kolm juhust minu liikmeksoleku ajast: enne kui ma mõni nädal pärast liikmeksastumist viimast korda oma vanematega puhkust veeta võisin (see reis oli juba ammu enne minu Opus Deisse astumist planeeritud), ütles mu "vaimne juhendaja", et ma tohin reisi ajal pihile minna ainult "raske patu" korral - ta pidas ilmselt silmas seksuaalset pattu - lubamatut pilku jne. - kuna meie puhkusepaiga lähedal polnud Opus Dei "tsentrumit". Juhul, kui ma pihin Opus Deisse mittekuuluvale preestrile, ei pea ma rääkima muust kui "surmapatust", et saavutada uuesti "jumalaarmu seisundit" ja edaspidi iga päevarmulaual käia. Selle preestri muudele küsimustele polevat mul vaja vastata.
Kui ma olin olnud Opus Deis poolteist aastat, avaldas A.
G. vahetult enne "oblatsiooni"156 minu suureks üllatuseks, et Opus Dei liikmed peavad selleks eelnevalt andma isiklikud vandetõotused elada vaesuses, vallalisena ja sõnakuulelikuna.157 Ta selgitas, et tõotuse andnu peab selle vastu patustamise korral preestrile pihtima. Ka seepärast polevat hea pihtida väljaspool Opus Deid, kuna numeraarpreester ju tunneb asja, aga mitteliige kuuleks seeläbi nende vannete eksisteerimisest Opus Deis.
Mõni nädal enne Opus Deist väljaastumist tundus mu pihiisale, et ma käin tema juures harvem kui kord nädalas. Ta uuris pealetükkivait, kus ja kelle juures ma pihil käin. See tava vastab Opus Dei minapildile ja enesehinnangule ¬veendumusele, et nemad on kirikus vähesed "veatud" ja kujutavad endast lootust ja tööriista "kiriku päästmiseks", nii et tavalistele koguduste preestritele ei usaldata pihtida. Viimased ei tundvat sageli enam pattu ära. Seepärast on kalduvus mitteliikmed võimalikult kiiresti mõne Opus Dei preestriga kokku viia ja hoolitseda, et nad temale pihiksid. Ma mäletan, kuidas üks Opus Dei liige kord koosolemise ajal jutustas, et tema "sõber" (kellel oli ühinguga kontakt ja keda juuresolijad hästi tundsid), käib pihil piiskopi juures. Maja
66
juhataja arvas seepeale, et võib-olla polevat paha lasta tal veel mõnda aega piiskopi juures käia, et viimane näeks, kui positiivselt Opus Dei töötab. Siis aga tuleb hoolt kanda, et see "sõber" valiks pihiisaks mõne ühingu preestri.
Meeleparanduse sakrament mängib Opus Dei liikmete elus
väga tähtsat rolli.
"Kui sa kord Temast eemaldud, siis pöördu alandlikult, ja see tähendab: alustada ja üha uuesti alustada, iga päev või isegi mitu korda päevas kadunud pojana tagasi tulla ja kahetsevat südant Jumala armastuse imes - mis muu see piht siis on ¬kasutada. Selle imelise sakramendi abil puhastab Issand sinu südant ja täidab su rõõmu ja jõuga, et sa võitluses ei väsiks ning ikka ja alati Jumala juurde koju pöörduks, kui sulle ka ühtki valguskiirt ei paista."159
Sage patukahetsus tuleneb soovist olla Jumala vastu võimalikult vastuvõtmisvõimeline, kuna vähimaidki vigu ja tegematajätmisi võib tajuda armastuse puudumisena. Peale selle mõistetakse pihti vahendina, mis aitab saada jõudu ja armu pattudest hoidumiseks ja vigade vältimiseks.
"Kristus on meie rahu, kuna Ta võitis. Ta võitis, kuna ta võitles halastamatus võitluses kõige kurja vastu inimeste südametes. Kristus, meie rahu, on ka tee. (Jah 14, 6). Kui me tahame rahu, peame käima tema jälgedes. Rahu on sõja tulemus, võitluse, askeetliku võitluse tulemus, mida iga kristlane oma sisemuses peab pidama kõige vastu, mis pole tema elus jumalikku päritolu: ülbuse, meelelisuse, egoismi, pealiskaudsuse ja kitsarinnalisuse vastu. Asjatult püüeldakse välist rahu, kui südametunnistus pole puhas, kui rahu puudub hingepõhjas, sest kurjad mõtted lähtuvad südamest, mõrv, abielurikkumine, liideriikkus, vargus, valetunnistamine, jumalateotus (Mt 15, 19).
Püüdlemisel isikliku pühaduse poole, mis on "tingimata vajalik", "et tuua hingedele tõelist rahu, mis on vajalik maailma muutmiseks"161 ja mida Opus Dei tahab kõigi inimeste kutsumusena meelde tuletada, 162 on ühingu õpetuse kohaselt kaks suunda: esiteks võitlus "vana inimese" vastu,163 "vaenlase sosistamise vastu",164 "ülbuse, meelelisuse, egoismi, pealiskaudsuse ja kitsarinnalisuse vastu". Siin kehtib lause:
"Sinu suurim vaenlane oled sa ise".165 Teiseks suunaks on võitlus suurima võimaliku inimliku ja üleloomuliku täiuslikkuse eest igapäevaste kohustuste täitmisel, pideva Jumalaga seotuse eest igal hetkel,166 armastusest tekkinud elu eest.167
67
3. Normid.
Pühaduse eest võitlemise vahenditeks on nn. "normid", millest Opus Dei liikmetel tuleb peatselt pärast ühingusseastumist täielikult kinni pidada: iga päev pooletunnine hommikupalvus ja pool tundi palvetamist pärastlõunal, roosipärg, "Angeluse" või "Regina coeli" palve kell kaksteist päeval, armulauaga missa, 15 minutit "vaimulikku lugemist" (sellest 1 0 minutit mõnd vaimulikku teost ja 5 minutit Uut Testamenti), pühamu külastamine, "Precese" palve (ühingu sisepalve), südametunnistuse uurimine; kord nädalas patukahetus, "Salve Regina" või "Regina coeli" palve ja "kehaline suretamine" laupäeval; üks kord kuus peetakse sisevaatluspäeva; kord aastas on viiepäevane sisevaatlusnädal; lõpuks veel nn. "alatised normid" - lühikesed tungivad palved, tänupalved, patukahetsusaktid, mõtisklemine teemal "Jumala lapsed", vaimulikud kommunioonid168, suretamised, õpingud, töö, kord, rõõm169.
"Normid" peavad liikmeid aitama, et nad saaksid "kontemplatiivseteks inimesteks keset ilmaelu", elaksid ja töötaksid pidevalt Jumala juuresolu tunnetades. "Normid" peavad samas olema päeva peale ära jagatud "teetähised", et eesmärk silmist ei kaoks.
"Ma mõtlen sageli teeviitadele, mida ma lapsena oma kodukoha mägedes nägin. Need olid pikad puuklotsid, tavaliselt punaseks värvitud. Tookord seletati mulle, et need on matkajaile orientiiriks, et nad teelt kõrvale ei kalduks, kui paks lumi katab rajad ja põllud ( ... ), kaljud ja praod. See sarnaneb meie siseelule: kevad ja suvi, aga ka talv, lumeta päevad ja kuupaisteta ööd. Me ei tohi lubada, et meie suhtlemine Jumalaga sõltuks hetke tujudest ja meeleolu kõikumisest. See annaks märku egoismist ja mugavusest, mida ei saa kuidagi armastusega seostada. Seepärast näitavad mõned vagadusharjutused .. ilma sentimentaalsuseta - meile lumetormis punaste viitadena teed, kuni päike jälle paistma hakkab, jää sulab ja süda kiiremini põksuma lööb."170
Normide hulgast on liikmete elus keskne koht missal ¬"siseelu juurtel ja tüvel."171 Opus Dei looja tavatses päeva kahte ossa jagada: missaeelne aeg ehk ettevalmistus ja missajärgne aeg ehk järelvalmistus ning tänamine.
"Normide" hulka kuuluvad veel nn. "ühingu harjumused:" igapäevane suretamine Opus Dei presidendi nimel ja teine
68
kiriku nimel, enne öörahu kolm "Ave Maria" palvet "puhtuse" jaoks, "evangeeliumikommentaar" enne õhtust südametunnistuseuurimist, laupäevane "sakramentaalne õnnistamine", palve ja mõtisklus 2. laulu üle teisipäeviti, "Adoro te devote" neljapäeviti, "Symbolon Athanasianum" iga kuu kolmandal pühapäeval, "õnnistused" teatud pidupäevadel ja pühadel - loetelu pole veel kaugeltki ammendatud.
"Täitke mu norme ja harjumusi hoolega!" tavatses Escrivá de Balaguer ikka ja jälle öelda. "Ma olen selle lapse pühaduses kindel, kes norme ja harjumusi truult täidab." Seejuures hoiatas Opus Dei rajaja "kohusetäitmismentaliteedi" eest, mis seisneb mehhaanilises kombetäitmises. "Normide täitmine" (cumplimiento) ei tohi muutuda "täitmiseks ja valetamiseks" (cumplo y miento). "Normid" tuleb kogu päeva lõikes ära jagada ja täpselt kindlaksmääratud kellaajal sooritada. "Sa ütlesid, et eluplaanile, kindlale päevarezhiimile allumine olevat nii üksluine! Ma vastasin: jah, üksluine, kuna puudub armastus."172 Kui mõni ühingu liige ei suuda ühel korral mingit "normi" ettenähtud ajal täita, tuleb tal see edaspidi ettepoole asetada, selle asemel, et see päeva lõppu lükata.
Kui mõni numeraar pole õhtuseks südametun¬nistuseuurimiseks, kui Opus Dei vastava "tsentrumi" elanikud kabelisse kogunevad, üht või koguni mitut "normi" suutnud täita, tuleb "tsentrumi" juhatajale teatada. Viimane otsustab, kas asjassepuutuv liige peab "normi(d)" veel täitma või tohib ¬selleks päevaks vabastatuna - magama minna. Roosipärja palvetamisest ei ole reeglina lubatud kedagi vabastada.
"Kuidas pean ma aga «meie kasvatuse» saavutama, kuidas «meie vaimu» säilitama? - Täida konkreetsed normid, mis su juhendaja sulle andis, selgitas ja südamele pani. Täida neid ja sa oled apostel."173
Nurneraarid, kes elavad ühes Opus Dei majas, täidavad mõnesid norme koos: hornmikupalvus; missa, millega liitub kümneminutine tänupalve; selle lõpus "Kolme nooruki kiidulaul tuleahjus"; pühamu külastamine; ühingu palve Preees ja igaõhtune südametunnistuseuurimine. "Õppekeskustes" palvetatakse koos veel roosipärga.
69
Palve.
Sageli juhatab ühingu preester hommikupalvuse ajal "mõtisklust" või loetakse ette "Meditationes" (aasta iga päeva jaoks koostatud kogumik mõtisklusele ajendavaid tekste) või Escrivá de Balagueri kirjutisi. Oma liikmeksoleku esimese kolme aasta jooksul, kui ma veel vanemate juures elasin, pidasin hommikupalvust oma toas. "Vaimulik juhendaja" andis mulle juhiseid, kuidas ma igapäevast palveaega pidin veetma. Hommikuti mõtisklesin tavaliselt mõne lõigu üle teosest "Der Weg" või tol ajal juba saksa keelde tõlgitud Escrivá de Balagueri jutlustest, aga ka Uuest Testamendist. Pärastlõunati noorteklubis sain kasutada ka ühingusiseseid trükiseid, mis olid juhendaja toas luku taga. Palveajal oli vaja teksti üksikute lõikude kaupa lugeda ning pärast igat lõiku tuletada sellest leitud mõtetest ja ajenditest isiklik "kahekõne" Jumalaga. Igapäevase palvuse teemaks olid ka "kaasvennad" ja apostolaadi "sõbrad." Nende südameasjad tuuakse palves Jumala ette; kaalutakse, kas mõnda "venda" pole ühes või teises asjas äkki vaja korrale kutsuda, kuidas võiks teistele rõõmu teha ja milliseid ettepanekuid teha "vaimulikule juhendajale" oma "sõprade" eesmärkide suhtes. Palve teemaks on ka igapäevane situatsioon, aktuaalsed sündmused.
"Sa kirjutasid mulle: palve on kõnelus Jumalaga. Aga millest? Temast ja Sinust, rõõmust ja kurbusest, edust ja ebaedust,kõrgetest eesmärkidest ja igapäevastest muredest ... Sinu nõrkustest! Tänuavaldused ja palved. Armastamine ja kahetsemine. Lühidalt, Tema äratundmine ja iseenese tundmaõppimine: koosolemine."174 Shveitsi teoloog Hans Urs von Balthasar kommenteeris seda punkti: "Järelikult pöörleb see palve peaaegu ainult Ego ümber, mis peab muutuma suureks, tugevaks, kangelaslikult vooruslikuks ja napoleonisarnaseks. Asjatu on otsida siit seda, mida tegelikult peaks edasi andma: sõna juurdumist «heas pinnas» (Mt 18, 3),174a mis iseloomustab pühakute, suurte rajajate, Foucauld' palveid!"175 Palvet mõistetakse kui kahekõnet Jumalaga, vestlusena, milles palujat mitte ainult ei võeta kuulda ja ei ülendata, vaid mille läbi saab ka vastuse.
"Kui me soovime tõesti lihtsalt avameelselt südant puistata, küsime nõu inimestelt, kes meid armastavad ja mõistavad. Räägitakse isaga, emaga, naisega, mehega, vennaga, sõbraga. See on juba kahekõne, kuigi sageli ei taheta mitte niivõrd vastust
70
kuulda kui iseennast väljendada, oma mure südamelt ära rääkida. Püüame ka Jumalaga samamoodi suhelda, teades, et ta meid kuuleb ja meile vastab. Me paneme tema sõnu tähele ja avame end alandiikus usalduslikus vestluses, kus on ruumi kõigel, mis meie hinge ja südant erutab: rõõmsatel ja kurbadel sündmustel, lootustel ja pettumustel, edul, ebaedul ja isegi tähtsusetutel igapäevastel kogemuste!. Sest vahepeal oleme juba märganud, et meie Taevane Isa tunneb huvi kõige vastu, mis meid puudutab."176
Palve mõistmine dialoogina toob kaasa selle, et palves on võimalik "näha". Escrivá de Balaguer "nägi" 2. okt. 1928. a Opus Deid, juhendajad "näevad" palves, milline on Jumala tahe kellegi teise suhtes, näiteks, kas ta on "kutsutud" või mitte, ühingu liikmed "näevad" palves, mida .Jumal nende "sõpradelt" ootab. Küsimuste üle järelemõtlemise tulemust palve ajal peetakse hõlpsalt Jumala vastuseks, vaimu sisestuseks hinge.177 Kui ollakse arvamusel, et "kristlase palve pole kunagi monoloog",178 ei tulda selle pealegi, et kaaluda ka eksituse, enesepettuse või autosugestiooni võimalust. Seda ei peeta Opus Deis isegi teoreetiliselt võimalikuks. Samas meenub see variant kohe, kui mõni ühingu liige palves midagi muud "näeb", kui tema juhendaja(d). Sel juhul on tekkinud erinevus põhimõtteliselt juba ette juhendaja(te) kasuks otsustatud. Juhendajal on nimelt "suurem arm, eriline arm, seisusest tulenevalt antud",179 tema "teab, mida Jumal tahab."180 Erinevus "lahtub" kuulekuses.
Kuigi Escrivá de Balaguer korduvalt rõhutas, et "on olemas loendamatul hulgal mooduseid palvetada",181 ja ta ei tahtvat kedagi "korsetti suruda," 182 andis ta palvetamiseks siiski konkreetseid soovitusi. Üks soovitustest oli, et palves peaks püüdma evangeeliumisündmusi nii elavalt ette kujutada ja toimuvasse sedavõrd sisse elada, nagu oldaks ise "tegelane evangeeliumist", sündmustest osavõtja:
"Ma soovitan sulle palveks, et sa end nii evangeeliumi jutustusse asetaksid, nagu oleksid sa ise veel üks juuresviibija". Kõigepealt kujutad endale toimuvat ette, mida sa kontemplatsioonil vaadelda tahad. Siis asub snu vaim tegevusse ja sa mõtled mingile kindlale joonele Õpetaja elus: tema armastavale südamele, alandlikkusele, puhtusele, viisile, kuidas ta Isa tahet täidab. Jutusta talle, kuidas sina sellisel puhul käitud, mis sind hetkel erutab, mis sinu hinges toimub. Jää tähelepanelikuks, sest võib-olla tahab ta millelegi viidata; ja nii toimubki sisestus, tulevad ilmsiks avastused, kuuled noomitust."183
71
Üks komisjoniliige, kes aastase kursuse ajal mind "mõttevahetusel" kuulas, soovitas mul palves kujutleda, et sõida n Jeesusega Gennesareti järvele ja vestlen temaga. Üks teine "vaimulik juhendaja" jutustas, et ta pidavat laupäeviti hommikupalvust tundengite ühiselamu aias pingi! ja pakkuvat Maarjale enda kõrvale kohta. Üks nõuanne, kuidas oleks võimalik ka tänaval liikudes Jumala juuresolu paremini teadvustada, on kujutlus, et ollakse teel koos Maarjaga ja lastakse tal kitsastes kohtades ees minna.
Selliseid "palveliike" hinnates tuleb igal juhul tunnistada, et fantaasial ja kujutlusvõimel põhinev vorm on eriti aldis eksitustele ja enesepettusele. Kui erinevalt üksikud liikmed ka ei palvetaks, Escrivá de Balagueri palve kohta öeldu ja haridusettekannetes räägitu sihib ikkagi ühes suunas: palvetamine seisneb aktiivsuses; palvetaja on Jumala ees ja Jumalale rääkija, mitte vaikija. Mitte juhuslikult pole teoses "Der Weg" pealkirja "Palve" all punkt: "Vaikimisminutid. Need jäetagu parem inimestele, kelle süda on surnud. Kristlaste ja lastena räägime oma Isaga, kes on taevas."184 Opus Dei arusaama kohaselt on palvetaja ühtaegu Jumala vestluspartner, osavõtja talle teednäitavast dialoogist. Vanatestamentliku palvetaja ja Jeesuse enese kogemus näitavad midagi muud. Vähemasti ei võeta kahekõnet enesestmõistetavusena, vaid esineb ka palve kui üksikõnelemise valus kogemus, kus Jumal ilmub vaikijana. Palvetaja tajub end siin monoloogipidajana. Usaidades ja lootes arvestab ta aga, et vaikiv Jumal teda siiski kuuleb, nii et monoloogi ei saa samastada iseenesega peetava vestlusega. Vaikiva Jumala kogemine ei ole vastuolus usuga vastuse saamise võimalikkusse ja Jumala poolt kuuldavõtmisse. Aga palvetajal, kes mõistab palvet ainult dialoogina ja kaldub palves tekkivaid mõtteid ennatlikult Jumala sisestuseks pidama, tekib oht, et tema "rääkimine" pole ei dialoog ega monoloog, vaid vestlus iseendaga.
"Normidei" on tähtis osa "mõttevahetusel". Igaüks peab neid täielikult täitma, mingeid erandeid ei tehta. Olulisus ei seisne selles, "et" norme täidetakse, vaid "kuidas" neid täidetakse. Ka siin on valikuvõimalused piiratud. Palveajaks on ette kirjutatud algus- ja lõpupalve, iga üksiku "normi" jaoks on Escrivá de Balaguer ette andnud hulga juhiseid, mille liikmed juhendajate eestvedamisel sisemiselt omaks võtavad ja kogu südamest heaks kiidavad. Opus Dei rajaja kirjutas täpselt ette,
72
kuidas tuleb missat pühitseda. Kõik pisimate üksikasjadeni on kindlaks määratud: kuidas triikida missal kasutatavaid kangaid, preestri iga samm ja käeliigutus altari juures, kuna liikmed istuma, seisma, põlvitama peavad ning mida ja millal peab tegema missateener. Kui viimane ei pane käsi kokku teatud kindlal viisil, peavad "vennad" ta "vennalikult korrale kutsuma." Opus Dei preestritel on lubatud kasutada ainult "Canon Romanus". Missa tuleb võimaluse korral pidada ladina keeles. Ühingu preestritele pole lubatud (concelebra) koospühitsemine. Opus Dei liikmetele on armulaud lubatud ainult nn. "suukommuniooni" vormis, seejuures peavad nad põlvitama. "Kommunioonil käe kaudu" võiks juhtuda, et püha leiva väikesed osad, mis on ju Kristuse juuresolu, jäävad käe külge.
"Sa kirjutad, et ettelugemised koormavad asjatult mälu. - See näib kasutu materjalina, kuid ootamatult võtab mälu sellest ainest, mis muudab mu palve elavaks ja puhub tulukese mu tänupalvesse pärast kommuniooni."185
Tekstid, mida liige "vaimuliku lugemise" ajal peab lugema, määrab juhendaja. Esikohal seisavad asutaja ning ta järeltulija tekstid ja kirjapandud ütlused ning teiste Opus Dei liikmete kirjutatud materjalid. Peale selle on igas Opus Dei majas täpselt ettekirjutatud valik põhiliselt vanemat usulist kirjandust, mis ühtib "ühingu vaimuga." "Ära unusta vaimulikku lugemist. ¬Lugemine on paljusid pühakuks teinud."186
Öeldakse, et "normidel" on liikmete päevaplaanis kõige tähtsam koht, miski ei tohi neid tahaplaanile tõrjuda ega asendada, väljaarvatud kohus teist inimest eluohtlikus olukorras aidata.
"Selline üleloomuliku toimimise viis on tõeline strateegia. - Sa pead sõda, oma siseelu igapäevast võitlust positsioonidel, mis asuvad kaugel sinu raskest kindlusemüürist. Siin peab vaenlane esile astuma, sinu väikese suretamise juures, harjunud palve juures, tavalise töö juures, päevarezhiimis. Siis on tal raske jõuda sinu kindluse kergelt vallutatava tsitadellini. - Ja kui, siis kurnatult.187
Iga liige peab päev läbi püüdma elada täies teadmises "Jumala juuresolust". Juhendajad soovitavad "trikke", kuidas anda endale üha uusi ajendeid lühikesteks tungivateks palveteks või soovitavad ise selliseid meeldetuletusi välja mõel¬da: näiteks kanda käekella teisel käel, kui ollakse harjunud ¬meenutus lühikeseks tungivaks palveks, kui tahetakse kella
73
vaadata ja seda polegi harjunud kohas; taskurist, mis asetatakse kirjutuslauale; münt kingas, roosipärg, mille pärlitel lastakse teelolles läbi sõrmede libiseda, korrates iga pärli juures lauset palvest jne. Igas Opus Dei maja toas ripub Maarja pilt ja "ühingus on harjumus", et tuppa astudes "tervitatakse" seda; samuti on tavaks Opus Dei majja astudes ning sealt lahkudes vähemalt korraks kabelis põlvitada.
Suretamine.
Koos oma "vaimuliku juhendajaga" määrab iga liige aeg¬ajalt uuesti kindlaks suretamiste nimekirja, mida ta kavatseb iga päev täita: (näiteks) hommikuti külma dushi all käia, süüa leiba ilma võita, juua suhkruga kohvi, kui tegelikult maitseb mõru ning vastupidi jne.
"Koos lugesime selle jumalamehe heroilisest igapäevaelust. ¬Me nägime teda kuude ja aastate kaupa võitlemas (milline täpne "raamatupidamine" eksamiaines). Hommikusöögil: täna ta võitis, homme kaotas. Ta 'pani kirja: ei võtnud võid ... võtsin võid! Kui meil, minul ja sinul, oleks ka oma «võidraama»."188
Sellised suretamised, mida Escrivá de Balaguer nimetas ka "meelte palveks", peavad olema lunastusaktideks enese ja võõraste pattude eest.
"Kristlik kutsumus on kutsumus ohverdada, pattu kahetseda, lunastada. Me peame omaenda patte heastama - kui sageli oleme näo ära pööranud, et Jumalat mitte näha! - ja kõiki inimeste patte."189
Kannatliku suretamisega peavad liikmed ühinema Kristuse
kannatusega.
"Me peame Kristust lähedalt järgima: oma kehal kanname alati Kristuse surma, Kristusest ärapöördumist, tema alandamist ristil, et ka Jeesuse elu meie ihus tuleks ilmsiks. (2 Kor 4, 10). Meie tee on ohverdus ja enesesalgamises leiame gaudium cum pace, rõõmu ja rahu."190
"Alati alistud sina. - Sea endale alati eesmärgiks mõne konkreetse inimese päästmine, või tema pühaks kuulutamine, või tema kutsumus apostolaadiks ... Siis olen su võidus kindel."191
Omavalitud suretamist nimetatakse ka "aktiivseks
74
suretamiseks". See peab "välisteks vastumeelsusteks," "passiivseks suretamiseks" ette valmistama ja koolitama.
"Ütlematajäetud tabav märku s või nali; sõbralik naeratus inimesele, kes sind segab; ebaõiglaste etteheidete vaikides ärakuulamine; heatahtlik käitumine pealetükkivate ja ebasobival ajal tulnud inimestega; kannatlikkus igapäevaste kaaslaste tüütute harjumuste suhtes, mis sulle närvidele käivad ... , selle kõige visa harjutamine on tugev suretamine."192 "Sisemine suretamine. - Ma ei usus sinu sisemisse suretamisse, kui ma näen, et sa meelte suretamist põlgad ja tähelepanuta jätad."193
Kuulsin üsna varakult ühest "kehalisest suretamisest," mis
on Opus Deis tavaline: nn. "sleeping" - numeraar magab iga nädal ühe öö oma magamistoa põrandal, kui see pole kivist. See kehtib ainult nendele numeraaridele, kes Opus Dei majas elavad. Kodus vanemate juures elav numeraar ei pea ega tohigi "sleepingut" ette võtta, sest vanemad võiksid ta sellelt "tabada" ja imestada.
Ühest teisest Opus Dei "harjumusest" kuulsin seevastu üsna hilja, 1977. a. ühe preestri käest mõtiskluspäevadel Utrechtis. See seisneb "patukahetsusvöö" kandmises ja iganädalases rooskamises. Dr. X küsis minult nimelt, kas ka mina kasutan korrapäraselt patukahetsusvööd ja patukahetsuspiitsa. Ma olin väga üllatunud ja ütlesin talle, et ma pole nendest asjadest midagi kuulnud. Nüüd oli preestri kord üllatuda ja ta arvas, et mu juhendaja on selle selgitamise ilmselt unustanud. Ta otsis ühest kapist ketitaolise kolmerealise ja paljudest lülidest koosneva metallrihma, mis oli tehtud tugevast traaadist ja millele olid ühel pool",siseküljel" (nagu ma siis kuulsin) arvukad ogad. Metallrihma ühte otsa oli kinnitatud nöör. Dr. X seletas, et "patukahetsusvöö" asetatakse ogadega sissepoole ümber reite ja tõmmatakse otsad nööriga kokku, kuni vöö kindlalt istub, ja seotakse kinni. "Patukahetsusvööd" kantakse päevas kaks tundi, välja arvatud pühapäev ja pühad. Piits olevat punutud sõlmedega nööridest ja seda tuleb kasutada kord nädalas. "Credo", "Salve Regina" või mõne muu palve ajal lüüakse enese paljale tagumikule. Dr. X lisas, et ma peaksin oma juhendajale ette heitma, et ta mind seni piisavalt "küpseks" polnud pidanud ja paluma temalt endale "patukahetsusvöö" ja "patukahetsuspiitsa".
Minu teada on Opus Deis ette nähtud, et liikmed hakkavad juba üsna varsti neid instrumente kasutama. Alles pärast
75
vestlust dr. X-ga jõudis minu arusaamisse üks lõik raamatust "Der Weg", millest ma seni olin lugedes lihtsalt üle libisenud:
"Kui ränk näib sulle see väike suretamine! - Sa võitled.- Paistab, et nad ütlevad sulle: miks pead sa päevaplaanile, kellale nii truu olema? - Kas sa pole näinud, kui kergesti võib lapsi üle kavaldada? - Nad ei taha kibedat ravimit võtta, aga neile õeldakse: tule! See lusikas issi jaoks, see vanaema jaoks '" ja nii edasi, kuni nad on kogu annuse alla neelanud. Tee samamoodi: veel veerand tundi patukahetsusvööd puhastustules olevatele hingedele, veel 5 minutit vanemate eest, edasised 5 minutit apostolaadivendade nimel ... Kuni tunniplaanis ettenähtud aeg on täis. Kui sa sel moel surelamist teed, kui väärtuslik see siis on!"194 "Sina ei ületa ennast, sa ei tegele suretamisega; sest sa oled üleolev. Kui sa ütled, et elad patukahetsuses, siis mõtle sellele, et patukahetsus ja kõrkus võivad kõrvuti elada ... Edasi: on sinu valu langemisel või suuremeelsuse puudumisel ehtne kahetsus või lihtsalt viha, et oled nii jõuetu ja väike? - Sa oled Jeesusest väga kaugel, kui sa pole alandlik ... , olgu su patukahetsuspiitsal kasvõi iga päev värsked õied!"195
Mulle meenusid ka jutustused sellest, kuidas Escrivá de Balagueril oli esimestel aastatel pärast Opus Dei rajamist eriti "karm" piits, metallitükkide ja klaasikildudega. Esimestel liikmetel, kes temaga koos elasid, olevat olnud kohutav kuulata, kui kaua ja kõvasti ta end piitsutas. Kuigi ta püüdnud pärast kõik jäljed kõrvaldada, olevat vannitoas sageli veel verepritsmeid näha olnud.
Pärast Kölni tagasipöördumist kõnetasin oma tollast "vaimulikku juhendajat" G. H. -d patukahetsusinstrumentide asjus. Veidi hiljem sain "patukahetsusvöö", tagavarapiitsasid tookord noorteklubi majas ei leidunud (mõne kuu pärast sain piitsa ühelt komisjoniliikmelt, kes oli selle, nagu ta ütles, minu jaoks ise pununud). Minu "patukahetsusvööd" säilitati Feuersteini noorteklubi kapis, kust ma ta igakord võtma pidin. Ma ei tohtinud seda kanda väljaspool Opus Dei maja, rääkimata vanematekodust. "Patukahetsusvöö" kandmine on äärmiselt valulik, eelkõige istudes. Metallogad suruvad sügavale naha sisse ja jätavad väikesed punased täpid. Veel valusam on piitsa kasutamine, kuigi erinevalt asutaja omast ei pritsi keerdnöörist punutud piitsa puhul verd. Kui valus see enesepiitsutamine ka polnud, veel hullem oli kuulata teiste läbilõikavaid karjeid, kes ennast rooskasid - seda pidin ma hiljem Bonnis "õppekeskuses" elades sageli kogema.
76
Opus Dei preestrid ja juhid peavad "patukahetsusvööd" sagedamini ja kauem kandma kui teised liikmed. Juhendajad peavad neid kasutama, kui nad juhendavad mõnda "ringi" või haridusettekannet. Peale selle on vööd tavaks kanda "mõttevahetuse" kuulamisel, kuigi see pole kohustuslik. Numeraaridel kästakse sageli oma juhendajate käest küsida, kas nad ei tohiks vööd kanda kauem kui nõutud, eriti teatud apostellike algatuste ajal, või kui keegi peaks varsti "vilistama", s.o. avaldama soovi ühingusse astuda. Praeguse Opus Dei peasekretäri Javier Echevarria kohta mainiti korduvalt, et ta olevat Saksamaa kohta, kus liiga vähesed "vilistavad", sageli öelnud: idisciplinas! idisciplinas! - millega ta kutsus saksa liikmeid üles patukahetsuspiitsu sagedamini kasutama.
Ka naisosakonna numeraaridel on karmid "kehalise suretamise" harjutused. Peale "patukahetsusinstrumentide" kasutamist peavad nad veel öösel madratsi asemel kõval laual magama. Endise numeraari Susanne I. (nimi muudetud) juba tsiteeritud jutustuses on kirjas: ,,( ... ) Sellist suretamist ma veel ei võõrastanud, kuid ma olin väga shokeeritud, kui mind esimest korda patukahetsusvöö ja -piitsaga silmitsi asetati. Need "suretamisriistad" andis mulle üle minu toonane isiklik juhendaja (umbes 9 kuud pärast ühingusseastumist)196 korraldusega tollest päevast alates iga päev patukahetsusvööd (kaelarihmataoline teravate ogadega metallkett) kaks tundi ümber reite kanda ja nimelt nii, et valus oleks. Näiteks soovitati lehv ette siduda, et ogad istudes sügavale lihasse tungiksid. Piitsa kasutamine oli ette nähtud kord nädalas. Selleks tuli maha põlvitada ja palvet lugedes endale piitsaga selja pihta lüüa. Selliseid kombeid võõristasin alguses väga, kuid ma olin selleks ajaks juba liiga tugevalt Opus Dei mõju alla sattunud, et need mind spontaansele eemaldumisele oleks viinud. Sain veel teada, et kõik naissoost kuni 45-aastased numeraarid magavad öösiti laual. Minult seda siiski ei nõutud. (...)"
"Hirm patukahetsuse ees? ... Patukahetsuse ees, mis aitab sul igavest elu võita? - Et säilitada siiski seda praegust armetut elu, nõustuvad inimesed verise kirurgilise sekkumise tuhandete piinadega. Ka sa ei näe seda?", nii on kirjas "Der Weg",197 mis olevat "lühikese ajaga saanud (...) vaimuliku kirjanduse klassikaks"198 ja mille "kuulutuse laad" olevat teose ilmumise ajal "revolutsiooniline"199 olnud. Järgnevalt tsiteeritud lõigud teosest "Der Weg" paistavad siiski pärinevat pigem vanimast
77
maniheistlikust traditsioonist ja rajanevat dualistlikel kontseptsioonidel.: "Kui sa oled aru saanud, et sinu keha on sinu vaenlane ja Issanda ülistamise vaenlane, ses ta ohustab sinu pühitsemist, miks sa teda siis nii õrnalt kohtled?"200 "Kehale tuleb anda veidi vähem kui vaja. Muidu ta reedab su."201
"Normide" täitmine võtab suure osa päevast, kusjuures "norme" tuleb igal juhul täita. Kuna igal numeraaril on lisaks õpingutele või tööle terve hulk ülesandeid, mida ta peab täitma, tekib sageli suur sisepinge ja surve. Ma kogesin seda sageli ise ja märkasin ka teiste juures. Peaaegu iga päev tuli ette, et keegi tormas närviliselt läbi maja kabeli poole, pomisedes:
"Ohh, ma pean ju veel palvetama." Loomulikult tuli ta siis korrale kutusda, sest - see on üks Opus Dei kõnekäände ¬"Närvilisus on kindel märk sellest, et inimene ei taju Jumala juuresolu." Kõigi päevasündmuste kohta kehtib moto: "Mitte kaotada rõõmu!" "Ei mingit rõõmu? - Mõtle kohe, et seal on üks takistus minu ja Jumala vahel. - See on peaaegu alati nii."202 Rõõmu loetakse Opus Deis "alati kehtivaks normiks", see on kohustuslik. Kõrvalistele inimestele tuleb veel eriti näidata, kui rõõmsad ja õnnelikud on Opus Dei liikmed. Väljapoole püütakse seda pidevalt rõhutada ja ilmsiks tuua. Naeratus!" Pikaksveninud nägu ... , järsk käitumine ... , naeru¬väärne välimus ... , ebasümpaatne olemus: kas sa loodad sel moel ajendada teisi Kristust järgima?"203 Minu kogemuse järgi naeratatakse Opus Deis sageli, kuid südamest naerdakse harva. Korduvalt jutustasid mitteliikmed, kuidas nende "sõbra" näoIt kadus naeratus ja asemele tuli kurb pingul ilme, kui ta arvas, et teda ei jälgita. Endine numeraar Petra H. kirjutas: "Kui ma veel Opus Deis olin, ei suutnud mu ema minu ja teiste pidevat naeratust enam taluda. Nagu grimass. Mu vanaema rääkis X-ga, kes naeratas säravalt. Kui ta arvas, et vanaema pöördus mujale, langes naeratusemask näolt, ilme oli surmtõsine. Vanaemale tundus see kummaline, tavaliselt ei muutu näoilme nii kiiresti, eriti lõbus ilme."
"Normide" täieliku, korraliku ja truu täitmise kohustus muutub sageli rängaks psüühiliseks koormaks. Endise numeraari Petra H. ülestähendustes on kirjas: "Meie elus oli esikohal kõigi normide täitmine. See tekitas survet ja lisandus veel pidev nõudmine norme paremini täita, rohkem suretamisi otsida, rohkem apostolaati teha jne. Nii nägin ma veel hiljuti unes, et elan küll Opus Dei majas, aga ilma normideta; see
78
vabastas mind ja tegi rõõmsamaks, kuid ma ootasin alati kurja reaktsiooni. On tüüpiline, et need unenäod kadusid, kui ma alustasin analüüsi. Peale selle polnud mul pärast väljaastumist ärkvelolles südametunnispiinu, vaid ainult ebatavaliselt vaba tunne."
4. Väljaõpe.
Vahetult pärast ühingusse astumist algab uue liikme mitte kunagi lõppev ja esimestel aastatel eriti intensiivne väljaõpe. Esimese pooleteise aasta jooksul peab vastne liige kuulama arvukalt loenguid ühingust, selle ajaloost, harjumustest ja tavadest, samuti kõigest sellest, mida nimetatakse "ühingu vaimuks." Ettekannete teemad on täpselt kindlaks määratud ja tuleb arvet pidada, milliseid loenguid uus liige juba kuulnud on ning millised veel ees seisavad. Loengupidajateks on tavaliselt "tsentrumite" juhid või nendelt ülesande saanud liikmed. Oma toonase "vaimuliku juhendajaga" kohtusin lisaks "mõttevahetusele" veel kaks-kolm korda nädalas sellistel ettekannetel, kus ma olin tavaliselt tema ainuke kuulaja. Kui aga ühte Opus Dei "tsentrumisse" kuuluvad sarnase haridustasemega inimesed, peavad nad võimaluse korral ettekandeid kokkulepitud ajal koos kuulama.
Iga liige peab kord nädalas osalema ühe "ringi" töös.
Numeraaride "ring" on üles ehitatud järgmiselt: pärast sissejuhatavat palvet, mille kõik "ringist" osavõtjad palvetavad, järgneb päevaevangeeliumi lühike kommentaar. Seejärel tõusevad osavõtjad ja "ringi" juhendaja loeb ette kõik Opus Dei liikmetele ette nähtud "normid". Sellele järgneb ettekanne ühe "normi" kohta. Kui nädalate jooksul on ettenähtud järjekorras käsitletud kõiki "norme", alustatakse otsast peale. "Normide kommentaarile" järgneb pikem südametunnistuse uurimine, mis koosneb umbes paarikümnest Opus Dei asutaja poolt kirja pandud küsimusest, mida "ringi" juhendaja vajaduse korral selgitab või täpsustab. Südametunnistuse uurimisele järgneb ühine "Confiteori" palve. Pärast seda põlvitavad tavaliselt mõned osavõtjad üksteise järel, et ennast teiste ees süüdistada, näiteks, et nad olid möödunud nädalal sageli ebatäpsed või jätsid "vennaliku korralekutsumise" või suretamise hooletusse. Juhendaja määrab väikese "patukahetsuse", kas pühamu külastamise, teatud palve vms. Need, kes tahavad pärast
79
südametunnistuse uurimist teiste ees oma vigu tunnistada, peavad sellest enne "ringi" algust juhendajale teatama. Viimane otsustab, kas nad võivad sellest rääkida ja kuidas peaks oma süüd formuleerima. Liikmed pole selliseks enesesüüdistuseks kohustatud; kui tuleb aga ette, et mitu korda järjest ei tee seda ükski osavõtja või on esinejad kogu aeg ühed ja samad, meenutavad "tsentrumi" juhatajad liikmetele sõnaselgelt "ühingu harjumust" ning nõuavad, et seda ei jäetaks unarusse. Südametunnistuse uurimisele järgneb veel üks ettekanne, mis puudutab mõnda "ühingu vaimu" aspekti. Lühikesel koosistumisel jutustavad "ringist" osavõtjad oma elamustest ja apostellikest püüdlustest või arutatakse ühiseid algatusi. "Ringi" lõpetab ühine "Preces"-palve - ühingu sisepalve, mida hoitakse mitteliikmete eest hoolikalt saladuses, kuigi see koosneb põhiliselt vanadest kirikupalvetest. Liikmed laskuvad sel ajal põlvili ja suudlevad palve alguses põrandat. Feuersteinis pidi keegi seejuures alati ustel passima ja valvama, et keegi mitteliikmetest "ringist" osavõtjaid "Preces"-palvelt ei tabaks. Selline "ringi" üritus kestis tavaliselt tubli tunni.
Numeraarliikmete jaoks toimub iga nädal vähemalt üks kord "vaatlus", mida juhendab ühingu vastava maja preester. Preester räägib pool tundi teatud kindlal teemal ja vaatlusest osavõtjad peavad püüdma preestri sõnad isiklikuks palveks muuta või tema mõtetest isiklikuks palveks innustust saada. Kord kuus peavad liikmed osalema mõtiskluspäeval, mil toimub reeglina mitu vaatlust ja loetakse üks ettekanne, liikmed mälestavad ühiselt etteantud mõtisklustekstide järgi ristiteed, pühitsevad missat ja palvetavad roosipärga. Seejuures loetakse enne iga saladust vastav lõik Escrivá de Balagueri raamatukesest "Roosipärg." Vahepeal valitseb range vaikus, lõunasöögi ajal loetakse ette religioosset raamatut. Mõtiskluspäev lõpeb sakramentaalse õnnistamisega.
Iga-aastane mõtisklusnädal kestab reeglina 5 päeva, kusjuures iga üksik päev on struktureeritud samuti nagu kord kuus toimuv mõtiskluspäev. Lisaks iga päev toimuvale neljale kuni viiele vaatlusele ja ettekandele toimub õhtuti tavaliselt veel "kirjakommentaar", kus tõlgitakse ja seletatakse liikmetele Opus Dei asutaja või järeltulija teatud kirja. Lisaks ühingusisestele ettekannetele, "ringidele", vaatlustele, mõtiskluspäevadele ja -nädalatele tuleb igalliikmelosaleda veel viiel tema "sõpradele" mõeldud harival üritusel, nii et numeraar peab sageli nädala jooksulosa võtma mitmest ringist ja arvukatest vaatlustest,
80
kuu jooksul käima mitmel mõtiskluspäeval ja aasta jooksul mitmel mõtisklusnädalal. Lisaks sellele juhendab numeraarliige tavaliselt veel ise "ringe" ja peab ettekandeid "püha Raafaeli või püha Gaabrieli inimestele".
Uutele liikmetele organiseeritakse esimese pooleteise aasta jooksul ikka ja jälle veel nn. "convivencias", konverentse, kuhu kogunevad ühe maa Opus Dei "tsentrumite" liikmed erinevatest linnadest. Ka siin pakutakse jälle arvukalt ettekandeid. Pikkadel koosolekutel jutustavad vanemad liikmed oma kohtumistest Escrivá de Balagueriga ja Portilloga Roomas, Opus Dei rasketest algusaastatest konkreetsel maal. Sageli korrutatakse ühtesid ja samu lugusid ning anekdoote ühingu ajaloost, kõigil konverentsidel esitatakse samu küsimusi. Peale selle räägivad liikmed tööst erinevates linnades, uutest algatustest ja sündmustest. Vahetatakse nende nimesid, kes peaksid varsti "vilistama". Konverentsidel on tavaliselt reserveeritud aega ka spordiga tegelemiseks või jalutamiseks.
Iga numeraar osaleb kord aastas mitmenädalasel "aastakursusel". "Aastakursus" on eriti intensiivse õppimise aeg, mis kujutab endast samal ajal liikmete vaheaega. Peaaegu iga päev toimuvad õppetunnid: neli loengut filosoofiast või teoloogiast, ladina ja hispaania keel, ettekanne või kirjakommentaar, katekismus. "Norme" täidetakse sel ajal enamasti koos. Koosistumised kestavad kauem kui tavaliselt. Pärastlõunal on ette nähtud tegelemine spordiga; kord nädalas tehakse ühepäevane väljasõit. "Aastakursusel" näidatakse iga kord mitmeid filmiülesvõtteid rahvarohketest kohtumistest Escrivá de Balagueriga või tema järeltulija del Portilloga, aga ka mängufilme. "Aastakursusele" tulevad väga erinevas vanuses inimesed erinevatest linnadest ja "tsentrumitest", sageli osalevad kursusel ka külalisliikmed teistelt maadelt. Tavaliselt toimub ühel maal, kus ühing tegutseb, aasta peale jaotatult mitu "aastakursust"; komisjon määrab, millised liikmed millisel kursuselosalevad.
"Aastakursuste" keskmes seisavad teoloogia- ja filosoofialoengud. Kõik numeraarid (vähemal määral ka assotsieerunud liikmed ja supernumeraarid) peavad ühingusiseseit kõigepealt õppima filosoofiat ja seejärel teoloogiat. Mõlema distsipliini aineid loevad tavaliselt kas ühingu preestrid või ilmikud, kes on ühingusisese filosoofia- ja teoloogiastuudiumi juba täielikult ja edukalt läbi teinud. Kursuste
81
lõpus kontrollitakse kuulajaid nendes ainetes, mida nad aasta jooksul kuulasid. Kui õppur ei soorita eksamit hindele "väga hea" või "hea", tuleb talolenevalt õppeainest kas eksam hiljem uuesti teha või järgmisel aastal sama kursust veel kord kuulata.
"Siseõpingute" alguses kuulavad numeraarid varem "apologeetikaks", nüüd "katoliku õpetuseks" nimetatavat ainet. Järgnevatel "aastakursustel" kuulatakse üksikute filosoofiliste ainete loenguid: sissejuhatus filosoofiasse, kosmoloogia, psühholoogia, metafüüsika, teodizee (maailmas Jumala tahtel sündinud halva õigustamine, tõlk.), loogika, eetika, filosoofia ajalugu ja üksteist nn. "fakultatiivainet", millest vähemalt viis on kohustuslikud "õppida". Kui liige on kõigi nende ettekirjutatud ainetega maha saanud, algavad teoloogiaõpingud. Kuna "aastakursusel" loetakse ja on seega võimalik lõpetada täielikult ainult kahte-kolme "siseõpingute" ainet, kulub tavaliselt palju aastaid, enne kui numeraar oma õpingud lõpetada saab. "Siseõpingud" lõpetanud liikme võib kohe pärast seda ühingu preestriks pühitseda, kui ühing ja ta ise seda soovib. "Siseõpingute" kiirendamiseks lähevad need Opus Dei liikmed, kes peavad ja tahavad saada preestriks, aga ka need, kellelt ühing seda muudel põhjustel soovib, tavaliselt pärast oma "tsiviileriala" õpingute lõpetamist - mõnikord ka töötamist sellel erialal204 - Opus Dei "rahvusvahelisse õppekeskusesse" Roomas "Collegio Romano de la Santa Cruz", mis on n.-ö. Opus Dei Pamplona ülikooli võsu. Peaaegu sõltumatult sellest, mitut teoloogilist ainet nad "aastakursustel" kuulasid, omandavad numeraarid seal oma "sisemise teoloogilise hariduse" kahe, maksimaalselt kolme aastaga. Kohe pärast preestrikspühitsemist kolivad nad Opus Dei teise "rahvusvahelisse õppekeskusse" Pamplonasse, kus nad teoloogilise litsentsiaadi (bakalaureusekraadile järgnev akadeemiline kraad kat. teoloogias, tõlk.) järel keskmiselt aastaga teoloogiadoktori kraadi omandavad.
Roomas ja Pamplonas koostatakse "siseõpingute" jaoks loengusarjade "selgroog", millest "sisedotsendid" üldiselt kinni peavad. Filosoofialoengud kujutavad põhiliselt Aquino Thomase filosoofia uusskolastilist töötlust, mida loetakse ühingus seni ületamatuks filosoofiliseks "ilmutuseks". Kuna "aastakursusel" jääb iseseisvaks tööks vähe aega, seisneb ainete "läbitöötamine" põhiliselt loengus pakutu "omandamises" ja ülevõtmises. Kuna peaaegu kõik uusaja filosoofid on Opus Dei liikmetele keelatud kirjandus, võib filosoofiaajaloo "kursus" ja
82
erinevate filosoofiliste kontseptsioonide õppimine toetuda ainult vähesel e sekundaarkirjandusele, mida on lubatud lugeda. Õppijad sõltuvad põhiliselt ühingusisestest loengutest, milles Aquino Thomase järgset filosoofiat eelkõige eksitusena esitatakse. Sellise hinnangu kriteeriumiks on teatud Thomase¬interpretatsioon, mille tõelevastavust mõõdetakse omakorda selle järgi, kuivõrd on see kooskõlas teatud teoloogilise vaatenurgaga. Viimane orienteerub jällegi arusaamale nn. vankumatust katoliiklikust traditsioonist. Sellisest arusaamast, millest "siseõpingute" (ja mitte ainult) kontseptsioon ja alus on läbi imbunud, pole kaugel mõtteviis, et filosoofia- ja teoloogiastuudium seisneb peamiselt valmis "vastuste" ja "lahenduste" omandamises "küsimustele" ja "prob¬leemiasetusteie, " mis iial tegelikuks küsimuseks ega probleemiks ei muutugi.
Tõde on sellise kontseptsiooni kohaselt raskusteta äraõpitav, küsitav ja vastatav nagu lihtsad Iiitmistehted või korrutustabel.205 Kuna "siseõpingutei", harivatel ettekannetel ja juhtide vahenduselomandatakse, mis on tõde, ja seda siis "teatakse", ollakse järeleandmatud ja halastamatud kõige suhtes, mis näib õpituga vastuolus olev ja seega ebatõene. "Järeleandlikkus on kindel märk sellest, et inimesel puudub tõde. - Kui inimene annab järele ideaali, au või usu küsimustes, on see inimene .oo ideaalideta, autu ja uskmatu."206
"Siseõpingutei" peab Opus Dei numeraarliige omandama põhjendatud teoloogilise hariduse, mis vastab tema intellektuaalsetele võimetele. Opus Dei liikmed peavad olema "vagad nagu lapsed", "ent mitte teadmatuses, sest igaüks peab oma võimaluste kohaselt püüdlema tõsise teadusliku usuõpetuse poole - see kõik on teoloogia. Järelikult: laste vagadus ja teoloogide kindel õpetus. Vajaduse omandada need teoloogilised teadmised - usaldusväärne ja kindel kristlik õpetus - tekitab eelkõige soov Jumalat armastada ja tundma õppida. Samaaegselt on see aga uskliku hinge tung selle maailma sügavama mõistmise poole, mille Looja on 100nud."207 Teoloogiline haridus peab liikmeid aitama, et neiloleks igapäevases elus toetuda põhjalikule ja mõjusale apostellikule tunnistusele ja see võimaldaks neil usku rünnakute eest adekvaatseIt kaitsta.
"Varem olid inimeste teadmised, teadus väga piiratud. Siis võis see võimalik tunduda, et üksainus õpetlane võis meie püha usku
83
esitada ja kaitsta. Kaasaegse teaduse levikui ja spetsialiseerumisel on hädavajalik, et apologeedid tööd omavahel jagaksid ja kirikut kõigil aladel teaduslikult kaitseks. Sina ... , sa ei tohi sellest kohustusest kõrvale hiilida."208
Kui mõni Opus Dei numeraarliige on tavalises ülikoolis õppinud teoloogiat, et usuõpetajaks saada, peab ta ikkagi ka ühingus kõiki teoloogilisi aineid kuulama ja eksameid andma. Escrivá de Balagueri sõnade kohaselt peavad ühingu liikmed "siseõpingutele" vähemalt samapalju tähelepanu pühendama kui oma "tsiviilharidusele". Kui liige on ettekirjutatud "siseõpingute" ainetekaanoni lõpuks täielikult läbinud ja vastavad eksamid sooritanud, peab ta edaspidi üksikuid aineid pidevalt uuesti üle kordama ja aeg-ajalt ka uuesti eksameid tegema.
"Tsiviilõpingute" alguses, siiski mitte enne "oblatsiooni" sooritamist, kolivad liikmed tavaliselt kaheks aastaks ühingu vastava maa nn."õppekeskusse", kus algab - pärast intensiivset väljaõpet ühingusoleku esimese pooleteist aasta jooksul ¬veelkord eriti intensiivne harimise ja kujundamise aeg. "Õppekeskuses" peavad numeraarid saama nõutava hariduse, et vajadusel üle võtta mõni juhtiv koht Opus Deis. "Õppekeskuses" veedetud kahe aasta jooksul peavad numeraarid lisaks "ringi" kahele loengule nädalas kuulama veel kolme loengut kindlatest eeskirjadest "ühingu vaimu" teatud aspektide kohta, numeraaride, assotsieerunute ja supernumeraaride elu kohta, "suhtlemisest" haldusega, apostolaadist, "korporatiivsete tegevuste" juhtimisest jne. Peaaegu iga päev kuulavad "õppekeskuse" liikmed vaatlust, koos palvetatakse igapäevast roosipärga. "Õppekeskuse" liikmed peavad lisaks iganädalasele "mõttevahetusele" vaimuliku juhendajaga iga kahe nädala tagant rääkima ka "õppekeskuse" preestriga. "Õppekeskuse" liikmete aastakursused kestavad kaks kuud - enam kui poole võrra kauem võrreldes teistega. Nende pikkade suviste koolivaheaja aastakursuste tarvis tuleb neile lisaks talvisel vaheajal lõpetada "sisesemester", mis kestab tavaliselt neli nädalat. Eesmärgiks on, et liikmetel oleks pärast "õppekeskuses" veedetud aega lõpetatud kõik "siseõpingute" filosoofilised ained.
Peatselt pärast Opus Deisse astumist kogesin, et hoolimata esimeste aastate eriti intensiivsest õppimisest ei lõpe ühingu liikmete väljaõpe kunagi. Alguses saab uus liige ettekandeid, vaatlusi ja kirjakommentaare kuulates teada palju
84
uut (ja talle sageli üllatavat) ühingu kohta, kuhu ta astus. Teatud aja möödudes tekib aga tase, kus ettekantav materjal on juba enam-vähem teada, uue ja mõnikord võõrapärase võlu on haihtunud ning lõpmatult korratu kuulamine muutub tüütuks ja pingutavaks, raskeks kannatlikkuseharjutuseks. Opus Dei tohutu mahuga, mitte iialgi lõppev haridusprogramm toitub pidevalt uuendatud üksikasjadest ja kordamisest.
5. Perekonnaelu, vennalikkus.
Ühe esimese tõena õppisin ühingus - olin sellest ka varem kuulnud - et Opus Dei olevat üleloomulik perekond ja nüüdsest minu tegelik perekond. Minu otsus numeraarina Opus Deisse astuda olevat kaalukuseit ja tagajärgedelt võrdväärne abiellumisotsusega. Nii nagu abieluinimesed armastavad teineteist rohkem kui oma vanemaid, ja nende loodud pere tähendab neile enam kui oma lihane perekond, pidavat ka Opus Dei liige Opus Dei vaimulikule perele rohkem armastust ja tähelepanu kinkima kui oma vanematele, õdedele-vendadele ja sugulastele. Opus Deisse astumise hetkest alates olevat ma täiskasvanu - mis mulle 15-aastasena muidugi meeldis - ja kandvat Escrivá de Balagueri sõnade järgi Opus Dei pere eest "vaese ja lasterikka pere isa vastutust".
Ja mida teeb vaese ja lasterikka pere isa? Ta allutab kogu oma elu, ameti, karjääri, isiklikud huvid ja südameasjad oma pere huvidele ja vajadustele. Perekond on tema elus esikohal. Kuna ta peab oma "vaest lasterikast" peret ka toitma, teeb ta kõik võimaliku, et raha muretseda. Eespool on juba mainitud, et numeraar (samuti nagu assotsieerunud liige) peab kõik oma raha andma "tsentrumi" sekretäri kätte. Iga liikme kuu sissetulekust antakse teatud summa edasi vastava maa komisjonile, minimaalne summa on 30-40 saksa marka. Minu kui kooliõpilase sissetulek oli vanemate antud taskuraha. Üsna varsti öeldi mulle, et seda olevat liiga vähe; nii ei õigusta ma "vaese lasterikka pere isa" vastutust. Ma pidavat oma vanematele selgeks tegema, et mulle taskurahast ei piisa. Oli iseenesestmõistetav ja teatava "tarkuse näitaja" saada vanematelt ja teistelt niipalju raha kui võimalik. Kuna maja sekretär kandis minu nimel iga kuu komisjonile rohkem raha üle, kui ma talle andsin, kasvasid mu võlad. Ma hakkasin vanemate teadmata ja nende soovi vastaselt järeleaitamistunde
85
andma; ka sel puhul peavad liikmed võimalikult suurt tasu nõudma.
Nn. "perekonnaelu" hõivab olulise koha liikmete elus. Iga päev toimuvad Opus Dei "tsentrumis" kaks tavaliselt pooletunnist "koosolemist", kuhu kogunevad sellesse "tsentrumisse" kuuluvad "vennad". Eelistatud vestlusteemad on nendel koosolemistel mitmesugused: eelkõige Opus Dei ise, uudised Roomast, komisjonist, teistest linnadest, jutustused ja anekdoodid Opus Dei ajaloost. Kui maal viibib parajasti mõni generaalnõukogu liige, kutsutakse ta võimaluse korral "tsentrumi" koosolemistele, kusjuures eesõigus on "õppekeskustei". Sageli kutsutakse külla maa konsiliaarius või mõni teine komisjoniliige, kes on mingil põhjusel Roomas käinud ja sealosalenud presidendiga kohtumisel. Meelsasti kutsutakse külla ka "vanemaid liikmeid", kes on olnud ühingu sünni juures sellel maal. Üks keskne teema nendel koosolemistel on ka apostolaat liikmetele, kes peavad jutustama oma "sõprade" "siseelust" ja apostellikest püüdlustest. Erilist tähelepanu pööratakse nendele "sõpradele", kes peaksid lähemal ajal ühingusse astuma. Tulevikuteemad on: töö noorteklubides ja tudengite ühiselamutes, muud algatused ja ettevõtmised, elamused koolis, ülikoolis või töö juures; referaat, mille kallal keegi parajasti töötab, raamat, mida keegi on lugenud või loeb, aktuaalsed poliitikasündmused jne.
Arvamusi võib vahetada, kuid seejuures ei tohi laskuda vaidlusse. Opus Deis ei vaielda, või ettevaatlikult sõnastatuna, vaieldakse äärmiselt harva. Kui tekib diskussioon, peab juhendaja sekkuma ja vajadusel teemat vahetama. Lubatud pole ka kriitika ühingu juhtide otsuste aadressil. Lubamatu on välja näidata isiklikke tundeid, näiteks kurbust, probleeme ühingusse puutuvaga või kritiseerida ühingu tegevust mingilgi määral. See ei kuulu "koosolemise" juurde, vaid äärmisel juhul võib sellest rääkida "mõttevahetusei" nelja silma all. "Koosolemisel" ei või tekitada "negatiivset meeleolu". Olete kurb? Õnnetu? ,,« Et regni eius non erit finis ». Tema riigil ei ole lõppu! Kas sa ei rõõmustagi, et saad sellise kuningriigi heaks töötada?"209 Ühingu õpetuse kohaselt kujutab "kutsumus" Opus Deisse enesest Jumala suurimat kingitust liikmete jaoks, suurimat õnne, mis neile osaks võis saada. Seepärast mõistetakse - nagu eespool mainitud - õnnetu-olemist truudusetusena ja puuduliku "kutsumusele" vastamisena, häiresignaalina. Ma arvan, et see formuleering on tabav:
86
koosolemistel tuleb muuhulgas üksteisele demonstreerida, kui rõõmus ja õnnelik on ometi iga ühingu liige. Kõik, millest võiks vastupidist väja lugeda, on keelatud ning juhendajad ründavad selliseid ilminguid karmilt.
Kriitika - ühingu aadressil, juhendajate ettekirjutuste ja ütluste aadressil? Kõik, mille Escrivá de Balaguer pisimate üksikasjadeni Opus Deis kindlaks määras, olevat ta saanud Jumalalt. Kõik lähtuvat jumalikust korraldusest ja Jumala tahtest - Escrivá de Balaguer oli kuulekas tööriist. Opus Dei kritiseerimine on seega võrdne Jumala tahte ja tema kiriku kritiseerimisega. "Mille on heaks kiitnud viis paavsti ja arvukad piiskopid, see ei saa olla halb." Küsimust, kas paavstidel ja piiskoppidel oli üldse kunagi võimalik heita pilk Opus Dei kulisside taha, liikmed loomulikult esitada ei või, kuid vastata tuleb sellele loomulikult jaatavalt. Ühingu ja juhtide tegevuse ning korralduste kritiseerimine on vähese alandlikkuse märk ning annab tunnistust egoismist ning uhkusest.
"Mööname, et sinu kritiseerimissoov pole paljalt pahatahtlik norimine. Aga sa ei tohi seda sisse tuua vendadega suheldes ega teie apostolaati. - Anna andeks, kui ma ütlen, et selline kritiseerimistahe kujutab endast rasket takistust teie üleloomulikule tööle. Sest kui sa kontrollid selleks volitust omamata teiste inimeste saavutusi, - ausa kavatsusega, olen nõus - ei tee sa mingit positiivset tööd ja takistad oma passiivsusega veel teistegi töötegemist. Rahutult küsid sa: «Kuhu peab siis minema kriitikameel, mis nii sügavalt minu olemuses istub ... ?» Ma saan sind rahustada. Võta kirjutusvahend ja pane lihtsalt ja usaidavait - ja lühidalt, palun! - kirja, mis sulle muret teeb. Anna sedel oma ülemusele ja ära sellele enam mõtle. Tema on kompetentne, tal on seisusest tulenev arm. Ta säilitab sinu sedeli Oo, või viskab selle prügikasti. - Kuna sinu kriitikameel pole ju pahatahtlik norimine ja sa tegid kriitikat ausate kavatsustega, on see sinu jaoks üks ja sama."210
Vahetult pärast ühingusse astumist, kui ma veel vanemate juures elasin ja ainult keskpäevastest koosolemistest sain osa võtta, osalesin ma meeleldi ja tavaliselt rõõmustasin selle üle. Enamus teisi osavõtjaid olid minust vanemad ja ma tundsin, et nad aktsepteerivad mind. Koosviibimised tegi mulle meeldivaks mitte ainult uudsuse võlu, vaid ka turvalisuse ja soojuse tunne, mis tekkis koosolemisest nendega, kel olid sinuga ühised eesmärgid. Kui mu vanemad kodus aegamööda etteheiteid hakkasid tegema, muuhulgas sellepärast, et ma viibisin peaaegu pidevalt noorteklubis ega öelnud (tohtinud
87
öelda), mida ma seal õieti tegin, tajusin ma "vendadega" koosolemist nagu oaasi: siin oli maailm tasakaalus, oli "õige õpetus" ja igale küsimusele vastus. Meid sidus - väljaöeldud ja -ütlemata - üleolekutunne, "kristlase üleolekukompleks", nagu ühingus öeldi, ent täpsem oleks öelda "Opus Dei liikme üleolekukompleks" - teadmine, et ollakse õigel teel.
Minu puhul kadus see üleolekutunne pärast kahte aastat üha tugevamaks muutuvaid, kuigi pidevalt allasurutud kahtlusi. Opus Dei liikmete elu hakkas mulle üha enam tunduma eluna elevandiluust tornis. Koosolemistel tuli ilmsiks üleolev ja sageli põlastav suhtumine mitteliikmete ja koguduste töösse, mis tundus mulle üha eemaletõukavam, mõjus kõrgina, mõõdutundetuna ja ebakristlikuna. Eriti 1977. a. alates, kui ma hakkasin elama Bonni "õppekeskuses"- seega olin pidevalt Opus Dei majas - kogesin ma üha enam ühingu atmosfääri kunstlikkust. Osavõtjad ei võinud seal tavaliselt öelda, mida nad tegelikult mõtlesid ja mis neid erutas. Meie, kes me üksteist "vendadeks" nimetasime, ei tundnudki tegelikult üksteist ega teadnud, mida teised tegelikult mõtlesid ja mis neid rõõmustas või kurvastas.
Iga liige on kohustatud nn."vennalikuks korralekutsumiseks". Kui kellelegi torkab silma mõne "venna" viga, halb või lihtsalt häiriv harjumus, tegutsemine, mis ei vasta "ühingu vaimule", peab ta üles otsima kompetentse juhi, s.o. tavaliselt maja juhataja, ja küsima, kas vastav isik tuleks korrale kutsuda. Kui juhataja teab, et asjassepuutuvat juba "kutsutakse" sel päeval mitut puhku "vennalikult korrale", et keegi teine noomib teda selles küsimuses, vastab ta küsimusele eitavalt. Kui juhendajale on jäänud mulje, et see asi pole oluline või tegu on ühekordse eksimusega, palub ta küsimuse esitajal jälgida, kas viga kordub ja sel juhul uuesti küsida. Mõnikord võib juhataja arvata, et noomitus on üleliigne, või vastupidi, peab eksimust nii suureks, et jätab enesele õiguse asjassepuutuvaga ise rääkida. Reeglina peab aga küsija noomituse ka täide viima. Pärast juhatajalt jaatava vastuse saamist on noomitus sõnakuulelikkuse näitaja, kui see on tehtud, tuleb juhataiale sellest veelkord teatada.
Võimalike noomituste skaala on lai: mulje, et teine põlvitab kabelis hooletult ja mõtetega eemalolles; hilineb sageli; räägib koosolemiste ajalliiga vähe või liiga palju; teeb liiga vähe sporti; jätab apostolaadi hooletusse, raiskab aega; teeb midagi
88
keelatut; kannab vanamoodsaid või kulunud riideid; pöörab oma välimusele liigset tähelepanu jne.
"Ära kutsu korrale, kui sa tunned tehtud vea pärast veel nördimust. - Oota järgmise päevani, võib-olla kauemgi. - Aga niipea kui sa oled rahunenud ja oma arvamuse selgitanud, kutsu teine igal juhul korrale. - Üheainsa armastava sõnaga saavutad rohkem kui kolmetunnise riiuga. Ohjelda oma temperamenti. "211
Korralekutsumine peab toimuma armastusest ja murest kaasvendade pärast. "Vennalikult korrale kutsuda" ei tohi kunagi vihaga. See, keda noomitakse, peab manitsussõnu tänuga kuulda võtma. Igaüks peab võimalikult palju "vennalikke noomitusi" tegema. Liikmetel soovitatakse sageli pühendada samasse "tsentrumisse" kuuluvatele "vendadele" teatud aeg palvest. Selles palves tuleb "vennad" ühekaupa läbi võtta ja noomituste võimalikke põhjusi otsida. Kui kellelegi pole päeva jooksul midagi silma torganud, mis oleks "vennalikku noomitust" väärt, peab ta teatud asjaoludel maja juhatajalt küsima, kas pole äkki midagi silma hakanud, mille eest "venda" noomida võiks. Kui Opus Dei rajaja mõnda majja tuli, tavatses ta kõigepealt "tsentrumi" juhatajalt küsida, kui palju noomitusi siin päevas tehakse. Noomitused olevat liikmete vennaarmastuse ja "siseelu" mõõdupuu.
Lisaks "vennalikule noomitusele" ja "mõttevahetusele" on ühingus muidki liikmete pideva kontrolli mehhanisme, mis peavad aitama väikseimagi kõrvalekalde eest otsekohe karistada. See asjaolu näib mulle Opus Dei liikmete tegeliku elu mõistmisel olulise tähtsusega. Sellegipoolest ei maksa kahe silma vahele jätta, et "vennalikkus" on üks ühingu kõrgeid ideaale ja enamus liikmeid töötab selle nimel suure innuga ja mõningate ohvritega. Üksteise eest palvetatakse palju, püütakse teiste asjade vastu huvi tunda, mõnikord huvitutakse siiralt ja püütakse teiste elu "kodus" võimalikult meeldivaks teha; mõeldakse, kuidas teistele rõõmu valmistada.
"Pereelu" juurde kuulub ka püha- ja pidupäevade tähistamine. Pidupäevad on kõik katoliku kiriku pühad, kõik Maarjapühad, kõik apostlite pühad ja Opus Dei kaitsepühakute päevad (peainglid Miikael, Raafael ja Gaabriel, Nikolaus v. Myra, Katharina Sienast, Thomas Morus, Johannes Vianney, Pius X),212 samuti erilised "perekonnapühad" (Opus Dei asutamispäev, naisosakonna ja Püha Risti Preestrite Ühingu
89
asutamispäevad, asutaja ja Alvaro del Portillo sünnipäevad, viimase nimepäev ja esimese armulaua päev, tema presidendiks valimise päev, Opus Dei lõpliku ametliku heakskiitmise päev). Pidupäevadel ulatatakse enne lõunasööki aperitiiv, eine on rikkalikum, koosolemistel pakutakse kohvi ja maiustusi, erilistel pühadel ka konjakit ja likööri. Suurimaid pühasid nagu lihavõtteid, jõulusid, Opus Dei asutamispäeva ja püha Joosepi päeva alustatakse piduliku kesköise missaga, millele järgneb pidulik koosviibimine.
Enne jõulupidu peab iga numeraar kirjutama "kirja jõululapsele", milles ta soovib üht või kaht pisiasja, ja annab kirja siis maja juhatajale. See teeb ühele või paarile liikmele ülesandeks "jõululast mängida" ja maja sekretäriga koostöös liikmete soovitud asjad muretseda. Kui ühingu liikmed saavad ka oma vanematelt midagi soovida, peavad nad enne maja sekretärilt küsima, mida nad peaksid soovima. See nimetab neile siis mõne asja, mida teised liikmed on "jõululapselt" palunud või mis oleks Opus Dei majale vajalik. Ülejäänud "jõululapselt" soovitud asjad, mida liikmete vanemad või sugulased ei saada, ostetakse poest. Jõuluõhtul 213 leiab aset kingituste jagamine, kus liikmed saavad kätte ainsa kingituse, mis nad võivad enesele jätta. Kõik muud neile saadetud kingid peavad nad maja juhataja kätte andma.
Kui numeraaril on sünni- või nimepäev, tohib ta soovida oma lemmiksööki. Koosolemisel peavad kaasvennad sünnipäevalast meeles. Kuna liikmed ei tohi üksteisele mingeid kingitusi teha, püüavad nad selliseid koosolemisi kaunistada omaloominguliste luuletustega, väikese näidendi ja lauludega. Igas ühingu "tsentrumis" tehakse kellelegi spetsiaalselt ülesandeks, et ta "kaasvendade" sünni- ja nimepäevi teistele meelde tuletaks ja hoolitseks, et mõned liikmed piduliku koosolemise tarvis midagi välja mõtleks, ning koordineeriks üksikuid etteasteid. Eriti pidulikult tähistatakse numeraarliikmete 40. sünnipäeva. Opus Dei asutaja soovis seda, kuna selles vanuses tekkivat seoses "keskea-kriisiga" oht, et inimene hakkab oma senisesse elukäiku kriitiliselt suhtuma ja sellises kriisiolukorras on kaasvendade armastus ning perekonnaelu soojus eriti tähtis.
Opus Dei liikmed tervitavad üksteist ühingusisese tervitusega. Kui kohtuvad kaks (või rohkem) liiget ja nad on omavahel, ütleb üks "Pax", mille peale teine (teised) vastab
90
"In aeternum". Seda sisemist tervitust hoitakse mitteliikmete eest saladuses. Igal numeraaril on kord nädalas nn. "valvepäev", mil ta peab "kaasvendadesse" eriti hoolikalt suhtuma ja kohustub erilise hoolega jälgima "vennaliku korralekutsumise" vajadust. Sel päeval peab ta ka eriti intensiivselt "kaasvendade" eest palvetama ja ennast suretama. "Valvepäeva" juhatab sisse juba mainitud "sleeping". Üks numeraar saab juhatajalt ülesande "kaasvendade" "valvekordi" kooskõlastada, et need jaotuksid ühtlaselt kogu nädalale. Ta peab ka vendadele eelneval päeval "valvekorda" meelde tuletama.
Erilist hoolt kantakse ühingus haigete eest. Nemad on Escrivá de Balagueri sõnade kohaselt "Opus Dei aare". "Tsentrumi" elanikud peavad haige kaasvenna eest sedavõrd hästi hoolitsema, et too mingil juhul ema hoolitsust taga ei igatseks. Kui keegi on haigeks jäänud, tulevad teised sageli tema tuppa, püütakse temaga koos "norme" täita. Kui haigus lubab, tuleb preester iga päev talle armulauda andma. Haige kaasvennad pärivad tema erisoove, mida tuleb võimaluse korral täita. Haridusettekannetel jutustati eeskujuks korduvalt lõbusat lugu, kuidas üks Opus Dei liige kord terve ennelõuna mööda poode jooksis, et teatud shokolaadikomme leida, mis haigestunud kaasvennale eriti maitsesid.
Kui numeraar ei jõua õigeks ajaks ühisele lõunale, hoitakse tema jaoks tavaliselt toit alles. Juhataja teeb siis kellelegi ülesandeks "vennale einestamisel seltsiks olla", et ta ei peaks üksi sööma. (Mõistagi ei saa ta ka siis üksi süüa, kui ta seda tegelikult sooviks.) Kui mõni numeraar pole ühiseks magamaminekuajaks veel kodus, teeb juhataja kellelegi ülesandeks teda oodata. See on jUba sellepärast vajalik, et "tsentrumi" elanikel - v.a. juhataja - ei tohi tavaliselt majavõtit olla.
Numeraarid elavad algaastatel tavaliselt mitmekesi koos.
Bonni "õppekeskuses" magasime kolme kuni viiekesi ühes toas. Numeraaride toad on mõeldud eelkõige ja peaaegu ainult magamiseks. Päeval on soovitav seal võimalikult vähe viibida. Noorteklubides ja tudengite ühiselamutes ei õpi numeraarid oma toas, vaid ühises õppetoas. Opus Dei majades polegi numeraaridel õieIi võimalust tagasi tõmbuda ja omaette olla. Liikmel pole ka lubatud päeval mõneks minutiks pikali heita, et puhata ja korraks laiselda.
91
"Sa ütlesid, et tundub, nagu ootaksid kõik patud esimest jõudehetke. Jõudeolek ise peaks juba patt olema. Kes on Kristuse oma tööandjaks valinud, sellel ei tohi ühtegi vaba hetke olla, sest puhkus ei tähenda mittemidagitegemist; see on pigem lõdvestumine vähem pingutava tegevuse juures."214
Hoolimata kõigist pingutustest, püüdmistest ja tõsidusest
on "vennalikkusele" piirid seatud, mis vennaarmu küsitavaks muudab.
"Niisiis: mis mõttes on see ebaõiglane, kui ühel või teisel on rohkem usaldust teatud kindlate isikute vastu, keda ta kauem tunneb või kes tundub talle eriti sümpaatne, kellega tal on ühised erialased huvid või sarnane iseloom? - Sellegipoolest peaksid sa omade juures vältima ka väikseimaid erilise sõpruse tunnuseid."215 "Sina, Jumala väljavalitud poeg, pead elama vennalikult ja tundma vennaarmastust, aga ilma usaldusavaldusteta. "216
"Usalduslikkuse" keelu tõttu ei ulatu "vennaarmastus" kaugeltki tõelise sõpruseni. Mida ma juba koosolemistega seoses püüdsin näidata, kehtib ka vendade omavahelise suhtlemise kohta. Tõeliselt isiklikest asjadest, loomulikest probleemidest ja raskustest ei või teistele rääkida. Isegi südamepuistamine on keelatud, v. a. juhendajale. Oma kurbust ja stressis meeleolu ei tohi välja näidata. Väga isiklikke tundeid ei või väljendada isegi lähedaste seltsis. "Vennaarmastus" peab olema "vaimulik armastus". Vennalikkus seisneb eelkõige pingutuses, vaevanägemises, et teiste asjade vastu huvi tunda, osavõtlik olla, püüda rõõmu valmistada; see seisneb pidevalt uuendatud kavatsustes teisi mõnes asjas aidata, mis tavaliselt ka teoks tehakse; koosolemiste jaoks püütakse välja mõelda midagi huvitavat. "Vennalikkus" väljendub ka pidevas vastastikuses kontrollimises, mida mõistetakse üksteise pärast muretsemisena. Vennalikkus on Opus Deis lausa plaanipärane - seda peetakse õpitavaks ja harjutatakse. Kuid kas see tuleb südamest? On see loomulik, spontaanne ja sundimatu? Opus Dei "vennalikkus" on pigem "pealisehitus", ideoloogia. Üksteist tuntakse vähem kui head sõbrad; paljusid väliseid jooni arvestamata jättes ei teata üksteisest peaaegu midagi. Murettekitav aimdus, et Opus Dei "vennalikkus" on pigem pettus kui reaalsus, et see on tavaliselt pealesunnitud mask, leiab kohutavat kinnitust, kui inimene ühingust lahkub - või jõuab see alles siis teadvusse. Need, kes elasid ühingust lahkunud Iiikmega aastaid ühes toas ja töötasid koos, ei tunne teda enam, vaatavad tänaval meelega kõrvale, väldivad temaga kohtumist.
92
Sellest teeme edaspidi veel pikemalt juttu.
"Näiliselt üksmeelsed, südamlikult armastavad, altruistlikud inimesed; ja tegelikult ... kohutavalt üksikud, omavahel võõrad ja isegi üksteist pelgavad", iseloomustas Maria Angustias Moreno Opus Dei liikmete omavahelist suhtlemist.217 Loomulikult on ka erandeid, kuid need ainult kinnitavad reeglit.
6. Sisemine tsensuur.
Intensiivsele väljaõppele ning kriitika- ja vaidluskeelule sekundeerib ka kõigi arvatavalt kahjulike võõraste mõjude halastamatu, eranditu eemalehoidmine. Peatselt sain teada, et Opus Deis eksisteerib oma "kirjanduse nimekiri". Kui Opus Dei liige soovib raamatut lugeda, tuleb kõigepealt juhatajalt luba küsida (v.a. matemaatikaõpikute puhul). Too lappab siis juba tuhandeid pealkirju sisaldavat kartoteeki, mis on olemas igas "tsentrumis" ja mida pidevalt täiendatakse. "Vanemate liikmete" poolt tsenseeritud raamatud on jagatud viide kategooriasse: 1. soovitatav, 2. pole põhjust takistusi teha, 3. ainult soliidsete akadeemiliste eelteadmistega, 4. ühingus keelatud, 5. üldiselt moraalivastane. Peale selle on veel alajaotused, nagu "ainult erialainimestele" (näit. meditsiinikirjandus günekoloogia alalt), või "soovitatav erialainimestele". Mõned näited: Solzhenitsõni "Gulagi arhipelaag" või "Põrgu esimene ring", Augustinuse "Jumalariik" või Platoni "Politeia", Gerhard Hauptmanni "Jaamaülem Thiel" või Sophoklese "Antigone" on lubatud lugemiseks ainult "soliidsete akadeemiliste eelteadmistega". Brecht on rangelt keelatud nagu kogu sotsialistlik ja marksistlik kirjandus, kuid ka palju muud. Keelatud autoreid ja raamatuid tohib lugeda ainult tungival vajadusel ja presidendi isiklikul loal. Selline lugemisluba on tavaliselt ajaliselt täpselt piiritletud ja seotud kohustusega mitte jätta keelatud kirjandust avalikult majja vedelema, samuti ei tohi raamatut lugemise ajal ega hiljem retsenseerida.
Kui meie saksa keele ja kirjanduse õpetaja tahtis tunnis käsitleda Brechti "Ema Courage ja tema lapsed", teatasime sellest koos ühe klassikaaslasega, kes oli samuti Opus Dei numeraar, oma ühisele "vaimulikule juhendajale"- Feuersteini
93
asejuhatajale. Viimane soovitas meil õpetajat paluda, et ta ei käsitleks Brechti. Pärast järgmist saksa keele tundi võtsime südame rindu ja läksime õpetaja juurde. Me rõhusime tema kristlikule südametunnistusele: Brecht olevat marksistlik autor ja kujutavat endast järelikult ohtu usule. Õpetaja vaatas meid peaaegu kaastundlikult ja ta esimesed sõnad olid: "Muidugi! Feuerstein!" Ilmselt oli tal juba eelnevaid kogemusi teistes klassides õppivate Opus Dei liikmetega. Üksmeelselt salgasime seost Feuersteini noorteklubiga; see olevat meie enda veendumus, mitte kellegi poolt mõjutatud arvamus. Kui me pärastlõunaloma vastusest "vaimulikule juhendajale" rääkisime, kiitis ta meid, kuigi olime valetanud. Me kumbki polnud ridagi Brechti lugenud ja 15-aastastena oli meil üsna ähmane ettekujutus marksismist. Mõlemad aga olime juba omaks võtnud, et juhendaja korraldused tuleb vaieldamatult täita.
Saksa keele õpetaja ei jätnud meie pärast muidugi "Ema Courage" käsitlemata. Mu klassikaaslane ja mina ei lugenud algul seda teatritükki, kuna meie "vaimulik juhendaja" ei lubanud ja ei saanudki lubada, sest see oli ju ühingus keelatud kirjandus. Vahepeal küsiti Roomast presidendiit, kas me tohime seda Brechti tükki lugeda. Kuna Roomast tuleb vastus tavaliselt üsna kaua, ja meie pidime selle materjaliga klassis töötama, saime erandkorras loa komisjoniit, Iisatingimusel, et pidime loetut Feuersteini noorteklubi preestriga arutama ja pärast lugemist arvustuse kirjutama. Lugemisluba oli tähtajaline.
Endine numeraar Susanne I. kirjutab: ,,12. klassis võtsime läbi Bölli "Klouni pilguga". See raamat on Opus Deis muidugi keelatud ja ma ei tohtinud seda lugeda. Niisiis pidin Opus Dei preestrilt nõu küsima. Preester kinnitas keeldu. Et ma saaksin tunnis kaasa töötada, luges ta minu jaoks ise selle raamatu läbi ja andis mulle kahel DIN-A4 leheküljel sisukokkuvõtte, mis oli loomulikult tsenseeritud. Nende paberitega pidin siis saksa keele tunnis kaasa töötama."
Raamatutsensuuri võetakse Opus Deis väga tõsiselt. Kui keegi tahab või peab lugema raamatut, mida pole veel ühingu kartoteeki kantud, tuleb see anda maja preestrile, kelle ülesanne on siis kindlaks määrata, kas ühingu liige võib seda lugeda. Kui preester satub lugedes väidetele, mille kohta ta arvab, et see on vastuolus katoliku kiriku usu- või komblusõpetusega, peab ta ka ise lugemisest loobuma. Kooliaasta algul antakse uued õpikud kõigepealt juhendaja kätte, kes otsustab, milliseid
94
neist tohib kasutada. Meie saksa keele õpik oli rangelt keelatud, bioloogiaõpikust olid keelatud teatud leheküljed, kus oli juttu evolutsiooniteooriast. Ajalooõpikust olid keelatud teatud allikmaterjalid.
Meie "vaimulik juhendaja" soovitas meil koolis välja astuda selle eest, et lugemiseks ei valitaks usku kahjustavat kirjandust. Kuna meie klassis oli Opus Deist ainult kaks inimest, oli meil harva edu. Üks endine kooliõpilane Shveitsist, kelle klassis oli enamus kas Opus Dei liikmed või ühinguga tihedas kontaktis, on kirja pannud teistsuguse kogemuse: "Klassijuhatajad lubasid meil tavaliselt hääletada, mida ühiselt lugeda. Meie klassis tähendas see, et praktiliselt võimatu oli käsitleda autoreid nagu Brecht või Sartre. Opus Dei liikmed arvasid üksmeelselt, et sellised raamatud olevat taunitavad ja kahjulikud, kuigi nad tundsid neid kirjanikke vaid nime järgi."218
Ühes minu teada 14. 2. 1974. a. kirjutatud kirjas "Poegadele ja tütardele" peatus Opus Dei asutaja väga põhjalikult vajadusel raamatutesse ettevaatlikult suhtuda. Escrivá de Balaguer kirjutab seal, et need, kes pole valmis raamatute lugemisel tema ettekirjutusi järgima, peaksid parem Opus Deist lahkuma. Sellise ütluse kaalu ja kõlajõudu ühingu liikme jaoks on võimalik hoomata, kui me teame, et ühingu õpetuse järgi, mida igale liikmele päevast päeva korrutatakse, pole midagi hullemat, kui loobuda oma liikmestaatusest, mis tekkis "Jumala tahtel", anda ära "oma kutsumuse jumalik and", olla truudusetu.
Kui juba kooliajaloli raamatute tsenseerimine minu jaoks mõnikord üsna ärritav ja aeganõudev, kuna see takistas koduste ülesannete täitmist - sageli ei tohtinud ma käsitletavat teksti lugeda - siis ülikoolis muutus see tõeliseks probleemiks. 1977/ 78 sügissemestril alustasin Bonni ülikoolis filosoofia ja klassikalise filoloogia õpinguid. Filosoofia õppimine osutus peaaegu võimatuks, kuna leidus vaevalt filosoofi, kelle teostes polnud Opus Dei põhimõtetega vastuolusid. Ühingussekuulumise ajal ei tohtinud ma lugeda lehekülgegi ühegi nimetamisväärse uusaja filosoofi teosest.
Sisemine tsensuur ei piirdu ainult raamatute ja referaatidega. Kui ma peale keskkooli Bonni "õppekeskusse" kolisin, nägin, kuidas maja juhataja igal hommikul "tsentrumi" tellitud ajalehed läbi vaatas, eriti "Frankfurter Allgemeine Zeitung". Teatud ajakirjanike artiklid, kes olid Opus Deid
95
korduvalt kritiseerinud, nagu näit. Hispaania korrespondent Walter Haubrich või Rooma korrespondent Heinz-Joachim Fischer, kriipsutas juhataja läbi ja neid ei tohtinud me lugeda; mõnikord rebiti välja terve lehekülg.
Pidevalt toonitati, et kiriklik "imprimatur" ei tähendavat tänapäeval midagi. Trükiloa on saanud terve rida raamatuid, mille sisu on kiriku õpetuse ja usuga vastuolus. Eriti ettevaatlik tuleb olla piiblitõlgetega, mis on ilmunud pärast II Vatikani Kirikukogu. Vaimulikuks lugemiseks ja palveks tohib kasutada ainult kindlaid, Opus Dei lubatud piiblitõlkeid.
Ka filmidega tuli olla väga ettevaatlik. Kui Opus Dei liige tahtis mõnd filmi vaadata, pidi ta juhatajalt luba küsima. Reeglina tohib filme vaadata, eriti pärast 1966. a. tehtud filme, ainult kahekesi. Kui sealleidub mõni "kõlblusvastane" stseen, lülitatakse kohe mujale või lõpetatakse vaatamine. Noorteklubi või ühiselamu programmis näidatavad filmid vaatavad kõigepealt läbi preester ja veel üks liige, tavaliselt juhataja. Vajadusellõigatakse enne üldist näitamist teatud stseenid välja, vahel juhtub ka, et usu- või komblusvastaseks tembeldatud film ei jõuagi linale.
Selline range raamatu-, ajakirjandus- ja filmitsensuur lähtub arusaamast, et kirjanduse ja filmide valikuta tarbimine võib usku ohustada või muul viisil kahjustada. Nii nagu kehalist mürki, näit. ravimeid ei tarvitata valikuta, olevat ka hingelise mürgiga, millesse tuleb sama ettevaatlikult suhtuda - seda võrdlust kasutatakse sageli. "Sa ei tohiks raamatuid muretseda tarkade ja kogenud kristlaste nõuandeid järgimata. Inimesed ostavad kergesti midagi kasutut või lausa kahjulikku. Enamasti mõtlevad inimesed, et neil on käes raamat, aga tegelikult hoiavad nad ... prahihunnikut!"219
Ettevaatus on vajalik ka väljaspool ühingut peetavatel ettekannetel, loengutel ja seminarides, näit. ülikoolis. Kui autori teosed on keelatud, ei tohi ka tema loenguid kuulata. Uuematest filosoofilistest vooludest ja teoloogilistest õpetustest informeeritakse liikmeid aeg-ajalt "päevakajalise"- seminarides, kus tuuakse kohe vastuargumendid, ilma et oleks võimalik keelatud kirjandusse paigutatud algallikaid lugeda või hinnata, kas pakutud info on õige. Näiteks meenub mulle üks loeng "autonoomse moraali" põhimõtetest moraaliteoloogias, mis polnud muud kui selle kontseptsiooni täielik hukkamõist. Meil polnud lubatud "autonoomse moraali" teooriat ja põhjendust
96
ise lugeda ega ülikoolis vastavaid loenguid kuulata.
"Opus Dei ei oota oma liikmetelt muud, kui et nad käituksid kristlastena ja püüaksid oma elu elada evangeeliumi eeskujul. Opus Dei ei sekku mingil juhul puhtalt päevakajalistesse küsimustesse. Kui keegi sellest aru ei saa, siis võib olla seepärast, et ta ei mõista isiklikku vabadust või ei suuda eristada vaimseid eesmärke, mille nimel Opus Dei liikmed on ühinenud, üldinimlikust laiast tegevuspõllust - majandus, poliitika, kultuur, kunst, filosoofia. Neis valdkondades naudivad Opus Dei liikmed täielikku vabadust ja töötavad omal vastutusel."220
7. Apostolaat.
"Kristlik kutsumus, meieni ulatuv Issanda kutse viib selleni, et me temaga ühineme. Aga me ei tohi unustada, et Tema on tulnud maailma, et kogu maailma lunastada: ta tahab, et kõik inimesed õndsaks saaksid (1 Tim 2,4). Pole ühtegi hinge, kelle suhtes Kristus oleks ükskõikne; iga üksiku eest maksis ta oma vere hinda."221 Opus Dei liikmete "apostolaadikohustus" sisaldab püüet avastada Jumalat igapäevaelus, "muutuda kontemplatiivseks keset ilmamelu."
"Ära unusta, mu poeg, et sa pole lihtsalt inimene, kes ühineb teistega hea asja teostamiseks. See on tore - aga sellest ei piisa. - Sa oled apostel, kes täidab Kristuse käsku."222
"Kutsumust" Opus Deisse mõistetakse "jumaliku
kingitusena", "teenimatu armuna", mis mõistagi kohustab. Ühingu liikmed peavad oma usku tunnistama inimestele, kellega nad kokku puutuvad, püüdma neid oma usku pöörata ja praktiseerima nendega "sõpruse ja usalduse apostolaati". See on kõigi Opus Dei asutuste eesmärk, olgu see siis noorteklubi, ühiselamu, täiskasvanute koolituskeskus, kool või ülikool - võtta teistega kontakti, edastada neile kristlikku sõnumit ning eelkõige võita ühingule palju kaastöötajaid ja liikmeid. Need asutused on ühingule eelkõige "apostellikud käepikendused" ja "apostolaadiabi".
"Isiklik apostolaat."
Igal numeraaril on vähemalt viisteist "sõpra", kellega ta korrapäraselt - mõeldakse 14-päevast ajavahemikku - Jumalast
97
räägib. Nendest 15 "sõbrast" peab viis kuuluma kitsamasse ringi, kellega suheldakse intensiivsemalt ja kes võiksid saada ühingu liikmeks. Iga liige peaks võimaluse korral tooma ühingusse aastas kaks uut liiget.
Kas see pole peaaegu vastuoluline - viisteist sõpra?
Ettemääratud sõprade arv? Mida mõistetakse siin sõpruse all? Kes võiks enda kohta öelda, et tal on tõesti viisteist sõpra ja ta ise on sõber viieteistkümnele inimesele? Mitte lähemad ja head tuttavad, mitte klassikaaslased, kellega hästi läbi saadakse - sõbrad! "Sõpruse ja usalduse apostolaat", öeldakse Opus Deis. Samas ei olevat sõprus apostolaadi vahend ega ettekääne, see on pigem apostolaadi loogiline tagajärg. Kuidas saaks sõbra eest saladuses hoida seda, mis sulle on kõige olulisema tähendusega - Jumalat? Kuidas sa ei räägi temaga oma kõrgeimast eesmärgist ja elu sisust? Kuidas sa saaksid lubada, et su sõber elaks surmapatus ja "läheks põrgusse"?
"Me saame üldise heakskiidu osaliseks, kui takistame vägivaldselt kedagi elu enesetapuga lõpetamast. Kas me ei peaks siis samamoodi tungivalt püüdma - püha sunniga ¬päästa nende ebamaist elu, kes tahavad sooritada mõttetu enesetapu oma hinge kallal?"223
Opus Dei apostolaati silmas pidades on õige rääkida sõpruse ideoloogiast, millest samas küll ei peeta kinni teooriaski, rääkimata praktikast. Juhendajad arutavad "mõttevahetusei" nendega, kellel ei ole viitteist "sõpra", kus ja kuidas nad uusi "sõpru" leiaksid. Küsitakse, kes klassikaaslastest, kursusekaaslastest või kolleegidest on parima õppeedukusega või töö-alaste saavutustega, sest "meid huvitavad parimad". Küsitletu nimetab mõne nime. Seejärel arutatakse, kuidas oleks võimalik nendega kontakti leida ja "sõprust" sõlmida - muidugi apostolaadi eesmärgil. Kaalutakse, kuidas vestlust alustada - võib-olla kutsuda ühingu majja filmi vaatama, võib-olla ettekannet kuulama, tööringi või klubisse, võib-olla suusalaagrisse, mida korraldab ühingu üliõpilaste ühiselamu, või noorteklubi väljasõidule. Pole võimatu, et kellelgi palutakse mingit koolitükki seletada, kuigi küsija oskab seda samahästi kui teine; seda tehakse lihtsalt selleks, et kontakti leida. Mõnikord avatakse koguni uus huvialaring, kui võib arvata, et asjassepuutuv on sellest huvitatud. Loomulikult ei saa välistada, et Opus Dei liikmetel on mitteliikmete seas ka üksikuid tõelisi sõpru, kellega ei tutvutud nii eesmärgipäraselt või pärinesid suhted juba varasemast ajast. Sellegipoolest on
98
"sõprusel" Opus Deis kunstlik ja selgelt eesmärgipärane iseloom, kuigi haridusettekannetes püütakse seda ümber lükata.
Kõigepealt tuleb väga erinevate meetodite abil kontakt luua, seda hoida ja arendada; teha kõik võimalik, et sagedamini kohtuda ja võita usaldus. Iga järgmist sammu tuleb arutada "vaimuliku juhendajaga": Opus Dei apostolaat on alati "juhitud", samuti nagu sõprus on suunatud "sõprus", kuigi seda kunagi ei tunnistata.
"Initsiatiiv. - Sa pead apostolaadis oma algatusvõimet näitama sulle üleksandeks antu piirides. Kui su initsiatiiv ületab piirid või sa kahtled, küsi juhendajait, enne kui jagad oma mõtteid teistega. Ära unusta kunagi, et oled vaid täidevilja."224
"Isiklik apostolaat" on jutuks igal "mõttevahetusel".
"Vaimuliku juhendajaga" arutatakse "sõprade" üle ja määratakse täpselt kindlaks järgmise nädala eesmärgid: ühega arendada intensiivsemat kontakti, teisega võib juba alustada juttu tema "siseelust", usust, suhtest Jumalaga. Võib-olla kutsuda teda vaatlusele? Kolmanda juures jälle peaks saavutama, et ta läheks pihile, parem kui ühingu preestri juurde jne. Juhendajaga kokkulepitud eesmärkide poole püüdlemine ja juhendaja nõuannetest täpselt kinnipidamine on sõnakuulelikkus, eriti siin ei tohi sellest kõrvale kalduda. "Apostolaaditöös pole tähtususetut sõnakuulmatust."225
"Vaimulikule juhendajale" tuleb aru anda kõigest, mida "sõber" sulle usaldab, ükskõik kui isiklik see ka poleks. Loomulikult ei tea vastav "sõber", et sellest, mida ta ühele Opus Dei liikmele jutustab, kuuleb alati ka veel kolmas isik. Samavähe teab ta (vähemasti alguses), et ta jutustab endast Opus Dei liikmele. Tavaliselt ei ava Opus Dei liige end sedavõrd kui tema vestluskaaslane. Apostolaadis püütakse, et teine jutustaks endast võimalikult palju, ilma et vastataks samaga. Opus Dei liige ei saagi olla eriti avameelne, kuna Opus Dei olevat "perekond", mille intiimsfäär ja harjumused pole kellegi kõrvalise asi. Iseend avatakse tavaliselt sedavõrd kui eesmärgi saavutamiseks vaja, mitte grammigi enam. Kui kedagi veenatakse minema pihile, valgustatakse seda enese näitel, seletatakse kui meeldivad elamused on ühest või teisest preestrist. Seejuures pole kaugeltki kõik mis räägitakse tõsi. Mulle meenub, kuidas ühel Rooma-reisil kaebas üks osavõtjatest reisikorralduse üle. Ma vastasin talle, et varem tundus mulle samuti, kuid vahepealolen aru saanud, et nii on
99
kõige parem. Ta katkestas mind ja ütles: "See on teil alati üks ja sama jutt. Alati vastate, et varem oli ka mul raskusi, aga nüüd ... " Ma vaidlesin vastu, et siin pole tegu mingi sihiliku meetodiga, kuid ma teadsin, et tal on tuline õigus.
"Aposteliikus vestluses" usalduslikult pihitud asjadest ei saa kuulda mitte üksnes "vaimulik juhendaja", vaid sellest jutustatakse ka "vendade" koosolemisel, kus liikmete apostolaat on üks tähtsamaid arutlusteemasid. Sageli nõuab juhendaja koosolemisel sõnaselgelt, et keegi jutustaks, kuidas kulges tema vestlus "sõbraga". Üksteisele räägitakse, kes käis ühingu preestri juures pihil, kes veel tõrgub. Vahetatakse "sõprade" nimesid, et neid vastastikku palves soovitada. Preester jutustab aeg-ajalt, et see või teine olevat tema juures pihil käinud ning on juba üsna kaugele jõudnud. Ikka ja jälle pahandasin, et koosolemistel räägiti välja "sõprade" intiimseimad saladused. Juhendajad andsid mulle mõnikord õiguse ja jutustasid anekdooti, kuidas Opus Dei asutaja oli kord küsinud ühelt liikmelt, kes parajasti oma "sõbra" kohta väga isiklikke asju jutustas, kas ta räägiks seda ka siis, kui "sõber" juures viibiks. Kõneleja olevat punastanud ja vait jäänud. Teisalt on ühingus sõnaselgelt kindlaks määratud ja seega Escrivá de Balagueri soov, et apostolaat on koosolemistel väga oluline teema. Juhataja peab hoolitsema, et sellest piisavalt räägitakse. Kui mõni liige koosolemistel pikemat aega apostolaadist ei räägi, kutsutakse ta korrale.
Apostolaat on ühepoolne. Opus Dei liikmena on sul ühingu õpetuse kohaselt osaks langenud õnn teada ja mitte olla "nakatunud üldisest segadusest kirikus". Sa tead õiget teed ja sinu kohus on seda teadmist ka teistele jagada. Sa oled see, kes suudab aidata ja peab aitama. Selle arusaama kohaselt on teine see, kes veel ei tea ja keda tuleb aidata. Apostellikku "sõprust" iseloomustab seepärast tavaliselt - ühingu poolt äratatud ja hoitud - liikmete üleolekutunne ja püüd võtta enesele "vaimuliku juhi" roll.
"Saada keskpäraseks inimeseks? Kuuluda halli massi, sina ... , kes sa oled sündinud juhiks?! Meie juures pole leigetel tüüpidel kohta. Ole alandlik ja Kristus puhub oma armastuse tule sinus uuesti lõkkele."226 "Kui sa tunned ajendit juhtida, peab sinu püüdluseks olema: vendade juures viimane, muidu esimene"227
Just see ennetav ja ühekülgne üleolekutunne, mis teeb Opus Dei liikme aitajaks, õpetajaks ja juhtijaks ning teise
100
abivajajaks, rumalaks ja juhitavaks; eesmärgipärasus, millest "sõprust" tavaliselt alustatakse, ebavõrdsus ja ühepoolne usaldus, usalduse pidev kuritarvitamine teistele edasijutustamise näol paneb nn. "apostolaadisõpruse" algusest peale küsimärgi alla.
Seepärast tundub kohasem rääkida "sõprade" asemel apostellikest objektidest. Peale selle on ilmne, et liikmetel pole sihiksseatud viieteistkümne asemel sageli ühtegi sõpra ja nad ise pole kellegi tõelised sõbrad. Sõprus ühingu mõistes on ühingu apostolaadi-ettekirjutuste järgi praktiliselt võimalik ainult juhul, kui neid ettekirjutusi ei täideta. Sellel. ütlusel on seda suurem kaal, et eelpool pidime juba kindlaks tegema ka ühingu "vennalikkuse" mõiste küsitavuse.
"Selle pühaduse tase, mida Issand meilt ootab, on määratav nende kolme punkti abil: püha järeleandmatus, püha sund ja püha jultumus."228 "Ole järeleandmatu oma õpetuses ja elus. - Aga vormilt ole kirikukogulik. - Võimas terasnui polsterdatud vutlaris. Ole järeleandmatu, ent mitte kangekaelne".229
Apostolaadikohustus kohustab ühingu arusaama järgi
liikmeid selleks, et nad peavad huvi tundma teise inimese kõige isiklikuma sfääri vastu, uurima tema intiimelu, sekkudes teise ellu. Kaudsemalt või otsekoheselt küsitakse, kas ta palvetab ja kuidas, kas käib ta armulaual, mida ta mõtleb seksuaalelust, kas onaneerib, kas tal on abielueelseid või -väliseid suhteid jne. - Millise õigusega? Opus Deil on vastus varnast võtta:
Jumal sekkus meie ellu meilt küsimata. Niisiis võime "järeldada", et ka meie võime end teiste ellu segada: teistele järelejätmatult survet avaldades - "püha sunni" ja "püha järeleandmatusega" - esitada nõudmisi ning" arendada siseelu".
Oli juba juttu, et Opus Dei apostellikud asutused on "käepikendus", abivahend apostolaadi jaoks. Grupitunde, väljasõite, huvialaringe ja ettekandeid võetakse ette ainult selleks, et kaasata Opus Deisse uusi inimesi. Vaatlused pakuvad võimaluse alustada apostellikku vestlust. Kui keegi on kutsutud vaatlusele, saab temalt hiljem küsida, kuidas talle meeldis, kas ta oskab kasutada saadud teadmisi. Edasi võib vestluse viia palve vajalikkuse ja tähenduse teemale. Lõpuks võib vestluskaaslasele võib-olla teha ettepaneku aeg-ajalt koos palvetada.
Apostolaadi abivahendid on ka mõtisklus- ja sisevaatluspäevad, kuhu mitteliikmeid korrapäraselt kutsutakse.
101
Mõtiskluspäevad ei toimu tavaliselt "tsentrumis", millega mitteliige kontaktis on, vaid teises ühingu majas. Ühe tsentrumi käsutusse on antud teatud hulk kohti, mis tuleb võimalusel hõivata. Selleks tehakse sageli suuri pingutusi. Juhendajad kaaluvad koos liikmetega, keda võiks nendele päevadele veel kutsuda peale nende, kes on juba soovi avaldanud. Kavandatakse strateegiat - neid, kes üritusest osavõtuks soovi ei avaldanud, kõnetatakse sel teemal uuesti; sageli tundidepikkuses vestluses käib liige teisele peale ja püüab teda veenda, et ta ikkagi osaleks.
"Proselütism".
Opus Dei apostolaadi ja töö kõrgeim eesmärk on ühingusse uute liikmete võitmine, "proselütism". Kuigi väidetakse, et "sajast hingest huvitavad meid sada", lisatakse alati, et "tark" liige pöördub eelkõige selliste inimeste poole, kellel on rohkem eeldusi "siseelus" kiiresti "areneda", ühingut kiiesti mõista ja "võtta vastu kutsumus Opus Deisse". Tuleb teha valik ja püstitada valikukriteeriumid, sellega kaasneb teiste inimeste hindamine ja takseerimine. Koosolemistel vesteldakse inimestest, kellel on ühinguga sidemed ja sageli räägitakse neid taga. Leitakse, et keegi on liiga paks ja mugav, teine mõtleb liiga "väikekodanlikult" või "klerikaalselt", keegi on liiga enesekeskne või liiga laisk, koolis või tööl "edasijõudmatu". Tehakse oletusi, kes võiks lähemal ajal niikaugele jõuda, et "vilistada". Kui kohal on mõni komisjoniliige, küsitakse seda temalt otse. Püstitatakse eesmärke, kes võivad ja peavad teatud ajahetkeks "vilistama".
Opus Deis on komme, et Püha Joosepi päeva (19. märts) eelõhtul koostatakse nn. "Joosepi nimekiri". Koos kutsutakse Püha Vaimu ja seejärel ütleb iga "tsentrumi" liige oma apostolaadi kahe "sõbra" nime, kellest tema veendumuse järgi võiks aasta jooksul saada ühingu liikmed. Mõnkord vaieldakse nimede üle, arutatakse, kas keegi "suudab nii kiiresti või üldse" Opus Dei liikmeks saada. See, kes ettepaneku tegi, püüab oma väljavalitut kaitsta, esitab argumente, põhjendab, mis annab talle alust loota just selle inimese "kutsumusele". Vajadusel küsitakse preestri arvamust. Nimekiri pannakse lõpuks ümbrikku ja maja juhataja hoiab selle alles, et see järgmisel aastal vahetult enne uue lehe koostamist avada ja lugeda. Suur juubeldus ja aplaus nendele, kes on vahepeal tõesti ühingusse
102
astunud; järelpärimised nende suhtes, kes pole seda sammu (veel) astunud.
Enamus liikmeid, kes on "Püha Joosepi nimekirja" koostamise juures, märgivad vastavad nimed ka oma märkmikesse, nii et need isikud on terve aasta jooksul koosolemistel kõneaineks. Sellised "joosepinimekirjad" ja muud aasta jooksul koostatavad "vilistamiskandidaatide" nimekirjad kannustavad liikmeid apostellike kohustuste täitmisel kõvasti tagant.
Eesmärgiks on aastas kahe uue liikme kaasamine, milleks iga ühingu liige peab mitu "apostolaadisõpra" seadma küsimuse ette tema kutsumusest Opus Deisse. Kuid vähemalt sel ajal, kui mina ühingusse kuulusin, oli Saksamaal aasta jooksul märksa vähem uustulnukaid. Ikka ja jälle kuuldus komisjonist ja Roomast, et uusi Iiitujaid on liiga vähe. Et on vajalik Jumalale ja "meie isale" kutsumuste pärast enam püüda, enam palvetada. olema suurejoonelisem suretamisel ja apostellikus tegevuses. Ühingu peasekretäri Javier Echevarria pidevatest manitsustest patukahetsuspiitsa sagedamini kasutada oli juba juttu. Asutaja eluajal kuulsin koosolemistel sageli oletusi teemal, millal küll "isa" kord jälle Saksamaale tuleb. Komisjoniliikmed tavatsesid selle peale vastata - kui rohkem inimesi "vilistavad". Sama kordasid Saksamaad külastades ka generaalnõukogu liikmed, kui neilt sedasama küsiti. "Vilistamine" olevat "isa" küllakutsumiseks kõige mõjuvam viis. 1976 kohtasime ülestõusmispühadeaegsel Rooma-reisil ühingu majas juhuslikult Opus Dei presidenti Alvaro del Portillot. Ta küsis meilt, kust me pärit oleme. Kui me vastasime, et oleme Saksamaalt, ütles ta saksa keeles: "Ma ootan Saksamaalt väga palju." Sellistest kohtumistest räägitakse Opus Deis kõigile ja need muutuvad pärimusteks. Need kannustavad inimesi pidevalt "proselütismile", et võita uusi liikmeid.
Inimesi, kes on ühinguga juba mõningal määral kontaktis ja kellest jääb mulje, et nad mõistavad "ühingu vaimu" ning teevad "siseelus" edusamme, kutsutakse tavaliselt mõnesse mitteliikmetele organiseeritud "ringi", mis käib koos kord nädalas. Nad võtavad siis osa nn. "püha Raafaeli tööst" (või "püha Gaabrieli tööst", kui nad on juba abielus või töötavad) ja neid loetakse Opus Dei lähimate sõprade hulka.230
Eespoololi juba juttu ka sellest, kui intensiivselt töödeldakse neid inimesi, kellest loodetakse uusi liikmeid. "Püha
103
Raafaeli töö" juurde kuulub ka nn. "vaeste külastamine". Nende külaskäikude organiseerimine ja jälgimine, et minuga ühes "tsentrumis" elavad liikmed neid kõiki korrapäraselt teostaksid, oli üks minu esimesi ülesandeid Opus Deis. "Vaeste" all mõistetakse tavaliselt vanemaid üksikuid inimesi, kelle juures käib siis aeg-ajalt mõni Opus Dei liige koos oma "sõbraga". Need vanemad inimesed, keda külastatakse, elavad tavaliselt vanadekodus, mille juhatusega on eelnevalt kokku lepitud. Mõnikord saadakse kogudusest või tuttavate kaudu ka mõni kodune aadress. Külaskäigule võetakse kaasa mõni väike kingitus - lilled, sigarid vms. ja pakutakse üksikule inimesele lihtsalt veidi seltsi, lobisetakse temaga. Sellise külaskäigu mõte on ainult näiliselt sotsiaalne või heategevuslik. Kui mulle nende külastuste organiseerimine ülesandeks tehti, öeldi otse välja, et Opus Dei pole mõni heategevasutus ning ma pean silmas pidama, et igaühte külastataks reeglina ainult üks kord, ei lepitaks kokku mingeid korrapäraseid kohtumisi ega võetaks enesele mingeid kohustusi. Seda, et Opus Dei pole mõni sotsiaalhoolekanne, on öeldud muus kontekstis. Vanainimene, keda külastatakse, on ainult vahend Opus Dei eesmärgi saavutamiseks; tema pole asja juures üldse peamine. Selliste "vaestekülastuste" põhieesmärk on "sõbrale" "muljet avaldada" ja kasutada külaskäigul tekkinud meeleliigutust tema silmaringi avardamiseks ja huvi tekitamiseks muude asjade vastu. Sellise järelduse tegin pooleteist aasta jooksul juhendajateit saadud korralduste ja hilisemate selleteemaliste vestluste põhjal.
"Vaestekülastused" on apostolaadivahend vastava "sõbra" mõjutamiseks ja need loetakse seepärast ka "harivate abinõude" hulka. Escrivá de Balagueri sõnade kohaselt ei ole apostolaat "andmine".
"Inimestel on kombeks sellest vähe lugu pidada, mis vähe maksab. - See on põhjus, miks ma soovitan sulle "mitteandmise apostolaati". Ära unusta kunagi oma erialase töö eest mõistlikku ja kohast tasu küsimata, kui sa kasutad oma elukutset apostolaadi heaks."231
Endise numeraari Petra H. kirjast loeme: ,,16-aastasena hoolitsesin koolivaheajal ühe perekonna kolme lapse eest, kui vanemad puhkusele sõitsid. Ka siis, kui ma Opus Deis olin, sõitsin sageli S.-i, et pereema saaks minna sisseoste tegema. Olime sõpradeks saanud ja lapsed olid juba "tädi" omaks võtnud. Tasuks sain väikseid kingitusi. Opuses aga tehti mulle selgeks, et tasuta tööd ei maksa teha ning ma peaksin oma
104
aja pigem Opus Deile pühendama. Minu apostolaat noore uskliku pereemaga kiideti küll heaks, kuid ma ei tohtinud enam temalt tööd ära võtta. Mul oli tookord selle pere ees piinlik, kuna ma ei võinud neid enam spontaanselt aidata. Nii kaotasin nendega sideme. See on tüüpiline näide Opus Dei "egoismi" kohta. Piisavalt kõrge tasu eest oleksin ma ilmselt võinud edasi töötada. Kuna tasu küsida polnud aga võimalik, jäeti see pere sinnapaika. Lihtsast ligimesearmastusest pole ühingus juttugi." Teisal lisas Petra :"Ei mingit vabadust ( ... ) tasuta kellegi heaks töötada - ma ei tohtinud aidata lasterikast väikese sissetulekuga perekonda ega töötada ka ANUGA-messil (toiduainetenäitus, K.S.)."
Opus Deis pole midagi tasuta. Noorteklubi külastava lapse vanematelt küsitakse peatselt võimalikult suure summa ülekandmist korrapärase annetusena. "Vaestekülastustel" kaasavõetavate kingituste jaoks korjatakse raha "ringi" lõpus. Väike riidest kukkur lastakse ringi käima ja igaüks peab sinna midagi sisse panema. Uhingu liikmed, kes osalevad "püha Raataeli ringi" töös oma "sõprade" pärast, peavad muidugi eeskuju näitama ja võimalikult nähtavalt üsna suure summa annetama. Pärast "ringi" lõppu pöörduvad need liikmed selle juhendaja poole ja ütlevad, kui palju raha nad andsid. Nad saavad selle tagasi, kuna nagunii peavad nad kõik oma vaba raha ära andma ja saavad ühingult tagasi ainult hädavajaliku summa. Pärast rahakogumist raputab "ringi" juhendaja kogutud raha sageli osavõtjate ees lauale laiali ja loeb üle. Selline käitumine peab "ringist" osavõtjates kasvatama suuremeelsust finantsasjades. Kui kogutakse raha mõne ühingu hoone remondiks või juurdeehituseks, püütakse "püha Raafaeli poisse" ja kaastöötajaid annetusi koguma kaasata.
Samaealiste ja vanematega tekib apostolaadis sageli raskusi, kuna paljud pole selleks valmis, et nende "sõber" juhendab nende"siseelu". Seepärast püütakse neid ka vanemate inimestega kontakti viia, eriti soositakse "sõprade" juhuslikke vestlusi maja juhatajaga ja korrapärast preestriga suhtlemist. Enne selliseid vestlusi või pihile minekut informeerivad liikmed tavaliselt preestrit ja jutustavad, mis nende "sõpradele" raskusi valmistab, millest oleks vaja rääkida ja mida eriti rõhutada. Pärast oma "sõbra" kohtumist preestriga otsib liige sageli preestrilt tagasisidet. Viimane annab siis juhiseid, vihjab vajadusel valdkondadele, millele tuleks edaspidi rohkem tähelepanu pöörata. Kuna "sõbrad" mitte ainult ei vestle, vaid
105
sageli ka pihivad sama preestri juures, on preestril väga raske lubatava piirides püsida. Petra H. kirjutab: "Ma rääkisin mõlema preestriga, dr. X.-ga ja hiljem dr. Y.-ga pärast pihtimist sageli oma tüdrukutest. Või läksin enne tüdrukute pihti pihitooli ja teesklesin, et pihin, tegelikult aga lihtsalt rääkisin preestriga. Näiteks: "Kohe tuleb Z. teie juurde pihile. Ma juba vestlesin temaga, kuid tal on veel sellised ja teistsugused kõhklused jne." Preestrid ja numeraarid teevad tihedat koostööd. Preestrid ei reeda muidugi pihisaladusi, kuid annavad nõu."
Mulle meenub, kuidas ma rääkisin Feuersteini noorteklubi preestriga ühest oma "sõbrast" ja preester ütles, et kindlasti pole see mulle midagi uut, et sellel "sõbral" on raskusi teatud alal, mida ta nimetas. Ma ei teadnud sellest midagi ja kohkusin väga, kuna mulle tundus, et kõneksolevat asja ei saanud preester teada ainult vestlustest, vaid ka pihilt. Isegi kui see väljalobisetud teadmine olekski pärit "ainult" vestlusest, tundus mulle, et siin on usaldust rängalt kuritarvitatud. Kuna ma ei tahtnud preestrile raskusi ega südametunnistuspiinu tekitada, otsustasin teha näo, nagu oleks ma sellest juba varem teadlik olnud. Lisaks sellele otsustasin, et ma enam iialgi ei kasuta "preestrite" abi "sõprade" kohta info hankimisel. Hiljem küsis minult üks "vaimulik juhendaja", kas ma olen juba preestrilt oma "sõprade" kohta pärinud,pärast seda, kui nad temaga vestlesid või pihil käisid. Ma vastasin eitavalt ja lisasin, et ei kavatsegi seda teha, sest neil on õigus preestrit usaldada ja nad arvavad, et viimane ei räägi midagi edasi, isegi mitte vihjamisi. Peale selle tekib pihisaladuse reetmise oht, sest poisid ju ainult ei vestle preestriga, vaid ka pihivad talle. "Vaimulik juhendaja" oli selle vastuse peale üsna üllatunud. Ta ütles, et ta toimis Hispaanias alati nii nagu ta mulle ette pani ja võttis preestri viiteid loomuliku abina apostolaadi heaks. Tal polevat kunagi mõttessegi tulnud, et pihisaladus võiks ohtu sattuda, kuna olevat ju iseenesestmõistetav, et preestrid pihilkuuldust midagi edasi ei räägi. Paari päeva pärast pöördus mu "vaimulik juhendaja" uuesti meie vestluse juurde tagasi ja ütles, et mul oli õigus: preestrilt tohivad teatud isikute kohta järelpärimisi teha ainult "kohaliku nõukogu" liikmed ja seejuures tohib preester rääkida muidugi ainult sellest, mis pole talle pihil usaldatud.
Ärge mõistke mind valesti, ma ei taha mingil juhul jätta muljet, et Opus Deis ei peeta kinni pihisaladusest. Ma kogesin korduvalt, kuidas preester keeldus kellegi kohta infot andmast.
106
Tahtsin ainult näidata, et sellisel koostööl preestritega tekib oht, et piirid hajuvad ja mõlemad pooled kuritarvitavad usaldust ¬liige sellega, et tal on preestrilt saadud eelteadmised ja preester näpunäidete andmisega, olgugi et "ainult" vestlusest saadud info põhjal. Ka see ei muuda midagi, et kõike tehakse heade kavatsustega ja õige eesmärgi nimel. Kuna see probleem tundub mulle väga delikaatne, olgu mainitud, et siinöeldut võivad teisedki kinnitada. Eelkõige samaealistele või vanematele, mitte kunagi vastassoo esindajatele ega orduliikmetele suunatud "isikliku apostolaadi" kõrval on igal numeraaril veel nn. "apostellikud ülesanded". Õpilased ja üliõpilased peavad tavaliselt tegutsema noorteklubis või ühiselamus: juhendama klubitunde või huvialaringe, kateheesi või haridusringe, planeerima ja läbi viima väljasõite ja muid nädalalõpuüritusi jne.
Apostellike asutuste esindusühingud.
Ühingu asutused nagu ühiselamud ja noorteklubid on rajatud eelkõige apostellike eesmärkide saavutamiseks, millest ülim on uute liikmete kaasamine - kuigi ühing seda avalikult ei tunnista. See eesmärk varjub sageli väga atraktiivsete kursuste ja semestriprogrammide taha, kus pole kirjas korrapäraselt toimuvaid usuõpetustunde, vaatlusi, mõtisklusi, sisevaatluspäevi jms. Põhjalikumate kavade viimaselleheküljel on küll väikselt trükitud lause, et vaimulik juhendamine või noorteklubi/ühiselamu juhendamine on "usaldatud Opus Deile", kuid näit. Feuersteini noorteklubi, Schweidti ühiselamu (mõlemad asuvad Kölnis) ja Bonnis asuva Althausi ühiselamu eest vastutav juriidiline isik on hoopis "Üliõpilaste kultuuriühing"; Kölnis asuva Müngersdorfi naisüliõpilaste ühiselamu eest vastutavana on kirjas "Saksa-rahvusvaheline kultuuriühing".
"Üliõpilaste kultuuriühingu" on ellu kutsunud mõistagi Opus Dei, mille liikmete initsiatiivilloodud ühingu eestseisusse kuulub vähesel määral ka mitteliikmeid. Esimees ei kuulu Opus Deisse. Avalikkusele esitleb "Üliõpilaste kultuuriühing" ennast Opus Deist sõltumatu ühinguna; ainus seos seisnevat selles, et kultuuriühing usaldab oma "vaimuliku hooldamise" või oma asutuste juhtimise Opus Deile. Opus Dei liikmete osalus kultuuriühingus olevat nende isiklik algatus, mis pole Opus Deiga seotud. Siinkohal meenutatakse Escrivá de Balagueri sõnu, et "põhjapaneva ja esmase tähtsusega" olevat "isiklik
107
spontaanne apostolaat ning vaba ja vastutustundlik Pühast Vaimust juhitud initsiatiiv".232
"Üliõpilaste kultuuriühingu" asutustes toimub kõik Opus Dei soovide ja ettekirjutuste kohaselt. Komisjon määrab noorteklubide ja ühiselamute juhatajad. Ei või trükkida ühtki kultuuriühingu kava, enne kui komisjon on selle heaks kiitnud. Kuna noorteklubis elada tohivad ainult Opus Dei liikmed, kuna need on samaaegselt Opus Dei "tsentrumid", ei juhtu "Üliõpilaste kultuuriühingu" ruumides midagi, mis oleks vastuolus Opus Dei plaanide, soovide ja eesmärkidega. Liikmed peavad kõigist oma algatustest ja ideedest kõigepealt rääkima juhendajatele. Juhendajate loata ei võii ükski mitteliige võtta enesele vastutusrikast ülesannet nagu näiteks tööringi juhendamine või rühmatunni kaasjuhendamine. Sel ajal kui mina Opus Deisse kuulusin, oli "Üliõpilaste kultuuriühingu" finantssekretär minu teada Opus Dei komisjoni liige ning regionaaladministraator. "Üliõpilaste kultuuriühingu" alluvuses oleva Opus Dei "tsentrumi" elanikud maksavad ühingule (üsna kõrget) üüri. Opus Dei liikmed koguvad kultuuriühingu majade jaoks ka annetusi. Annetused on annetajale maksuvabad ja sellekohase kviitungi annab tavaliselt välja mõni Opus Dei "tsentrumi" juhatajalt vastava ülesande saanud liige. "Üliõpilaste kultuuriühing" või sellega võrreldavad ühingud ostavad või üürivad uue maja ainult siis, kui komisjon seda vajalikuks peab; pole ühtegi juriidiliselt "Üliõpilaste kultuuriühingu" halduses olevat maja, mis poleks tekkinud Opus Dei Saksamaa juhtkonna soovil. On ekslik arvata, et (näiteks) "Üliõpilaste kultuuriühing" projekteerib teatud asutusi ja palub siis Opus Deid nende hooldajaks olla, vaid asi on vastupidi: Opus Dei komisjon plaanib uut "tsentrumit" ja teeb selle sisustamise ülesandeks näit. "Üliõpilaste kultuuriühingule". Kõne all olevaid asutusi juhib niisiis tegelikult Opus Dei, kuid juriidiliselt haldavad neid neutraalselt kõlavate nimedega ühingud, mis võimaldab Opus Deil tahaplaanile jääda ja avalikkuse ees ainult vähesel määral esineda. Peale selle lubab see Opus Deil väita, et neil pole mingit vara, kuna majad, milles elavad Opus Dei liikmed ja milles ühing töötab funktsioneerivad "tsentrumitena" ning kuuluvad juriidiliselt näiteks "Üliõpilaste kultuuriühingule".
Paistab, et Opus Dei juhatus informeerib "Üliõpilaste kultuuriühingu" eestseisuse liikmeid, kes Opus Deisse ei kuulu, kultuuriühingu allasutustest väga vähesel määral. See mulje on mul tekkinud järgmisest kogemusest, mille tausta peaksin
108
veidi laiemalt selgitama.
"Althausi üliõpilaste ühiselamu" Bonnis polnud enam mitu aastat tavaline kõigile meessoost üliõpilastele avatud ühiselamu. Sellegipoolest seisis see Bonni telefoniraamatus ja ülikooli teatmikus edasi eraühiselamute nimekirjas. Nii püüti avalikkusele jätta muljet, nagu oleks kõik vanaviisi. Seitsmekümnendate aastate algusest kuni 1982. a. lõpuni oli ühingu rajatud "Althausi üliõpilaste ühiselamu" tegelikult Saksamaa Opus Dei "õppekeskus".233 "Õppekeskuse" õiget hoonet, nn. "Althaus II", polnud endisest "Althausi üliõpilaste ühiselamust" (Althaus I) näha, kuid sinna oli võimalik minna maja taga asuva aia kaudu. Seal elasid "õppekeskuse" elanikud. Kunagises ühiselamus Althaus I elasid ainult mõned ühingu liikmed,234 mitteliikmed tohtisid "Althaus I" viibida ainult ajutiselt, mitmesugustel saksa Opus Dei "tsentrumite" konverentsidel, mis toimusid tavaliselt nädalalõppudel. "Althaus I" toimus ka töö tudengitega, nimelt huvialaringid, ettekanded ja kontserdid, samuti vaatlused, mõtiskluspäevad ja -nädalad, haridusringid jne. "Althausi üliõpilaste ühiselamu" keldris on noorteklubi nimega ,,15. liin". Üliõpilaste ja noorteklubi töö juhtimine kuulus tavaliselt "õppekeskuse" liikmete "aposteliike ülesannete" hulka. Kaasa aitasid ka noorteklubist, harvem üliõpilastööst välja kasvanud liikmed, kes ei elanud veel ühingu "tsentrumis".
Kuna "Althausi ühiselamu" oli endiselt telefoniraamatus ja ülikooli teatmikus, juhtus sageli, et mõni üliõpilane helistas ja küsis, kas ta ei saaks tuba. Talle öeldi, et see pole võimalik, kuna meil on järjekord ja järgmiseks kolmeks aastaks on kõik kohad reserveeritud. Kord tuli näiteks üks tudeng, kes ütles, et ta oli kolm aastat tagasi end järjekorda pannud ja soovib nüüd järgmiseks semestriks "Althausis" tuba. Numeraar, kes parajasti valvelauas oli ja ukse lahti tegi, küsis talt, kas tal on kaasa kirjalik tõend järjekorras olemise kohta. Toaotsija eitas imestunult, öeldes, et ta pole sellist tõendit kunagi saanud (selliseid ei antudki kunagi välja). Seepeale saadeti ta pikema jututa minema, öeldes vaid, et kahjuks pole teda siis ka ootajate nimekirjas. Liikmed jutustasid sellistest juhtumistest üksteisele ja naersid.
"Üliõpilaste kultuuriühingu" esimees ei teadnud ilmselt, et "Althausi ühiselamu" on juba aastaid mitteliikmetele suletud. 1979 üritas üks esimehe Bonnis õppiv lähedane sugulane tuba
109
saada. Ta saadeti tavaliste ettekäänetega minema. Mõne aja pärast helistas esimees "õppekeskuse" tollasele juhatajale ja küsis, kas tõesti pole kuidagi võimalik aidata. Ka see juhtum tegi asjast teadlikele liikmetele palju nalja.
Vaidlus Opus Dei apostelliku mõju üle. (Jülichi ja Zürichi näidete põhjal).
Jülich.
Korduvalt öeldi välja oletus, et "Koolide toetusühing vabas esindatuses e. V." (e.V.-eingetragener Verein - s.o. kasumit mittetaotlev organisatsioon, tõlk.), mis võttis 1971. a. üle seni frantsiskaani nunnade juhitud Jülichi tütarlastegümnaasiumi St. Josephi kooli, allub tegelikult Opus Deile. Nii Opus Dei kui ka toetusühing eitasid seda. Jülichi kohalikust lehest "Jülicher Volkszeitung" loeme intervjuud "Saksa rahvusvahelise kultuuriühingu" poolt 1979 asutatud Jülichi "Haridus- ja kultuurifoorumi" direktrissiga, mille vaimulik haridustöö oli usaldatud Opus Deile. Maria-Theresia Schieren, põhikohaga Jülichi tütarlastegümnaasiumi (St. Josefi kooli) õpetaja, väitis: pole õige, et St. Josefi kooli juhib Opus Dei. "Ei direktriss ega ükski õppealajuhataja ei kuulu Opus Deisse. Gümnaasiumi orientatsiooni eest vastutavad kooli juhtkond koostöös esindajaga, niisiis koolide toetusühinguga." Toetusühingu algatajad olevat olnud "pedagoogid ja lapsevanemad, kes soovisid välja arendada kasvatusmudeli, milles vastutuse põhiraskus langeks lapsevanematele. Initsiaatorid olid Opus Dei liikmed ja "sõbrad". Ühingu juhtkond sõltub aga eestseisusest ja liikmete üldkoosolekust, esimees on Aacheni linnapea Malangré, ärijuht õppenõunik Hennert."235 Mõlemad on Opus Dei liikmed, viimane juba aastaid vastutavatel ametikohtadel Opus Dei Saksamaa komisjonis. Intervjuu kohta, millest siin on tsiteeritud vaid lühike lõik, kirjutasid ajakirjandusele Bernd ja Ingrid Stauch: ,,(...) Väide, et Opus Dei ei juhi Jülichi tütarlastegümnaasiumi, ei tundu meile paikapidav. Kui "Koolide toetusühingu vabas esindatuses e. V." algatajad on Opus Dei liikmed ja sõbrad ning selle ühingu esimees on Opus Dei liige M. d. e. P. Malangré, on kool vähemasti teatava Opus Dei mõju all. ( ... )"236 Sellele lugeja kirjale vastas Opus Dei preester Jürgen Eberle omapoolse kirjaga: ,,(...) Opus Dei liikmete ja sõprade mõju ning tegevus muuhulgas koolide toetusühingus on üldiselt teada ning
110
intervjuus välja toodud. Kuid me ei saa rääkida objektiivsusest ega õiglasest hinnangust, kui kristlaste isiklikku initsiatiivi ja positiivset panust teatud aladel püütakse kahtlustada ebaaususes ning salaja "poriga üle valada". Kõigis maailma osades tegeleb Opus Dei muuhulgas haridustööga nagu ka Jülichi Haridus- ja kultuurifoorumis; kuid tütarlastegümnaasiumi puhul pole see nii, sest kooli juhtkond ei allu Opus Dei liikmetele. ( ... )"237
10.2.1981 ilmus Jülichi uudistelehes "Jülicher Nachrichten" artikkel St. Josefi koolist "Kutseõpe ja abituurium samal ajal? Poiste vastuvõtt ei tule kõne alla." Sellele vastuseks kirjutas Marianne Kemmerling: "Artiklis kirjapandul pole midagi ühist kristliku inimese kasvatamisega ega katoliikliku usu- ja kombeõpetusega. Need on pigem Opus Dei ettekujutused ja eeskirjad. Miks seda siis ei mainita? Jülichi tütarlastegümnaasiumi toetusühing on lähedalt seotud Opus Deiga. Ka St. Josefi kooli juhitakse selle ilmikorganisatsiooni vaimus. Usuõpetust annavad kolm Opus Dei preestrit. Nii et järelkasv on alati käepärast. Kui "Times" artikkel 12. jaanuarist 1981 (The Times Profile of Opus Dei) vastab tõele, on minu eespool esitatud küsimus muidugi ülearune. Selles dokumentaalloos on muuhulgas juttu tõotustest ja suretamisest, samuti korraldusest usaldada ainult Opus Dei liikmeid. Seega katkestatakse üheselt side perekonnaga, sõpradega ja koguduse preestriga. Opus Deisse võetakse muide alates 14. eluaastast. ( ... )"238
Sellele lugejakirjale vastas Jülichi tütarlastegümnaasiumi õppealajuhataja Peter Nieveler: "Mida teha inimesega, kes ei tunne ükskordühte, ei taha seda ka õppida, ent väidab, et 5x5 = 26? - Asjalikkuse huvides peab ilmselt üha uuesti püüdma tõde jalule seada. Sellised mõtted tekkisid mul lugedes pr. M. Kemmerlingi kirja, kus ta kirjutab Jülichi tütarlastegümnaasiumist. (...) Juba kümme aastat püüab kool selgitada oma pealtnäha segaseid suhteid Opus Deiga. Opus Dei olemust ja eesmärke nagu ka selle mõju koolile on põhjalikult kajastatud Jülichi ajalehtedes, kooliprospektis, Düreni maakonna aastaraamatus ja lõpuks koolilehes "aktuell", mida koostavad õpetajad, õpilased ja vanemad koos koolitüdrukute vanemate jaoks. Pidevalt vesteldakse klassi-, kooli- ja lapsevanemate koosolekutel ka Opus Deist. Ja siis ütleb keegi äkki, et teema jäetakse mainimata." Lugeja kirja autori pahameelt tekitanud artiklile olevat eelnenud vestlus
111
ajakirjanikuga, milles ei välditud Opus Dei teemat. Vastutav toimetaja jätnud selle mainimata ilmselt seetõttu, et "talle oli juba ammu kõik selge". "Pr. Kemmerling väitis, et Opus Dei pole katoliikiik organisatsioon! Kuigi kõik paavstid alates Pius XII on ühingut tunnustanud ja sellele oma lugupidamist väljendanud. Liikmeks võetavat alates 14 eluaastast, väidab pr. Kemmerling, ilmselt lootuses, et suudab vale tõe pähe esitada: liikmeks saab alles 21-aastasena, ei ühtki päeva varem! ( ... )"239 Samal päeval ilmus Jülichi päevalehes tütarlastegümnaasiumi õpilaste Jutta Rehmke, Helene Jörresi ja Angela Nieveleri ühiselt koostatud lugeja kiri: ,,(...) On õige, et katoliku usuõpetust annavad Opus Dei vaimulikud ja mõned teised õppejõud kuuluvad sellesse ilmikute organisatsiooni. Me seisame siiski otsustavalt vastu Jülichis levinud avalikule arvamusele, nagu oleks kasvatus usaldatud täiesti Opus Dei hoolde ja toimuks vastavalt ühingu põhimõtetele. Oma 9¬aastase koolistaazhi jooksul pole me kordagi tundnud, et selle organisatsiooni liikmed meid kuidagi "ahistaksid".( ... )"240
Ühe kunagise tütarlastegümnaasiumi õpilase ema kirjutas:
"Lugesin huviga ajakirjandusest artikleid Opus Dei mõjust koolile. Ma ei oska selleaegsete olude kohta seisukohta võtta, küll aga mineviku kohta. Minu luteri usku tütrel olid katoliiklike kooliõdedega head suhted. Kui kooli võttis üle "vaba esindusühing", isegi veel siis, kui sunniti lahkuma kolm tublit ja väga armastatud õpetajat, polnud mul õrna aimugi gümnaasiumi vaimuliku juhtkonna vahetusest. Vastupidiselt praegu väidetavale vähemasti tookord küll vanemaid ei informeeritud, et selle "vaba esindusühingu" nime all hakkab kooli juhtima Opus Dei - katoiiikiik ühing, mille "eesmärk on viia oma liikmed kristliku täiuseni keset ilmalikku elu. Nad tulevad Opus Deisse kavatsusega omandada religioosset haridust ja rakendada vajalikku askeesi, et sel moel võtta oma tegevust kui võimalust ja vahendit saada pühitsetuks" (John F. Coverdale). Ja see mõtteviis valitseb St. Josefi kooli juba kümme aastat. See näeb salesiaanlaste (Overbachi gümnaasium, kus üks mu poeg käis viiendast klassist alates) moodsa kasvatuse kõrval välja lausa sektantiik ja variserlik. Kusjuures ei maksa unustada, et selles vanuses lapsed on nagu pilliroog tuules ning neil on meie kaasaegses maailmas niigi palju läbi mõeldud." (...) Nii lähevad ühiskonnale sageli kaduma just andekad lapsed, kuna nendega manipuleeritakse või kahjustatakse nende arengut. Ja seda inimlikku arengut polnud
112
vähemasti esimese viie aasta jooksul, mil Opus Dei St. Josefi koolis tegutses, kusagil märgata. Hoolimata kõigist trükitud teesidest ja suulistest kinnitustest jäi mul mulje, et sageli tsiteeritud ligimesearmastust tunti ainult pooldajate suhtes, kes näitasid, et nad hindavad Opus Dei eesmärke. Objektiivselt aga tegin kindlaks, et sallivus polnud Opus Deis aktuaalne mõiste, sest mittepooldajatele avaldati negatiivset mõju ¬vähemalt psühholoogilises plaanis. ( ... )"241
Peter Nieveleri eespool tsiteeritud kirjale vastas Ingrid Stauch: "Hr. dr. Nieveleri kiri kinnitab minu arvamust St. Josefi kooli suhetest Opus Deiga. Probleemid sellest ei kao, kui me pea jaanalinnu kombel liiva alla peidame! Kas see siis pole tõsi,
- et St. Josefi kooli Opus Deisse kuuluvad õppejõud nõavad tüdrukuteit, et need külastaksid "Haridus- ja kultuurifoorumit"?
- et neid tüdrukuid mõjutatakse "Haridus- ja kultuurifoorumii" süstemaatiliselt, suunates neid Opus Deisse?
- et juba 14-, 15-aastased tüdrukud, keda veenatakse astuma Opus Deisse, kirjutavad Rooma presidendile kirja, kus nad lubavad terve elu numeraarina (vailaliseit) elada?
- et Opus Dei alaealisi "noviitsitare" (kui dr. Nieveler lubab neid nii nimetada, - lõplik vandetõotus (fidelitas) antakse 21¬aastaselt) koormatakse teoloogiliste probleemidega, mis on neile liiga rasked?
- et paljud täiskasvanud kristlased ja ka teoloogid suhtuvad Opus Dei tegevusse väga kriitiliselt?
- et Opus Dei enesekohased artiklid ja teadaanded on rohkem hämamine ja keerutamine kui selgitav info?
Kas hr. dr. Nieveler suudab mulle nimetada üheainsagi Jülichi perekonna, kes on õnnelik selle üle, et nende laps kuulub Opus Deisse? - Ma suudan tuua rohkem kui ühe vastupidise näite. ( ... )"242 Diskussioon lugejate veerul jätkus veel mitu nädalat.243
Endine numeraarliige Susanne I. kirjutab Opus Dei seostest teiste asutustega Jülichis: "Paralleelselt tegevusega Jülichi tütarlastegümnaasiumis rajas Opus Dei Jülichis veel ühe organisatsiooni, mis alustas tüdrukute klubiga "Omnibus". Hiljem ostis "Jülichi rahvaharidusühing", kuhu kuulub ka
113
tütarlastegümnaasiumi juhatus, endise Jülichi Maapanga (Landeszentralbank) hoone, kus praegu asub "Haridus- ja kultuurifoorum". "Foorumi" töö eest vastutab "Saksa rahvusvaheline kultuuriühing". "Koolide toetusühing vabas esindatuses e. V." tegeleb juba mitu aastat poeglastegümnaasiumi sisustamisega Düsseldorfi lähedal.
Zürich.
Opus Dei liikmete "diskreetne apostolaat" sattus 1979 Zürichis terava kriitika alla ja selle ümber tekkis äge vaidlus, mille põhisisu avaldati ühes "Neue Zürcher Zeitungi" jaanuarinumbris.244 Kriitika ja vaidluste keskpunktis seisis nelja usuõpetaja tegevus mitmes kantoni keskkoolis - Opus Dei liikmed, nende hulgas kaks ühingu preestrit. Nende religiooniõpetajate apostellik tegevus "ei kosuta mingil juhul katoliiklike kolleegide hinge", üks neist nimetas Oerlikoni ja Wiedikoni kantonikoolides ning Rämibühli matemaatika¬-loodusteadusliku kallakuga gümnaasiumis kasutatud meetodeid otseselt "psüühhiliseks terroriks". Opus Dei liikmed kasutavat algklasside usuõpetustunde selleks, et tekitada lastes raskeid süü- ja patukomplekse, avaldada survet - eesmärgil, et lapsed neile pihiksid ning samuti propaganda tegemiseks Opus Dei¬ majade rikkaliku prospektimaterjali abil. Nii kritiseeris üks Zürichi katoliikiik usuõpetaja. Opus Dei liikmete regulaarne mitteilmumine teeb võimatuks koostöö koordineerimise usuõpetajate konverentsil. Selle käendaja arvates on lubamatud "metoodikakonverentsid" Opus Dei majades, mida reklaamitakse lastevanematele prospektide ja broshüüride abil. Seal puudub viide ürituse korraldaja Opus Dei kohta ning kursust viivad sageli läbi koolivõõrad inimesed, kes pole kursis keskkooliõppe spetsiifikaga. Kantonikoolide õppetööasjadesse sekkumine, mida pealegi kasutati "intensiivse religioosse mõjutamise kattevarjuna", tekitas lõpuks ka vastuseisu: enesereklaamiks ei võinud Opus Dei edaspidi kasutada kooli juhtkonna õpilastekartoteeke ega viidata nende nõusolekule. Ühe vaimuliku seletuse kohaselt olevat aga vahepeal "reklaam aste allapoole laskunud": Opus Dei liikmed saavad kõigi katoliikiike kuuendate klasside õpilaste aadressid kogudustest ning reklaamivad nende kaudu ühingu arvukaid kokkutulekuid ja laagreid kodu- ja välismaal."245 Tsiteeritud artikli alguses on kirjeldatud Opus Dei "Iäbipaistmatut" olemust ja tegevust:
114
"Näiteks pole Zürichi telefoniraamatus Opus Dei aadressi, kuigi ühingul on ühes villas Restelbergi tänaval "infobüroo", kus elavad mõned liikmed. Uliõpilaste ühiselamu Ackermanni tänaval, naisüliõpilaste ühiselamu Sonnegg ja Goldbrunneni noorteklubi asuvad teatmikus nimetuse all "Arbori kultuuriühing". Allenmoosi noorteklubi, mis asub Oerlikoni kantonikooli lähedal, on sisse kantud ainult juhataja nime dr. Peter Kopa all. Opus Dei "asutuste" hulka Zürichis tuleb lugeda ka Limmati fond, mis toetab muuhulgas kodu- ja välismaiseid pedagoogilisi projekte ja mille 1975. a. ostetud Flims'is (Flums, K. S.) asuvas Tschudiwies'i hotellis toimuvad arvukad Opus Dei laagrid ja üritused keskkooliõpilastele. 1974.a. lõpus oli fondil varasid ligikaudu 9 miljoni frangi ulatuses."246 Opus ¬Dei usuõpetajate kohta märkis Zürichi kantoni peavikariaat ajalehes "Neue Zürcher Zeitung" avaldatud seisukohavõtus:
"Etteheide, et Opus Dei liikmed manipuleerivad õpilasi (...) on vaieldav ja seda oleks vaja põhjalikumalt uurida". "Sama tõsiselt tuleb kuulda võtta nii õpilaste vanemate häält, kes on teinud etteheiteid, kui ka nende, kes neile oma laste kogemustele toetudes vastu vaidlevad." Seni olevat "Neue Zürcher Zeitung" artiklile Zürichi kantoni peavikariaadis "kirjalikult reageerinud" ainult need, "kes suhtuvad Opus Dei töösse positiivselt". Mis puutub keskkoolide katoliiklikku hingehoidu, siis see olevat "mitmesuguste põhikohaga ja põhitöö kõrvalt tegutsevate teoloogide, Churi piiskopkonna ja dominikaani ordu preestrite, pastoraalassistentide (s. o. diplomiga, kuid preestriks pühitsemata teoloogid) ja Opus Dei liikmete" ülesanne. "Nii nagu mujal kirikuelus" tohib ka keskkoolide hingehoius "esindatud olla terve pluralism. Kiriklikud ametivõimud respekteerivad teadlikult õpetajate vabadust metoodikavalikul keskkoolide traditsioonide kohaselt. Selles kontseptsioonis on esindatud kõik võimalused, mis aitavad õpilastel usku kogeda ja ühisust tunnetada. Eeldatakse, et õpetajad võtavad tõsiselt uuema religioonipedagoogika saavutusi. Pluralismi puudumist selles hingehoiu sektoris peetaks suureks kaotuseks."247 Samas ilmus ka arvamus kolmeit usuõpetajalt, kes kinnitasid artiklis "Opus Dei mõju Zürichis" öeldut oma kogemustest, kuid lisasid, et "Opus Dei esindajad katoliiklikus keskkoolide hingehoius" on vähemuses ja seepärast polevat vaja "Opus Dei mõju keskkoolidele" ületähtsustada. See olevat küll "ammusest ajast usuõpetajate konverentsil ägeda vaidluse objektiks", kuid ei kujutavat endast mingil juhul "ainsat probleemi keskkoolide hingehoius." 248
115
10. veebr. 1979 avaldas "Neue Zürcher Zeitung" "Ühe Opus-Dei-usuõpetaja vastuse", "Katoliiklike usuõpetajate konverentsi avalduse" ja valitud kirju lapsevanematelt ning endisteit õpilastelt. Opus-Dei-usuõpetaja Hansruedi Freitag, kes iseloomustas end "esmajoones puudutatud usuõpetajana", rõhutas oma artiklis, et tal polevat 15-aastase usuõpetajastaazhi jooksul mitmesugustes keskkoolides iialgi olnud "probleeme rektoraadiga". "Mul polnud ka eales probleeme noorukitega ning haruharva vanematega." Ta saavat aru, et ka tema teeb vigu ning olevat tänulik, "kui neile kristlikul moel tähelepanu juhitakse". Ta olevat oma Ülesandele vastavalt "usuõpetuse tunnis katoliku kiriku õpetust selgitanud, ei midagi rohkemat ega vähemat. Kui ma olen õpetanud midagi muud, tuleb seda tõestada. Kui artikli autor peab aga seda õpetust (näit. patukahetsuse-sakramendi vajalikkusest) psüühiliseks terroriks, peab ta olema teadlik sellest, mida teeb. Artiklis rünnatakse lõppude lõpuks katoliku kiriku õpetust, kuigi ühe institutsiooni (Opus Dei) näitel, kes tahab sellele õpetusele truu olla."249
Usuõpetajate konverentsi avalduses avaldati kahetsust, et "see konflikt on nüüd avalikkuse ette jõudnud". Konverentsi delegaadid rõhutasid, et nad peavad oluliseks ideed, "et vaidlusalusel konfliktil võib olla märksa suurem mõju kui kõrvalseisjatele tundub." Ohtu olevat sattunud "aastatepikkuse visa tööga ülesehitatud keskkoolide katoliikiik hingehoid", paljudes koolides saavutatud "hea läbisaamine" ja "positiivne koostöö kooli juhtkonnaga". "Opus Dei mõju" häirivat seda head läbisaamist oluliselt. Konverents väljendas seisukohta, et raskustesse olevat sattunud eelkõige koolid, "milles õpetasid Opus Dei liikmed. Näiteks Wiedikoni kantonikoolis pidi rektoraat sekkuma, sest vanemad kaitsesid nördinult oma lapsi varjatud usulise propaganda eest kaevates kooli juhtkonnale. Oerlikoni kantonikoolis tekitas seal õpetavate Opus Dei liikmete õpetus ja meetodid pahameelt ja ägedaid tülisid. Kas see on juhus, et kaks ühingu juhitud noorteklubi asuvad nende koolide läheduses? Ühes teises koolis said Opus Dei liikmed rektori valju noomituse, kuna sekkusid rektoraadi näilisel nõusolekul oma praktilise õppe programmiga nende kompetentsi mittekuuluvasse valdkonda."250
Ühe vanema läkituses oli kirjas: "Mind häirib kritiseeritud usuõpetajate juures siiruse puudumine. Võin ainult kinnitada, et metoodikakonverentsi eesmärk polnud ainult seltsimeheliku abi osutamine koolitöös, vaid see teenis Opus-Dei-liikumisele
116
uute pooldajate võitmise huve."251 Üks endine õpilane kirjutas:
"Juba esimeses gümnaasiumiklassis kutsuti meid Opus Dei ühiselamutesse; ettekäändeks toodi, et meid aidatakse metoodiliseit koolitöös. Kuid sellist abi polnud suurt märgata, meid jaotati hoopis üliõpilaste hoole alla, kes hakkasid meile elueesmärke seadma ja valvasid moraali järele. Üliõpilasühiselamute poolt organiseeritud usuõpetustundides, nädalalõppudel ja laagrites tekkis lõpuks teatud liiki sõltuvus, meid veendi, et oleme vaesed patused teel sohu. Ainus pääsetee seisneb Opus-Dei-maailmavaate täielikus ülevõtmises ja järgimises. (...) Torkab silma, et Opus Dei esineb sarnaselt poliitilistele äärmuslastele harva ühtse organisatsioonina. Ühingu "põrandaalust" tööd toetavad ühiselamute usuõpetajad, kes organiseerivad laagreid ja väljasõite. Nii ei saa vanemad ega õpilased kunagi teada, kes täpselt ürituste taga seisab, kui neil pole juba oma kogemusi."252
Ühes teises lugeja kirjas, mida ma tsiteerisin juba seoses sisemise tsensuuriga, kirjutab endine koolitüdruk: "Kui ma keskkoolis käisin, olid pooled minu klassi tüdrukud Opus Deis. Nii kui mõni õpilane sinna astus, katkes kontakt teiste tüdrukutega, v.a. misjonitegevus.
Selline eraldumine ei sündinud mitte alati sisemisest veendumusest ja vabal tahtel, mida Opus Dei nii rõhutab, vaid organisatsiooni korraldusel. Õpilane W., kes elas ühes Opus Dei ühiselamus, ei tohtinud isegi oma lihase õega suhelda. Nad kohtusid salaja. Hiljem õnnestus W.-I õe abiga Opus Deist vabaneda. Ta jutustas meile, et organisatsioon avaldas talle viimase hetkeni survet, et tema väljaastumist takistada. ( ... )" Veel on ühes lugejakirjas: "Tuli ette, et ohvrite vanemad polnud oma laste erandliku seotusega nõus. Ka sattusid religioossed kohustused ( näit. palverännakud eraklusse, igapäevased palvetunnid) mõnikord kooli tunniplaaniga samale ajale. Taolistel juhtudel toetas Opus Dei tüdrukute ettekäändeid ja valesid koolis ja vanematele. Südametunnistusepiinad vanemate ees suruti maha, üldse tuli kõik peresidemed halastamatult suruda teisejärguliseks. Opus Dei nimetab end kristlikuks organisatsiooniks. Ühingu pooldajad, keda me tunneme, kaotasid sideme kõigi inimestega väljaspool Opus Deid ning sattusid ühingust peaaegu totaalsesse sõltuvusse. Meid, väljapoolejäänud tüdrukuid, kurvastas Opus Dei mõju väga. Kurvastas, sest meil oli kahju selle liikmetest ja on praegugi ning me olime kurvad, kuna Opus Dei tõi meie klassi
117
vale ja ebasiiruse õhkkonna ja see kõik toimus veel kristluse ettekäändel. "253
Opus-Dei-usuõpetajate tegevus kantonikeskkoolides pandi seisma. 15. märtsil 1979 ilmus ajalehes "Neue Zürcher Zeitung" Zürichi kantoni generaalvikariaadi ja rooma-katoliku keskkomisjoni teade: "Kuna kolm Opus Dei liiget, kellele oli ülesandeks tehtud katoliku usuõpetuse andmine Zürichi keskkoolides, polnud korduvatele korraldustele vaatamata valmis avalikkuse poolt nendele suunatud etteheiteid vastavate katoliiklike instantsidega arutama, ja kuna Opus-Dei-liikmete koostöö ülejäänud 15 usuõpetajaga osutus võimatuks, on generaalvikariaat ja keskkomisjon sunnitud Opus Dei usuõpetajate tegevuse 1978/79 õppeaasta lõpus peatama."254
Aasta pärast vastuseisu Opus Dei liikmete tegevusele üldiselt ja eriti ühingusse kuuluvate usuõpetajate tegevusele ilmus ajalehes "Tages-Anzeiger" (Zürich) põhjalik artikkel pealkirjaga "Opus Dei tegutseb edasi küsitavate meetoditega". Artikli autor Ueli Haldimann konstateerib sissejuhatuseks:
"Aasta pärast esimest vaidlust on elitaarne ilmikordu Zürichis sama aktiivne kui varem, kasutades ikka neidsamu küsitavaid meetodeid." Tavaliselt "väga ilmalikel teemadel" üritused olid õpilastele mõeldud "püünised", et neid tasahilju Opus Dei eesmärkidele võita. "Järjekindlalt puudub prospektidel, mida Opus-Dei-liikmed kaasõpilastele jagavad, igasugune viide ühingule. Näiteks "filmiringi" kuulutusel lubatakse õpilastele õpetada "tehnikat, kuidas avastada filmide sõnumit ja üldinimlikke väärtusi". Õhtukursus tüdrukutele annab "kasulikke teoreetilisi ja praktilisi teadmisi kaasaegses kokakunstis ja ruumikaunistuses". On kursus, mis kutsub koolitüdrukuid üles tegema "midagi positiivset" ja aitama kaasa Doposcuolas, s.o. ülesannetes abistamine. "Tegu on võõrtööliste laste abistamisega kodustes ülesannetes, eriti saksa keeles." Pakutakse veel "metoodikaseminari", kus peaks väikestes rühmades õppima, kuidas probleemidele läheneda ja neid lahendada. (...) Kõige algus olevat "tavaliselt näiliselt süütu." Esialgu pakutakse väljakuulutatud vabaajakursuste asemel religioosse sisuga teavet. Kui õpilased on "Opus-Dei-võrku sattunud", "on neil omal jõul sealt väga raske välja rabeleda, ja kui, siis ainult suurte sisekonfliktide hinnaga. Sest kohe algusest peale on igal Opus-Dei-kandidaadil isiklik "vaimulik juhendaja", kellega arutatakse kõiki probleeme, nii et õpilasel on temaga peagi tihedam kontakt kui oma lihaste vanematega.
118
(...) Kriisihetkedel, kui kandidaadi lojaalsus paistab kõikuma löövat või lausa kaduvat, tegeldakse temaga eriti intensiivselt: iga päev minnakse kooli vastu, helistatakse koju, püütakse ümber veenda, et ta pühenduks täielikult ilmikute ordule." Haldiman võrdleb Opus Dei meetodeid noortesektidega. Isegi kahjukannatanud õpilased ise tõid samasuguse võrdluse. "Kui uus usuõpetaja näitas klassis, milles varem õpetas Opus Dei liige, filmi ameerika sektidest, ütlesid lapsed spontaanselt, et film näitab täpselt neid meetodeid, mida kasutas eelmine õpetaja. Sama õpetaja hoiatab muide, et Opus Deid ei maksa ära vahetatada sektiga. Tunnustatud ilmikorduna kiriku sees on Opus Dei palju ohtlikum kui sektid."255 Ka eespool tsiteeritud "Neue Zürcher Zeitung" artiklis on Opus Deid nn. noortesektidega võrreldud: 256 "Kantonikeskkoolide õpilaste massiivset mõjutamist, mis algab tänu Opus-Dei-usuõpetajatele sageli lausa koolist, võrdlevad kriitikud üksmeelselt nn. noortesektide tegevusega. (...)"
8. päevarežiim.
Selles peatükis oleme seni pilgu heitnud "ühingu vaimu" mitmetele aspektidele ja Opus Dei liikmete, eelkõige numeraarliikmete tegelikule elule. Nüüd püüame näidata, kuidas need aspektid numeraari päevaplaaniks kokku pannakse. Järgnev olgu üks näide, seega Iihtsustav, kuna see ei suuda hõlmata kõiki mitmesugustel põhjustel tekkivaid erinevusi. Hoolimata üksikuga piirdumisest esindab see aga paljusid, k.a. nii kõrvalekaldeid kui sarnasusi.
Peatselt pärast minu ühingusseastumist nõudis "vaimulik juhendaja", et ma koostaksin ja esitaksin talle nädalaplaani. Plaan pidi sisaldama nädala põhimõttelist kulgu, eelkõige aga kindlaid tähtaegu: tõusin ma tavaliselt kell 6, kusjuures "kangelaslikku minutit" silmas pidades otsekohe, kui äratuskell helises. Põranda suudlemine, "päevatöö ohverdamine" ¬"Serviam". Pärast pesemist 6.20 - 6.50 hommikupalvus. Seejärel läksin ma tavaliselt hommikusöögisaiakeste järele. Teel olles - lühikesed tungivad palved. Hommikueine vanemate ja õdede-vendadega; söögi ajal väike suretamine. Reedeti ja laupäeviti ma hommikust ei söönud, selle asemel läksin 7.30 - ca. 8.00 kestvale missale kooli lähedal asuvasse kirikusse. Lahkusin missalt kohe pärast armulauda, ootamata
119
lõpuõnnistust, et veel enam-vähem õigeks ajaks kooli jõuda. H.P. ja seejärel mu "vaimulik juhendaja" olid mulle sellist nõu andnud. Hiljem sain missalt varem lahkumise eest "vennaliku noomituse" ja jäin lõpuni kirikusse, seega tavaliselt hilinesin tundi. Tunnid algasid reeglina kell 8.00. Koolis püüdsin "tööd ohverdada" teatud isikute nimel, lugesin lühikesi palveid ja suretasin ennast, näiteks püüdsin mõnda aega seljatoele nõjatumata istuda või eriti keskendunult kaasa töötada, kui tund igavaks muutus jne. Vahetundides, eriti suure vahetunni ajal; apostolaat; kokkulepped kohtuda pärastlõunal või õhtul mõnel üritusel või koos õppida; kutsed Feuersteini noorteklubi üritustele; klubitundide, huvialaringide jne. reklaamimine teistes klassides. Umbes kell 13.15 oli lõunasöök. Mõnel päeval lõppesid tunnid veidi varem ja enne sööki jäi veel aega, siis palvetasin juba roosipärga või alustasin koduste ülesannete tegemist. Lõunasöögil nägin vaeva väikese suretamisega _ "Päeval, mil sa lauast tõused, ilma et oleksid väikse suretamisega hakkama saanud, oled söönud nagu pagan."257
Pärast sööki sõitsin Feuersteini noorteklubisse, püüdsin teelolles palvetada terve rea lühikesi tungivaid palveid ja võtsin klubis osa koosolemise viimasest 15 minutist. Pärast koosolemist algab liikmetele nn. "väikese vaikimise" aeg, s.o. liikmed püüavad kahe kuni kolme tunni jooksul üksteisega mitte rääkida ning pühenduvad koolitööle või muudelekohustustele. Sel ajal kantakse tavaliselt "patukahetsusvööd". Pärast koosolemist käisin tavaliselt pühamu juures, kus majaelanikud olid enne koosolemist, s.o. pärast lõunasööki, ja palvetasin roosipärga. Selleks kulus mul 20 minutit. Pärastlõunal püüdsin koolitöid teha, ent see õnnestus mul hulga korralduste, kokkulepitud kohtumiste ja kohustuste tõttu ainult osaliselt. Kindlad ülesanded nädala jooksulolid: mõttevahetus, piht, kaks kuni kolm ettekannet, numeraaride "ring", "püha Raafaeli poiste ring", (millest ma pidin osa võtma, kuna mu "sõbrad" seal käisid), omaealiste grupitund, (kus samuti käisid mu "sõbrad"), näitering, mida ma juhendasin. Hiljem Iisandusid veel kaks kateheesi - üks 11-12-aastaste jaoks, teine põhikooli ja reaalkooli õpilastele, veel üks "püha Raafaeli ring", mida ma juhendama pidin, klubitund 11-12-aastastele, mida ma samuti jUhendasin ning kaks-kolm järeleaitamistundi raha teenimiseks. 16.00 oli tavaliselt "vaimulik lugemine". Pärastlõunal ja õhtuti kohtusin oma "apostolaadisõpradega" ja püüdsin organiseerida ning koordineerida "vaestekülastusi". Kõigele lisaks oli minu
120
organiseerida maja ukse- ja telefonivalve. Kõik liikmed, v.a. juhatajad, pidid kahel pärastlõunal nädalas korraga kaks tundi valves olema - avama ukse, kui keegi kella andis - kusjuures klubis sagiti pidevalt sisse-välja.
Kui tulijad olid kellegi vanemad, tuli nad elutuppa juhatada ning mõnele maja juhatajale teatada. Valvesolija pidi seni nende meelt lahutama kuni juhataja tuli. Muuhulgas oli vaja vastata pidevalt kõnedele, soovitud isik telefonile kutsuda või kui teda kohal polnud, teade jätta. Valvet peeti noorteklubi välisukse juures koridoris väikese laua taga, seal püüti ka veidi töötada, kuid see oli pideva helistamise ja käimise tõttu praktiliselt võimatu. Sageli juhtus, et uksekell ja telefon helisesid ühel ajal ja peale selle ootas elutoas mõni külastaja. Kõik see tekitas siis täieliku stressi. Valvesolija jooksis pidevalt mõlema korruse treppidest üles-alla, lisaks veel keldrisse, et kellelegi midagi edasi öelda. Tuli olla väga tähelepanelik, et majja ei satuks kutsumata külalisi - seda rõhutasid juhatajad ikka jälle. Külastajatel ja helistajatel pidi majakorrast hea mulje jääma. Kui mõni valvesolija välja langes ja keegi ei saanud teda asendada, pidin mina kui valve eest vastutav isik ise teda asendama. Nädala jooksul veetsin palju tunde ust ja telefoni valvates. Peale pidevate ülesannete on igal liikmel veel jooksvad ülesanded, mida jagavad juhatajad: pangaülekannete tegemine sekretärile, pisiremont majas, sisseostud, annetuste kviitungite väljasaatmine aasta lõpus, linna dotatsioonide taotlemine teatud ürituste ja reiside jaoks, tegevusaruannete koostamine, kuluaruanded linnale jne. Vaevalt möödus mõni nädal, mil sulle ei langenud osaks tervet rida mingeid lisaülesandeid.
Kui see oli hetkel võimalik, pidasin ma 17.10 - 17.40 palveaega. 17.40 - 18.00 täitsin järgmist ülesannet - valmistasin kabelit ette õhtuseks missaks. 18.00 külastasin tööpäeviti noorteklubis missat, v.a. reede, mil samal ajal algasid kooliorkestri proovid. Nendest sain ajapuudusel üha harvem osa võtta. Pärast missat korraldasin riistad, raamatud ja rüüd. Pärast seda sõitsin tavaliselt koju ja kasutasin allesjäänud õhtutunde veel tegemata koduste ülesannete täitmiseks. Aegamööda aga täitusid needki tunnid mitmesuguste kohustuste ja üritustega: osavõtt rühmatundidest, huvialaringidest, "ringidest" ja vaatlustest, annetuste kogumistest ja vanematekülastustest jne. Kuna pärastlõunaks tekkis noorteklubis üha uusi kohustusi, pidin "sõpradega"
121
tegelemise üha sagedamini õhtu peale jätma. Kui ma õhtul kell 9 koju jõudsin, oli mul veel hästi läinud, sageli tulin hiljem. Tegemata oli aga veel osa koduseid ülesandeid või kontrolltööks kordamata. Sageli töötasin keskööni või kauemgi. Mõnikord jõudsin ära teha ainult osa kodutöödest ega suutnud väsimuse pärast enam töötada. Päeva lõpetasin "Preces"-palvega, kolmeminutise südametunnistuseuurimisega ja kolme "Ave¬ Mariaga" "puhtuse" eest. Pärast südametunnistuseuurimist algab "tsentrumis" elavatel Opus-Dei-liikmetel "suure vaikimise" aeg, mis kestab hommikupalvuse või missani. Liikmed ei tohi pärast südametunnistuseuurimist üksteisega enam sõnagi vahetada, vaid peavad võimalikult palju lühikesi tungivaid palveid palvetama, nii et nende viimane mõte enne uinumist oleks "Jumala juures". Kes uinub palvetades, ärkavat palvetades ka üles.
Mõttevahetusel räägiti pidevalt minu hilise ööni töötamisest ja "vaimulikud juhendajad" kritiseerisid seda. Escrivá de Balagueri järgi on juhendajad kohustatud hoolt kandma, et liikmed võimaluse korral reeglina 8 tundi öösel magaksid. Mulle öeldi, et ma peaksin päeval aega paremini kasutama, intensiivsemalt ja tulemusrikkamalt töötama. Üks Opus Dei standardlauseid kõlab: tuleb õppida poole ajaga saavutama seda, milleks enne kulus topeltaeg. Üks mu "vaimulik juhendaja", kellele jäi mulje, et mul on ülesannete tõttu tõesti liiga vähe aega õppimiseks, astus Feuersteini noorteklubi "kohalikus nõukogus" minu kaitseks välja ja kaks kateheesi anti teistele üle. Seeläbi saavutatud vaba aja täitsid aga peagi uued ülesanded, mis tekkisid seoses noorteklubi ümberehitusega ja laiendamisega.
Üks komisjoniliige ütles kord haridusettekandes, et numeraaril on liikmeksoleku vältel pidevalt mulje, et ülesandeid on nii palju, et pole võimalik enam ühtegi lisada. Sellegipoolest ülesannete hulk üha kasvab ja - saadakse hakkama. Iga järgmise ülesandega kaasneb tükike koormat ja vastutust Opus Dei eest. See olevat küpsuse märk, kui juhendajad annavad liikmele üha rohkem ülesandeid.
Ka nädalalõppudel oli terve rida kohustusi. Laupäeva pärastlõunal toimus vaatlus, millele järgnes sakramentaalne õnnistamine ja koosolemine noorteklubi vanematele liikmetele. Kord kuus toimus pühapäeviti numeraaride sisevaatluspäev, vahetevahel oli pühapäeviti veel üks sisevaatluspäev "püha
122
Raataeli poistele", millest mul tuli "sõprade" tõttu samuti osa võtta. Sageli leidis nädalalõpul aset konverents ¬mõtiskuspäevad Opus Deiga seotud mitteliikmetele, noortele numeraaridele, ettevalmistavad istungid Rooma-reisist osavõtjatele, mõnikord ka nn. "vileistungid", mis pidid kindlatele liikmekandidaatidele erilise impulsi andma. Tavaliselt oli nädalavahetusel vaja ära teha hulk töid, mis nädala jooksul tegemata jäid. Vahest oli aega ka selleks, et veidi põhjalikumalt õppetööga tegeleda.
Peaaegu esimesest liikmeksoleku päevast alates on numeraaril päevaplaan, mis ei jää koormuse poolest alla ärijuhi omale. Ka noorimatel numeraaridel on sageli kalendermärkmik kaasas, kus iga päev on peaaegu täis kirjutatud. Oma "vaimuliku juhendaja" nõuandel koostasin iga päeva kohta plaani, kandsin sisse vastavad kohtumised ja ülesanded, normide täitmise ajad, koolitöö aja jne. Pidin igale päevale jätma ka nn. "puhvri" ettenägematute sündmuste jaoks, ent sageli ei jäänudki selleks aega vabaks. Kuna suuremat osa kohtumisi ei saanud edasi lükata ja norme tuli igal juhul täita, siis oli kasutada ainult õppimiseks mõeldud aeg. Mõni kuu pärast ühingusse astumist pole numeraaril enam vaba aega ega ka koolivaheaegu, kuna sel ajal tuleb organiseerida mingeid reise või osaleda mõtisklusnädalal jne. Numeraari vaheaeg on aastakursus.
Numeraaril, kes ei ela veel koos "vendadega" Opus Dei "tsentrumis", on hoolimata kõigist kohustustest ja ülesannetest oma vanematekodus siiski teatud vabadus. Niipea kui ta aga kolib Opus Dei majja, langeb see ära. Susanne I., kes elas juba kooliõpilasena Opus Dei majas, kirjutab: "Päevaplaan oli X.-s töö ja palvega kindlaks määratud. See plaan oli sedavõrd tihedalt koostatud, et üle ei jäänud tõesti minutitki. Polnud võimalust kordki üht pärastlõunat ise planeerida. (...) Alguses sõitsin iga 4-5 nädala tagant koju vanemate juurde, see oli mu oma soov. Kuid aegamööda täideti mu nädalalõpud mingi programmiga: mõtiskluspäevad, jalutuskäigud õppuritega, sisseostude tegemine, kodused tööd jne. - juhtkonnale lihtsalt ei meeldinud, et ma nädalalõpus koju sõitsin, nii tuli mul vanematele alati veenvaid ettekäändeid välja mõelda."
Opus Dei "tsentrumi" elanikud tõusevad hommikuti reeglina kindlal kellaajal ja lähevad pärast ühist südametunnistuseuurimist kindlal kellaajal ka magama. Kui
123
numeraar tahab kauem üleval olla, näiteks on tal vaja õppida, sest tal polnud päeval selleks piisavalt aega, peab ta maja juhatajalt luba küsima. Sageli keeldutakse või antakse tähtajaline luba. "Eluplaani range jälgimisega kaob spontaanse tegutsemise rõõm. Kuna elatakse sõnakuulelikult ja minnakse õigel ajal magama, ei jää aega pikkadeks öisteks vestlusteks, mil tudengineiud muidu kergesti südant puistaksid. Ka muidu katkestatakse vestlus sageli, näiteks ühiste normide pärast. Üldse ei saa enam normaalse ilmikuna reageerida, ei saa aidata ei rahaliselt ega ajaliselt, kuna kumbki ei kuulu enam enesele," kirjutab endine numeraar Petra H.
Kui mõni numeraar tahab mingil põhjusel lahkuda "tsentrumist",kuhu ta kuulub, näiteks loengusse minna, "sõbraga" kohtuda, sisseostu teha vms., peab ta alati maja juhatajale teatama. Samuti peavad numeraarid koheselt teatama oma tagasitulekust. Ka see aitab kaasa liikmete pidevale kontrollile. Peale selle kontrollitakse Opus Dei "tsentrumi" elanike kirjavahetust. Kõik nendele tulnud postisaadetised loeb esimesena läbi maja juhataja ja annab alles siis adressaadile. Samamoodi peavad numeraarid juhatajale läbilugemiseks andma kõik kirjad, mis nad ise saadavad.
Ka tööl käivad numeraarid on koormatud mitmekesiste ülesannete, korralduste ja kohustustega, nii et nad ei tea, mis tähendab tööpäeva lõpp. Escrivá de Balagueri sõnade järgi peavad numeraarid surema "nagu tühjakspigistatud sidrunid", olles Opus Dei eesmärkide teostamiseks andnud "viimase veretilga" .
9. Abielutus ja sugude lahutamine.
"Kristlase jaoks pole abielu lihtsalt ühiskondlik institutsioon, veel vähem lihtne ravim inimliku nõrkuse vastu: see on tõeliselt vaimulik kutsumus, sacramentum magnum, saladus, Kristuse ja tema kiriku sakrament, nagu ütleb Paulus (Ef 5, 32). Ja samaaegselt, sellega lahutamatult seotult, on see leping, mille mees ja naine igaveseks sõlmivad, sest - kas me seda soovime või mitte - Kristuse sõlmitud abielu on igavene. Abielu on suur pühitsev märk, Jeesuse tegu, mis täidab pruutpaari hinged ja kutsub neid enesele järgnema ja nii oma abielu muutma
124
maapealseks teeks Jumala juurde."258 Escrivá de Balaguer on korduvalt väljendanud kõrget hinnangut abielule. "Sa naerad, kui ma ütlen, et sul on "kutsumus abieluks"? Jah, sa oled kutsutud. Usalda end püha Raafaeli hoolde, et ta viiks su nagu kunagi Tobiase voorusiikult tee lõppu."259 Kuigi asutaja pidas abielu heaks, tundus talle abielutus parem. Kutsumuses abielutusele väljendub Opus Dei asutaja arusaama järgi võrreldes abielukutsumusega Jumala "rohkem" -nõudmine. Kellel on kutsumus abielutult elada, sellelt ootab ja nõuab Jumal rohkem.260
"Abielu on enamuse jaoks Kristuse karjast, mitte aga juhtoinaste jaoks. - Toit on vajalik igale inimesele. Sigitamine on aga vajalik ainult liigi säilimiseks; osa inimesi võib sellest loobuda. Igatsus laste järele? ... Lapsed, palju lapsi ja kustumatu valguskiire jätame endast, kui ohverdame oma lihaliku egoismi."261
Juhatajad peavad tavaliselt Jumala poolt Opus Deisse kutsutuks Opus Deiga lähema kontakti saanud noormeest, kellest jääb mulje, et ta mõistab "Opus Dei vaimu", et ta on alustanud "siseelu" ja et tal on muud Opus Dei liikmele vajalikud eeldused. Noorukite puhul lähtutakse juba põhimõtteliselt sellest, et kui nad on juhendajate arvates Opus Deisse "kutsutud", siis just vallalise liikmena. Nooruki puhul, kes käib kõrgkoolis, õpib hästi, kes on füüsiliselt terve ning kes on vajaliku iseloomu ja mentaliteediga, lähtutakse kohe ka sellest, et ta on Opus Deisse kutsutud numeraarina. Eespool sai juba mainitud, et enamus numeraare värvatakse alaealistena. ,,( ... ) Noorus annab kõik, mis tal on: ta kingib iseenda ilma mööndusteta. "262
Noorukitele, kellega "numeraari-kutsumusest" Opus Deisse juttu tehakse ja soovitatakse, et nad "otsustaksid" elada numeraarina, öeldakse, et see "otsus", mis kätkeb elu vaesuses, vallalisena ja kuulekalt, on lõplik ja tähtsuselt võrreldav abiellumisotsusega. Samas aga sisendatakse noorukile, et ta on juba piisavalt täiskasvanud ja küps, et nii olulist otsust langetada.
Kui noormees on presidendile saatnud kirja palvega ta Opus Deisse numeraariks vastu võtta, keelatakse tal sidemed vastassugupoolega. Ta ei või "riskida jumaliku kutsumusega." Kui keegi käib segaklassis, peab ta kõigiti vältima vestlust klassiõdedega,263 kuna see võiks "kutsumust" ohustada. Numeraare õpetatakse haridusettekannetes, et nad käituksid
125
vältimatutes vestlustes naistega võimalikult rohmakalt ning püüaksid jätta võimalikult antipaatse mulje. Esimeses peatükis oli juba juttu sugude rangest eraldamisest Opus Dei majades
ja üritustel. Samuti sai juba mainitud, et numeraarid ei või tantsutunde võtta. Kui numeraar töötab üksinda ülikooli seminariruumis, peab ta kohe lahkuma, kui mõni naisüliõpilane ruumi siseneb ja seal tööle hakkab.
Numeraarid ei või osa võtta pulmapidudest, isegi õdede¬vendade abiellumisel võivad nad osaleda ainult kiriklikul laulatusel. Naisnumeraarid tohivad vanemaid ja lähemaid sugulasi külastada veel harvem kui mehed. Naised olevat pereasjadele eriti vastuvõtlikud ning külaskäigul võib tekkida soov oma pere luua.
"Sa kulutad end õrnustele. - Selle kohta ütlen ma sulle: ligimesearmastus, jaa, alati. Aga kuula hoolega, apostel:
Kristusele, ja ainult Talle kuulub see teine tunne, mille Issand ise on sinu südamesse pannud. - Peale selle oled kindlasti sageli tundnud, et kahtlused tumestasid su üleloomulikku pilku, kui sa avasid ühe seitsmest südamelukust. Hoolimata ausatest kavatsustest küsid sa endalt rahutult, kas sa pole mitte liiga kaugele läinud oma poolehoidu näidates."264
Sama järeleandmatult tuleb suhtuda kõigisse seksuaalsetesse soovidesse ja fantaasiatesse, need tuleb maha suruda ja nende vastu võidelda. Neile ei tohi mingil juhul järele anda. Tänaval käies tuleb "pilk maas hoida".
,,«Kui silm kurjale ahvatleb, rebi ta välja ja viska eemale!» Vaene süda, mis sind kurjale meelitab! Haara temast, suru kokku oma käte vahele, ära halasta talle! Kui tal on sellised vajadused, ütle talle aeglaselt ja kaastundlikult nagu usalduslikus kahekõnes: «Süda, sa süda ristil! Sa süda ristil!»"265 "Mis selle südamega siis on? - Ära erutu: pühakud, normaalsete kalduvustega inimesed nagu sina ja mina tunnevad samuti neid «loomulikke» soove. Kui nad ei tunneks, poleks ju kuigi palju väärt nende «üleloomulik reaktsioon oma südant, hinge ja keha Jumalale hoida, selle asemel et see mõnele maisel e olevusele kinkida. Seepärast usun ma , et südame nõrkus pole otsuse teinud ja «väga armunud» inimesele takistuseks, kui ta on tee ära tundnud."266
Kui Opus Deis üritatakse üha uutele noorukitele vallalist elustiili peale suruda, kui inimesi sunnitakse "elulisi" otsuseid langetama eas, kus nad pole kaugeltki saavutanud emotsionaalset ega vaimset küpsust ja kui need inimesed
126
eraldatakse pärast "otsust" täielikult vastassugupoolest, ei maksa imestada, et numeraarid on sageli pinges ja komplekside küüsis!
10. Vanemad.
Juba tsiteeritud "Tages-Anzeigeri" artiklis "Opus Dei jätkab küsitavate meetoditega tegutsemist" (Zürich) oli ära toodud ühe numeraari vanemate vapustav jutustus.267 Vanemad, praktiseerivad katoliiklased, kirjutasid, kuidas nende tütar Doris (nimi on "Tages-Anteiger"i toimetuses muudetud) kõigepealt nende teadmata noorteklubi kaudu Opus Deiga kontakti sattus ja kuidas see nende tütart oluliselt muutis ning vanematest võõrutas.
"Kõik algas sellest,et Doris astus 1972. a. kevadel Bühli gümnaasiumi. Peatselt hakkas ta lähedalasuvas Goldbrunneni noorteklubis käima. Me uurisime tookord asja ja saime teada, et klubi taga seisab katoiiikiik noorteorganisatsioon. Nii olime rõõmsad, et teadsime alati kus Doris viibib ja mõtlesime, et tegu on õige asjaga, kuna see on katoliiklik."
Doris osales pidevalt noorteklubi korraldatud laagrites. Et ta pärast laagris veedetud vaheaega igakord "muutununa ja lausa ebanormaalsena" tagasi tuli, ei pannud vanemaid esialgu muretsema. Nad seletasid seda "puberteedieaga". Samuti ei teinud vanematele esialgu muret, kes õieti neid laagreid korraldas, kuna alati sõitis kaasa ka Dorise usuõpetaja. Opus Deist kuulsid vanemad esmakordselt 1975 seoses tütre klassikaasiase pöördumisega. Dorise vanemaid pani nördima, et klassikaasiase vanemad ei tohtinud sellest pöördumisest teada saada.
"Doris muutus tookord põhjalikult. Ta loobus endistest hobidest, ei suhelnud enam vanade sõbrannadega ja veetis selle asemel iga vaba minuti Opus Deis. Ta kirjutas või helistas paljudele tüdrukutele ja küsis, kas nad ei tahaks osaleda mõnel kursusel või laagris. Ta käis iga päev missal, palvetas tundide kaupa, külastas nn. sisevaatluspäevi, mis toimusid vähemalt kord kuus nädalalõpul ja käis 3. gümnaasiumiklassist alates kord nädalas «ringis», kus loeti piiblit ja arutati loetut. Pidevalt nägime, et Dorise toas põles tuli hilja õhtul ja vara hommikul. Ta muutus kahvatuks ja oli pinges. Töötades hoidis ta alati enda kõrval roosipärga ja Opus Dei asutaja Balagueri pilti. Me tundsime, et
127
Doris oli tugevalt võõra mõju alla sattunud ja võõrdus meist üha enam."
Alles 1979, kaks aastat pärast tollal 17-aastase tütre liikmeksastumist, said vanemad teada, et Doris oli nende teadmata Opus Dei numeraarliikmeks astunud.
"Nüüd kinnitas ta ka meile, et suretab ennast patukahetsusvööga ja piitsaga, et ei abiellu iilagi ja kavatseb alati vaeselt elada. Ja ta püüab ka teisi Opus Deisse värvata. Ta teadvat täpselt, mida teeb."
Vanemate katsed tütart veenda, et ta "vähemalt ajutiselt sideme katkestaks", ebaõnnestusid. Dorise "vaimulik juhendaja" Emilia kohtus Dorisega endiselt. Pärast iga kokkusaamist tundsime uuesti võõrast mõju. Me ei tundnud oma tütart enam äragi. Kõik, mis ta rääkis, oli nagu mingis hüpnoosis." 1979. a. sügisel kolis Doris Opus Dei majja Sonneggi.
Samastest kogemustest jutustab ka proua Müller (nimi muudetud). Tema tütar Seate (nimi muudetud) käis 14 eluaastast alates Opus Dei juhitud noorteklubis.
"Teadmata «Opus Deist» rohkem kui et see on üks katoiiikiik organisatsioon, mida me loomulikult usaldasime, olime rõõmsad, et Seate oli vabal ajal nii heades kätes, mõeldes sellele, mis kõik tänapäeva noortele võib mõju avaldada."
Varsti aga märkas pr. Müller, et ta tütar muutus.
Positiivsena tundus pr. Müllerile, et Seate õppeedukus paranes.
"Teisalt muutus ta vanemate suhtes märgatavalt kinniseks, kuidagi võõraks, kuid see tundus mulle tema eas esialgu isiksuse loomuliku arenguna. Kuid varsti ei saanud asja enam nii lihtsalt seletada. Järk-järgult jättis ta unarusse kõik oma vanad armsad harjumused, mis teda varem väga köitsid, rõõmu valmistasid ja tema iseloomuga sobisid. Ta surus mulle arusaamatul moel järsku maha senised meeldivad harrastused ja muutus pärsituks, kohati lausa koomiliseks. ( ... ) Ma nimetaksin seda kokkuvõtlikult kramplikuks muutuseks, mis ei vastanud tema tegelikule olemusele ( ... ).
Kui pr. Müller luges raamatut "Der Weg", sai talle selgeks,
"miks Seate nii muutunud oli".
"Punkt punkti järel leidsin põhjused neis juhtlausetes, mida oli talle ülistatud A ja O-na ja mille järgi teda elama sunniti. Ma ei taha eitada selle raamatu positiivseid väärtusi. Aga veelgi selgemalt pean ütlema, et ka uskliku katoliiklasena ei saa ma
128
kõigi siin kirjapandud põhimõtetega ja juhistega nõus olla ega neid heaks kiita, hoolimata sellest, et autorit uskudes, satun neid põhimõtteid järgimata igavesse needusseo Need eranditult ranget askeesi, ränka tööd, maiste rõõmude puudumist, patukahetsust ja isiksuse jäägitut mahasurumist jutlustavad juhtlaused meenutavad mulle fanatismi, tagasipöördumist keskaega, eristumist, et mitte öelda sektantlust."
Järgnevalt püüdis pr. Müller tütrega ikka ja jälle mõnest raamatu punktist juttu alustada.
"Jahmatuseks mõistsin, et selle mõju oli kestnud juba liiga pikka aega. Tüdruk asus kohe kaitsesse ja eraldus vanematekodus "raudrüüsse", millest ma ei suutnud läbi tungida. Argumendid, millega ta mu vastuväidetele reageeris, olid nagu pähe õpitud, justkui räägiks keegi kolmas. Mulle tundus, et ma ei räägi oma lapsega, vaid mannekeeniga. Ma tajusin, et siin töötas võõras jõud, kuid ma ei suutnud seda mõista ega sellest kinni hakata, kuna ma teadsin liiga vähe. Igal pool, kus ma tahtsin pilgu kulisside taha heita, põrkasin vastu klaasseina."
Ühe endise numeraari abil õnnestus pr. Mülleril siiski Opus Dei sisemusse pilk heita, mis väljasseisjatel tavaliselt võimalik pole.
Varsti pärast gümnaasiumi lõpetamist teatas Seate vanematele, et ta on nüüd kaks kuud Opus Dei liige olnud. Ta olevat kindlalt veendunud, et Jumal on ta Opus Deisse kutsunud ning ta soovib võimalikult kiiresti Opus Dei majja elama minna. Ta ei kavatsevat kunagi abielluda.
"Me peame «kutsumust» kergesti vaimustuvate noorte teadlikuks sugereerimiseks. Minu tütre näide kinnitab seda oletust. ( ... ) Meie kodus on olukord selline, et me ei saa temaga enam normaalselt vestelda. Iga meiepoolne argument kantakse veel samal päeval juhendajale ette. See on ju tema kohus. Teda instrueeritakse, kuidas meiega käituda ning juhitakse tähelepanu, et see ebameeldivolukord pole ju tema süü, vaid meie ei respekteeri tema «vaba» otsust. Mida nad konkreetselt räägivad, seda me teada ei saa. Meie vahel on nagu paks müür. Teiste vanematega vesteldes kuulsin, et neil pole olukord parem."
Kindlasti leidub ka vanemaid, kes on lapse Opus Deisse kuulumisega nõus ning selle heaks kiidavad.268 Opus Dei juhatajad ei jäta seda mainimata, kui nad vestlevad liikmetega, kelle suhted vanematega on ühingu tõttu pingul - see on nii ilmselt enamusel numeraaridel. Neid püütakse julgustada, et
129
kuigi vanemad on praegu nende valitud Opus-Dei-tee vastu, mõistavad nad ühel heal päeval "kutsumust" ja rõõmustavad oma lapse eluviisi üle. Vanemaid on eranditult informeeritud väga põgusalt, millised on Opus Deil eesmärgid tegelikult ja mida see ühing enesest tegelikult kujutab. Sageli ei tea nad kaua aega, et noorteklubi taga peitub tegelikult Opus Dei. Nii satuvad paljud lapsed ja noorukid vanemate teadmata üha enam Opus Dei mõjusfääri ning "vaimuliku juhendaja" kontrolli alla. Juhendajal õnnestub mõnikord tungida inimese intiimseimate saladusteni ja muutuda vanemaid väljavahetavaks usaldusisikuks. Ta hakkab oma hoolealust üha enam suunama. Aeg-ajalt muutub see arenev ja plaanipäraselt kavandatud suhe lausa ülemuse-alluva vahekorraks. Seda kinnitas mulle hiljuti ka üks juhendaja. Ja kui pärast intensiivset mõjutamist on õnnestunud mõni nooruk Opus Deisse meelitada, tehakse talle selgeks, et vanematele ei ole soovitav sellest esialgu rääkida. Nii ei aima vanemad ikka veel midagi, samal ajal kui nende laps mässitakse algava haridusprogrammi abil ja kõigi muude mõjude kõrvaldamisega üha tihedamalt ühingu võrku. Lapse oma tahe ja vaimsus murtakse sageli täielikult ja tema mõtlemine ning tundeelu nivelleeritakse.269 Vanemad satuvad tavaliselt ärevusse alles teatud sümptomite ilmudes laste käitumisse, kuid siis on sageli juba hilja midagi muuta. Nad näevad, et nende lapsega pole enam võimalik arukalt vestelda ning ta väldib diskussioone. Tekib mulje, et laps on millegi lummuses, käitub nagu zombi, juhituna ja vallatuna võõrast tahtest. Kui ta esitatud argumentidele üldse vastata suvatseb, räägib ta tühje fraase, kordab päheõpitut.
Mina võisin vanematele Opus Deisse kuulumisest rääkida alles 1977. a. varasuvel, kolm aastat pärast liikmekssaamist. "Vaimulik juhendaja" käskis mul seda fakti esitada nii, nagu oleksin ma alles hiljutisel Rooma-reisil otsustanud ühingusse astuda. Mu vanemad ei aimanud, et ma olin juba kolm aastat ühingusse kuulunud. Kuid minu käitumine tegi neile juba pikka aega muret. Möödunud aastatel olime peaaegu iga päev sõnelenud. Mu vanematele ei meeldinud, et ma kodu ainult külastasin, et vanematekodu täitis veel ainult varustamis- ja magamiskoha funktsiooni. Eelkõige tegi neile muret mu tutvusringkonna ühekülgsus, kuna ma ei suhelnud enam kellegagi peale ühingu liikmete ja vanemad ei teadnud õieti, mida ma kogu selle aja teen, kui mind kodus pole. Minu kangekaelset keeldumist tantsutundidest ja teiste rühmade
130
üritustest, mis polnud seotud Opus Deiga, põhjendasid vanemad üha enam Feuersteini noorteklubi mõjuga. Neile tundus, et info, mis nad Feuersteini noorteklubi juhatajateit ja minult Opus Dei kohta said, oli väga pealiskaudne, et midagi hoiti saladuses ja varjati midagi, millest nad oleksid teadma pidanud, kuid ei teadnud ega saanudki teada. Mu ema oli raamatut "Der Weg" lugenud ning sisu üle lausa kohkunud. Teisalt aga seletasid vanemad mu käitumist noorusliku vaimustusega ning idealismiga. Nii et ühelt poolt püüdsid nad mu silmi avada, kuid teisalt tegid seda väga ettevaatlikult, kasvava isiksuse idealismile ruumi jättes. Nad püüdsid asjatutest konfliktidest hoiduda. Nad uskusid, et aja jooksul muutun ma tasakaalukamaks ,ja mu silmaring avardub. Nad lootsid, et pärast gümnaasiumi lõpetamist tekivad mul üliõpilasena uued tutvused, saan uusi kogemusi ja vabanen Feuersteini noorteklubi mõju alt.
Ma purustasin need lootused, kui ma 18-aastasena vanematele seletasin, et otsustasin Opus Deisse kuuluda ja jääda vallaliseks, peale selle kavatsen õppima minna Bonni ja elada Althausi ühiselamus. Mu vanemad palusid mul järele mõelda, et Rooma-reis oli erakorraline situatsioon, kus ma kindlasti vaimustunult pilvedes hõljusin, mis iseenesest pole ju halb, kuid siiski täiesti sobimatu atmosfäär nii olulise otsuse langetamiseks. See mõjutas mind kindlasti ja mul polnud võimalik otsust kainelt läbi mõelda. Peale selle olevat ma viimastel aastatelolnud eranditult Opus Dei mõju all, eraldunud kõigist teistest ja polnud Opus Deid kordagi vaadanud distantsilt - seegi polnud sobiv seisund nii olulise otsuse langetamiseks. Vanemad lisasid, et ma olen veel väga noor, mul pole ühtegi sõbratari olnud ja üldse, mis naistesse puutub, olin end paksu müüriga eraldanud ja uskusin nüüd otsustada võivat, et tahan eluaeg vallaliseks jääda, kuigi mul polnud selle otsuse kaalukusest aimugi. Vanemad tegid ettepaneku, et ma eemalduksin Opus Deist mõneks aastaks ja tutvuksin teistsuguste vaadetega, kogeksin teistsugust elu. Kui ma siis ikka veel arvan, et peaksin Opus Dei teed käima, võib rääkida tõsisest otsusest. Kuid vanemate kahtlused ei kõigutanud mind.
1977. a. suvel kolisin vastu nende tahtmist Althausi ühiselamusse. Juhendajad lubasid mul vanemaid harva külastada. Nad ütlesid, vanemad peavad harjuma, et mu tegelik perekond on nüüd Opus Dei. Käisin vanematekodus umbes
131
iga kuue nädala tagant, siis ka vaid mõneks tunniks, kuna ma ei tohtinud võimaluse korral enam kodus ööbida. Kui lähenesid jõulud, ütles juhendaja, et loomulikult veedan ma püha õhtu "vendade" keskel, mitte vanematega. Ma kohkusin seda kuuldes väga, kuna ma teadsin, kui valusalt see vanemaid haavab. Ma pidin neid külastama ja teatama, et veedan püha õhtu Althausis oma "vendadega". Ma ei tahtnud nii teha, vaid olin sunnitud. Kaks korda käisin lühikest aega vanemate juures, ilma et mul oleks olnud südant seda neile öelda. Ma sain noomida puuduva "vennalikkuse" ja sõnakuulmatuse pärast. Taolistel ja ka muudel
• puhkudel tsiteerisid juhendajad kohe Mt 10, 37a: "Kes isa või
ema enam armastab kui mind, see pole mind väärt."
,,«Nesciebatis quia in his quae Patris mei sunt oportet me esse?» Kas te ei teadnud, et ma pean olema selles, mis on mu isa päralt? Kaheteistaastase Jeesuse vastus. Vastus emale pärast seda, kui ta oli Teda kolm päeva otsinud ja uskus, et Ta on kadunud. - Vastus, mida täiendavad Kristuse sõnad, mille on kirja pannud püha Matteus: «Kes oma isa ja ema enam armastab kui mind, see pole mind väärt.»"270
Kolmandal korral ütlesin lõpuks vanematele, et ma ei veeda jõuluõhtut nendega. Nad muutusid veelgi murelikumaks kui nad juba olid.
Opus Deis oleku ajal kuulasin korduvalt ettekandeid ja vaatlusi numeraaride suhetest oma vanematega. Pidevalt rõhutati, et kõik liikmed peavad oma vanemaid väga armastama, ka seetõttu, et kutsumuse eest ollakse suures osas tänu võlgu just nende kasvatusele - nagu Escrivá de Balaguer korduvalt rõhutas. Seda armastust tuleb pidevalt välja näidata üha uute väikeste märkide ja zhestide abil. Kui vanematel külas ollakse, tuleb täielikult neile pühenduda, ei maksa end hellitada lasta, vaid tuleb olla väga tähelepanelik ja vanemaid kuis iganes võimalik aidata. Kuna kutsumuse tõttu on võimalik vanematel harva külas käia, tuleb neile sageli kirjutada ja helistada ning igati näidata, et neile mõeldakse pidevalt, jagatakse nende rõõme ja muresid, et vanemate suhtes ei olda ükskõikne, vaid neid armastatakse väga. Sellest tuleb aru saada, kui nad algul oma lapse "kutsumust" ei mõista ja isegi selle vastu on. Iga numeraari kohus olevat hoolitseda selle eest, et vanemad aja jooksul tema kutsumust mõistaksid, rõõmustaksid lapse valitud tee üle ja võimalusel ka ise Opus Deile ja ühingu "vaimule" lähemale jõuaksid. Selle eesmärgiga kutsub Opus Dei liikmete vanemaidki oma üritustele, eelkõige sisevaatluspäevadele.
132
Sellele lisaks rõhutatakse ettekannetes, et armastama ei pea ainult oma vanemaid, vaid ka "vendade" vanemaid ja loomulikult nende eest palju palvetama. Teisest küljest on vaja säilitada kindel hierarhia. Numeraarile on esmatähtis Opus Dei "vaimulik" perekond. Sellele tuleb numeraaril rohkem tähelepanu pöörata kui oma Iihasele perekonnale. Ta rakendab end selle heaks ja vastutab eelkõige selle eest. Jumala tahe on enam kui vanemate tahe. Kuigi sellest võib aru saada, et vanemad ei mõista lapse "vaimulikku kutsumust" ning on selle vastu, pole neil siiski õigust vastupanu osutada, sest lõppude lõpuks astuvad nad välja Jumala enda vastu, kes nende lapse Opus Deisse kutsus - selline on Opus Dei argumentatsioon. Veel rõhutas Escrivá de Balaguer korduvalt, vanemad peaksid enesele teadvustama, et nad ise on oma kasvatusega lapse kutsumust soosinud; alati on ju olemas ka "kurja tee" võimalus. Vanemad olevat kohustatud laste kutsumust vähemalt respekteerima, mitte nende vabadust piirama. Vanemad peavad asutaja arvates sellega leppima, et lapsed lähevad oma teed ja neil on ema-isa jaoks vähem aega. Lõppude lõpuks on vanemad laste jaoks, mitte vastupidi.
"Järgmine ühisjoon noortesektidega on Opus Dei püüdius piirata liikmete kontakte perekondadega. Nad küll rõhutavad, kui väga nad hindavad perekonda. Ent iga kord on vaja võidelda, enne kui meie poeg on "valmis" pärast mõnda perekondlikku üritust kodus ööbima - st. enne kui ta Opus Deist loa saab. Pean seda tõesti imestamisväärseks, et just see meie lastest, kes on "peresõbralikus" Opus Deis, piirab vanemate ja vanavanematega suhtlemist miinimumini, mis meie peres muidu tavaks pole", kirjutavad muretsevad vanemad ühes artiklis. Ja teisal: "Ka tahtevabadusega pole Opus Deis asjad korras. Ühingus rõhutatakse küll väsimatult, kui vabad on nende liikmed. De facto tuleb ikkagi iga "otsus" kooskõlastada nn. "vaimuliku juhendajaga", kes polegi tavaliselt vaimulik. Minnakse niikaugele, et meie kirjad oma pojale loeb kõigepealt läbi vaimulik juhendaja ja alles siis poeg - eeldusel, et me pole kirjutanud midagi, mis võiks teda kahjustada. Üks paljudest näidetest, et meie poja vabadust piirati: meie soovi, et ta õpiks kaks "vabasemestrit" ülikoolilinnas, kus pole Opus Dei maja, et oma tees ja kutsumuses selgusele jõuda, eirati. Me pidasime silmas katoliku preestrikandidaatide vabasemestreid. Meie ettepanek lükati kategooriliselt tagasi, põhjendusega, et Opus Dei liikmel pole - erinevalt tulevastest preestritest –
133
vabasemestreid vaja, kuna ta ju ongi vaba ja võib iga päev lahkuda!"
Mõned vanemad katsetasid kõiki võimalusi, et oma poega või tütart Opus Dei mõju alt vabastada. Endine numeraar Petra H. jutustas rikastest vanematest, kes võtsid oma Opus Deisse kuuluva tütrega ette pool aastat kestva ümbermaailmareisi. Üks isa lasi end "üle viia kaugesse Saksamaa kolkasse, kus ei olnud veel Opuse maja". Ent ka selliseid katseid kroonib harva edu, kuna vanemad on tavaliselt kaua teadmatuses ja märkavad tavaliselt hilja sümptomeid, mis annavad märku kaugelearenenud, kui mitte lõplikust protsessist - lapse sulgemisest Opus Deisse. Mõnikord petetakse vanemaid kavakindlalt, juhul kui nad püüavad Opus Dei mõju lapsele piirata. Petra H. kirjeldab ühe numeraari lugu, kelle vanemad keelasid tal Opus Dei majja mineku. "Kohalik nõukogu" murdis pead, kuidas olukorda lahendada. Lõpuks tuli numeraarile idee taotleda välismaal õppimise stipendiumi Marseille'sse, kus asub Opus Dei maja. "Kohaliku nõukogu" juhatajad toetasid seda mõtet. Vanemad olid selle plaaniga eelkõige just sellepärast nõus, et' nad lootsid lapse välismaal õppimise ajal vähemalt ajutist lahusolekut Opus Deist. Numeraar tegi stipendiumiks nõutavad eksamid edukalt ära ja kolis Marseille'sse Opus Dei naisosakonna majja, millest vanemad alles tükk aega hiljem teada said.
V LAHKUMINE OPUS DEIST
Juhatajad ja vennad peavad uut inimest Opus Dei liikmeks, kui too on vastutava juhataja loal presidendile avalduse kirjutanud ja ühingussevõtmist palunud. Rõhutasin juba korduvalt, et juhatajad ütlevad palve esitajale selge sõnaga: avalduse kirjutamine peab väljendama lõplikku elulise tähtsusega otsust. Alaealistelt oodatakse seega, et nad otsustaksid elada kogu elu vaesuses, kuulekuses ja vallalisena. Sageli on see otsus pealesunnitud ning ajendatud sisendusest, et ollakse juba täiskasvanud ning piisavalt küpsed, et nii olulist otsust langetada. Presidendile avalduse kirjutamise päevast alates püütakse liikmele lakkamatult selgeks teha, et kutsumus
134
Opus Deisse on Jumala suurim võimalik kingitus. "Ära kahtle - sinu kutsumus on suurim arm, mille Jumal võis lasta sulle osaks saada. - Täna selle eest."271 Nüüdsest peale olevat tähtis kutsumusele truuks jääda ja elus ei või juhtuda enam midagi hullemat kui truudusetus ja kutsumusest loobumine. Opus Dei kutsumusest loobumist käsitletakse üleloomuliku vaimse enesetapuna. "Alustada võivad kõik; lõpuni vastu pidada ¬pühakud. Et su vastupidavus poleks esmase otsuse pime järgimine, inertrne töö, et see oleks teadlik vastupidavus!"272
Formaalselt, kirikuseaduse järgi, toimub ühingusse inkorporeerimine samm-sammult. Kõige varem pool aastat pärast vastuvõtupalve esitamist toimub nn. "admissioon". Selle viib läbi preester tunnistajate juuresolekul mõne Opus Dei "tsentrumi" kabelis. Kõige varem aasta pärast admissiooni toimub "oblatsioon", kus liige tõotab Opus Deisse jääda vähemalt järgmise püha Joosepi päevani (19. märts). Alguses pidid numeraarid enne oblatsiooni samaks ajaks andma isiklikud vandetõotused, elada vaesuses, vallalisena ja kuulekalt. Opus Dei reformimisel sekulaarasutusest personaalprelatuuriks loobuti isiklikest vannetest. Oblatsiooni uuendatakse 19. märtsil viie aasta vältel. Varem korrati samal ajal isiklikke tõotusi. Kõige varem kuus pool aastat pärast vastuvõtupalve esitamist Opus Dei presidendile, niisiis miinimumvanuses 21 aastat 273 toimub nn. "fidelitas" - lõplik eluaegne ühingusse inkorporeerimine. Fidelitasega seoses on liikmed kohustatud koostama testamendi, milles nad korraldavad, et pärast nende siit ilmast lahkumist jääb nende vara ühingutele või Üliõpilaste Kultuuriühingule. Võimalik, et pärast Opus Dei struktuurimuutust nimetatakse kirikuseaduses inkorporeerimise üksikuid astmeid teisiti või muudetakse korraldust. Liikmetele öeldakse selge sõnaga, et juba ühingusseastumise palve esitamisega langetavad nad määrava tähtsusega otsuse kogu eluks ja peavad sellele vankumatult truuks jääma. Enne oblatsiooni uuendamist peetakse alati ettekanne, milles sõnaselgelt rõhutatakse, et see samm (oblatsiooni uuendamine) pole senise tee kahtluse alla seadmine, vaid ajendab Opus Deile anduma kogu südamest. Seepärast pole Opus Deiga järk-järguline liitumine mingil juhul võrreldav ordude prooviajaga. Kirikuõigust järgitakse (järgiti) küll formaalselt, kuid praktiliselt minnakse sellest mööda.
Ühing jätab enesele õiguse enne fidelitast, eelkõige enne
135
oblatsiooni kontrollida ning hinnata liikme sobivust ühingusse teatud liikmestaatuseks. Kui juhendajad peavad mõnda inimest, kes on palve esitanud ja teatud aja jooksul ühingusse kuulunud, ühingusse mingitel põhjustel sobimatuks, peab ta Opus Deist lahkuma. Admissioonini otsustab selle üle "kohalik nõukogu", admissioonist oblatsioonini komisjon ja pärast oblatsiooni president. Harva juhtub ka nii, et juhendajad ei pea inimest sobivaks numeraarina, kuid ta võib ühingusse kuuluda supernumeraarina või assotsieerunud liikmena. Mõnikord lubavad "kohaliku nõukogu" vastutavad isikud kellelgi kõigepealt supernumeraarina ühingusse astuda, näiteks kui ta pole esialgu nõus eluaeg vallaliseks jääma. Edaspidi püüavad nad aga teda veenda, et ta otsustaks siiski numeraaristaatuse kasuks. Kui mõni numeraar jõuab veendumusele, et talle ei sobi vallaline elu, võib ta seda oma "vaimulikule juhendajale" öelda, kuid ta saab supernumeraariks ainult juhul, kui ka juhendajad kinnitavad palves "nähtud" otsust.
Escrivá de Balaguer tavatses sageli korrata, et Opus Deisse sattuda ja liikmeks saada on väga raske, kuid Opus Deist lahkuda kerge. Ühingusse tulles on uks ainult praokil, sealt minnes pärani valla. Pidevalt õpetatakse Opus Deis, et liikmed on vabad ja võivad igal ajal lahkuda. Eriti rõhutatakse seda suheldes avalikkusega. Formaalselt võttes pole selleks tõesti palju vaja, et liikmestaatus üles ütelda. Oblatsioonini piisab sellest, kui kohaliku nõukogu juhatajale väljaastumisest teatatakse. Kui välja astuda sooviv liige on juba oblatsiooni andnud, võib ta selle 19. märtsil uuendamata jätta - kes oblatsiooni 19. märtsil tahtlikult uuendamata jätab, ei kuulu enam Opus Deisse, kusjuures otsust ei saa tagantjärele muuta - või teatatakse oma lahkumissoovist kirja teel presidendile ning palutakse, et viimane liikme kõigist võetud kohustustest vabastaks. President rahuldab sellise palve alati. Palve esitajale teatab presidendi vastuse "kohaliku nõukogu" juhataja. Kes on juba fidelitase - lõpliku truudusevande andnud, peab samuti kirjutama presidendile ja kohustustest vabastamist paluma. Umbes kuu aega pärast seda vestlevad fidelitase andnud liikmega vastava komisjoni juhatajad.
Reaalselt on aga Opus Deist lahkumine määratult raskem.
Vaimulik haridus käsitleb Opus Deist lahkumist jumalikust kutsumusest loobumisena - midagi hullemat on raske ette kujutada. Koletu tegu, kui inimene julgeb Jumala suure kingituse ja võimsa armastuse tõendi tagasi lükata ning ära põlata. Opus
136
Deist lahkumist kujutatakse Jumala tahtele vastuhakkamisena. Opus Dei liikmestaatusest loobumist mõistetakse kuriteona mitte ainult Jumala vastu, vaid ka inimeste suhtes, kelle igavene hingeõndsus sõltuvat Opus Dei liikme apostolaadist.
"Jumala armastust ja hingeinnukust pead sa edasi andma teistelegi, et nemad omakorda paljusid nakataksid, kes teistes ringkondades tegutsevad; ja igaüks nendest uutest nakataks omakorda kolleege. Kuipalju vaimset energiat sa vajad! - Ja kui suur on su vastutus, kui sa leigeks muutud! Ma ei julge mõeldagi, milline kuritegu see oleks, kui sa halba eeskuju annaksid,"274 "Palveta alati oma ja apostolaadikaaslaste vastupidavuse eest; sest meie vaenlane kurat teab täpselt, et te olete ta suured vastased ... Kui teie ridades keegi langeb, küll ta siis rõõmustab!"275
Opus Deist lahkumine - kuradi võit ja edu? Ühingu haridusele on iseloomulik pidev kordamine ja manitsemine. Sellega saavutatakse, et Opus Dei liikmed omandavad teadmised tavaliselt lühikese aja jooksul täielikult, loobuvad teatud teemadel iseseisvast mõtlemisest ning on kõik ühesugusel arvamusel. Aja möödudes ei suuda nad enam teisiti mõelda kui ühingu kategooriates. Selle mõtteviisi juurde kuulub arvamus, et Opus Deis sünnib kõik Jumala tahtmist mööda, "ühingu vaim" lähtub jumalikust tahtest ja vastab sellele täiesti - üksikute mööndustega, mis puutub inimlikesse vigadesse. Tänu Jumalale teavad juhendajad, mida Jumal tahab.276 Juhatajate sõna tuleb kuulata, sest nad on juhatajad ja teavad Jumala tahet. "Sellest sõltuvad paljud suured asjad, et sina ja mina teeme nii nagu Jumal tahab. Ära seda unusta."277 Sõnakuulelik allumine juhendajate vahendatud Jumala tahtele "on võti, mis avab taevariigi väravad."278 Opus Dei liikmetel ei ole alternatiivi - nad peavad "pimedait" juhendajate sõna kuulama, see on "tee pühadusele". Hoopiski pole alternatiivi apostolaadile - see on "ainus tee".279
Kutsumust Opus Deisse esitatakse ühingus apostellikuna.
Mis puutub Jumala tahtesse, siis pole Opus Dei liikmel muud teadmise ja kogemuse allikat kui juhendajad; see, mida juhendajad Jumala tahte pähe esitavad, mitte igaühe oma äratundmine 280 ja kogemus. Kui lihtliige on suuteline kas evangeeliumi üle mõtiskledes, palves või igapäevases situatsioonis tajuma Jumala kõnetust ja väljakutset, peavad seda alati tunnustama ka tema juhendajad, kes aga aktsepteerivad liikmete nägemust ainult juhul, kui see langeb
137
kokku nende ettekujutusega Jumala tahtest.
Opus Dei hariduse üks eesmärke muuhulgas on hirmu
tekitamine igavese needuse ja põrgu ees.
"Põrgu on olemas. - See võib sulle tunduda käibetõena. - Ma kordan sulle: põrgu on olemas! Anna see teadmine sobival hetkel oma sõpradele edasi."281 "Selle maailma lapsed kalduvad Jumala armulikkust rõhutama. - See julgustab neid minema vales suunas. On tõsi, et Jumal, meie Issand, on lõputult armuline. Aga Ta on ka lõputuIt õiglane. Kohus on olemas ja Tema on kohtunik."282
Kes järgib truult Opus Deisse kutsutud liikme teed, algab seega iga päev uuesti ja uuesti ega satu kõrvalteele. Kes juhendajatele "pimedalt kuuletub", on "kindlal" teel, "pühaduse teel".283 Kes Opus Dei norme ja kombeid korralikult täidab, selle pühaduses oli Escrivá de Balaguer kindel.
,,«Peaaegu lõbustavon kuulda Teid rääkimas «arveteõiendamisest», mida meie Issand Teilt nõuda võiks. Ei, Teie jaoks pole Ta range kohtunik, vaid lihtsalt Jeesus.» See pühakusarnase piiskopi poolt kirja pandud lause, mis on kosutanud juba nii mõndagi muserdatud südant, võib trööstiks olla ka sinu südamele."284
Kes aga Opus Dei sõnakuulelikkuse kindlast teest kõrvale kaldub ja jätab oma kutsumuse, seab end suurde ohtu ning võib sattuda igavesse needusesse.
Mõnikord meenutatakse haridusettekannetes Escrivá de Balagueri sõnu, et põhimõtteliselt on iga Opus Dei liige kaasvastutav ja süüdlane, kui ühingu ridades keegi kutsumusest loobub ja lahkub. Sageli kannatavad need inimesed raske süükoorma all, millest vabanemiseks tuleb pihtida. Tollane president Alvaro del Portillo jutustas kirjas Opus Dei liikmetele, kui valus oli Escrivá de Balagueril, kui mõni "lastest" talle kirjutas, et soovib ühingust lahkuda. Korduvalt väljendasid need kirjad muutumatut poolehoidu ühingu asutajale. "Isa" olevat siis sageli kurvalt öelnud, et ta ei hinda sellise inimese armastust, kes Opus Deist lahkub, kuna too ei armasta Jumalat küllaldaselt. Taoline jutustus mõjus liikmetele kahes mõttes. Ühelt poolt tuli ilmsiks, et Opus Deist lahkumine tuleneb jumalaarmastuse puudumisest või vähesusest, teisalt mõjub see emotsionaalselt, kuna "isa" oli ja on liikmete jaoks kõige autoriteetsem inimene. Ta väljendab suunavalt ja autentselt Jumala tahet. Peale selle - ja ka just selle pärast - on ta inimene,
138
keda liikmed kõige enam armastavad. Millisel numeraaril poleks valus kuulda Opus Dei rajaja pisaratest ja kelles ei ärataks kuuldu häid kavatsusi, rääkimata valu põhjustamisest ühingu rajaja järeltulijale, kes on ju samuti "isa" nagu Escrivá de Balaguer.
Juhendajatel ei tule puudu viidetest, kui õnnetud on inimesed, kes on lahkunud ning loobunud kutsumusest Opus Deis. Üldiselt kujutatakse neid inimestena, kes ei suuda enam kunagi olla rõõmsad ning kahetsevad oma väljaastumist kibedalt. Jutustatakse esimesest väljaastunud Opus Dei liikmest, kes loobus numeraari-kutsumusest, et abielluda. Abielu olevat olnud lastetu ning õnnetu. Korduvalt kuulsin, kuidas juhendajad endisi liikmeid kaastundlikult "vaesteks sigadeks" nimetasid. Kui ma teatasin oma kavatsusest Opus Deist lahkuda, tõid juhendajad mulle hoiatavateks näideteks endisi liikmeid. "Kas sa soovid, et su käsi käiks ka nii nagu X.-I või Y.-I?"
Kutsumust esitatakse niisiis väga ülevana ja Jumala hindamatu kingitusena, pidevalt appelleeritakse truudusele. Peale selle manatakse kõik kutsumusest loobujad eranditult maapõhja. See tekitab liikmetes suure sisepinge ning nad omandavad kriitikavabalt ühigu stereotüüpse mõtlemise ja vaated. See omakorda võimaldab juhendajatele mõjuvõimu. Üksikisiku mõtlemises muutuvad need sisemiselt omaksvõetud stereotüübid ja käitumisjooned sageli tugevateks sisemisteks ahelateks, mida võib purustada ainult suurte pingutustega - kui üldse. Minul enesel kulus viiest Opus Deis numeraarina veedetud aastast kaks ja pool selleks, et ühingust vabaneda. Asi algas sellest, et tundsin end üha õnnetumana ja ebakindlamana. Tagasi vaadates on raske rekonstrueerida kõiki põhjusi õiges ajalises järjestuses, millal ja miks miski teadvuses ärkas. Üha enam piisku kogunes karikasse, esialgu langes emotsionaalne toonus ja alles hiljem hakkasin kõike põhjalikumalt analüüsima. Oluline moment oli see, mida ühingus nimetataks suurte sõnadega "vennalikkuseks" ja "sõpruseks." Tajusin üha enam, et see sõprus pole ehtne. Kõrgeid ja püüdlemistväärivaid ideaale esitati Opus Deis juba saavutatuna. Mulle näis aga, et tegelikult ideaalid ei toiminud, vähe sellest, isegi ei töötatud vastavas suunas! Kusjuures see vastuolu tundus mulle süsteemne, mitte üksikjuhtumitel põhinev. Kolmas moment oli ahistustunne, vabaduse puudumine. Tundus, nagu oleks mind surutud tugevasse
139
korsetti, mis mulle ei sobinud, vaid millesse minu keha pidi sobituma, maksku mis maksab. Kindlasti oli väga oluline ka vastassugupoole üha kasvav veetlus, mis mind ühingusseastumise hetkel veel ei huvitanud. Siis lakkamatu pinge, et oma ülesannete ja kohustustega toime tulla, mitte kunagi lõppev stress, mis võimaldas vaevalt selleni jõuda, milleks õieti ühingusse tuldi: tajuda kristlust tavalistes elutingimustes, mis ümbritseksid sind ka ilma Opus Deita. "Üks tund õppimist on kaasaegsele apostli le sama mis tund palvetamist",285 see lause teosest "Der Weg" vaimustas mind 14-15-aastasena tohutult. Nüüd olin ma rõõmus, kui suutsin pooledki koolitööd ära teha. Ammu enam polnud mul võimalik süveneda millessegi, mis mind koolis huvitas, sellekohast kirjandust lugeda või näitustel käia. Samuti oli võimatu mõne sõbraga kohtuda, lihtsalt ja loomulikult suhelda ja sellest rõõmu tunda. Tundsin üha selgemalt, et juhendajad kasutavad mind ära ja ma huvitan neid ainult sedavõrd, kuidas ma ühingule kasulik olen.
Loomulikult tuli sellistest muljetest ja kahtlustest mõttevahetusel rääkida. "Vaimulikud juhendajad" tegid kõik, et pöörata mu tundmused ohtlikeks kiusatusteks, vähese suuremeelsuse, armastuse ja andumuse väljenduseks ja peale selle haavatud eneseuhkuseks. Mis puutus vastassugupoole veetlusse, öeldi, et see on küll täiesti loomulik, aga sellele ei tohi järele anda, kuna Jumal on mind välja valinud elama vallalisena ja ma olen Opus Deisse astudes abielust igaveseks loobunud. "Jeesusele ei piisa, kui Temaga «jagatakse» : Ta tahab kõike."286 "Vennalikkusega" seoses küsiti minult, kuidas ma väljendan oma armastust "vendade" vastu, kui sageli ma nende eest palvetan, mida ma olen välja mõelnud, et mõnele "vennale" rõõmu valmistada, kui sageli teen ma "vennalikke noomitusi". Ma pidavat kõigepealt ise vennalikumaks muutuma. Kooli kohta öeldi, et muidugi on piisav õppimine vajalik, kuid ma pean aega paremini kasutama, vaheaegade ajal õppima. Teisalt pidin ma kinni pidama kindlast väärtussüsteemist ja kohustuste hierarhiast, ma ei tohtinud klammerduda isikliku töö külge. Numeraar pidavat valmis olema igal ajal isiklikust tööst loobuma, kui juhendaja seda vajalikuks peab, ükskõik kui edukas ta ka poleks.
Tänu Opus Dei intensiivsele ajuloputusele, mille ma juba läbinud olin, sobisid need juhendajate nõuanded ja noomitused
140
T I
täpselt omandatud mõttemallidega. Seepärast olin ikka ja jälle valmis enese parema äratundmise vastu tegutsema, oma tunnetega võitlema -.nagu juhendajad käskisid. Ma püüdsin oma mõtted ja tunded, õnnetu-olemise ikka ja jälle maha suruda ja vaikida, mõnikord pikemakski ajaks, kuid tusk ei kadunlud kuhugi ja mõtted tungisid pidevalt uuesti teadvusse, veelgi ägedamalt. Aeg-ajalt tundsin, et kohe plahvatan, sellistel päevadel ei läinud ma Feuersteini noorteklubisse ega täitnud norme või tegin seda ainult osaliselt, rikkusin päevaplaani. Seejuures valdas mind ebatavaline õnnetunne, mis sai paariks tunniks võitu tundest, et ma ei toimi õigesti. Mulle meeldis siis muuhulgas Kölni kõige rahvarohkematele tänavatele minna ja inimesi vaadata, nende nägusid silmitseda. Pulbitses seal alles elu! Need näod, mis väljendasid rõõmu ja kannatust, ükskõiksust, mõtlikust, asjalikkust, resignatsiooni, õnne, muret ja teisi emotsioone, olid ehtsad! Ma tundsin tõmmet reaalse elu poole - värelust elu tegelikkusest, milles on rohkema kannatust kui rõõmu, milles leidub rohkem üksindust kui õnnelikku koosolu. Kui end üldse millegi heaks rakkesse panna tasus, siis pigem selles elus, mis tundus mulle tõelisena.
Linnast tagasi tulles teadsin juba ette, et mõni juhendaja oli mulle koju helistanud ja palus tagasi helistada. Õnnetunne andis maad süütundele. Järgmisel päeval või juba sama päeva õhtul oli oodata pikemat vestlust "vaimuliku juhendajaga", kes hakkab mulle tegema etteheiteid ja hoiatama, et ma "ei mängiks kutsumusega". 1977. a. kevadel võtsin esimest korda vastu otsuse Opus Deist lahkuda. Siis kuulsin juhendajateit esimest korda ka lauset, et ma "ei peaks aknast välja viskuma ning end õnnetuks tegema!" Iga kord, kui ma vihjasin oma kavatsusele Opus Deist lahkuda, algasid tundidepikkused vestlused Opus Dei juhendajate ja preestritega, hiljem lausa mitu korda päevas. Ma olin ju nagunii ühingu mõttemaliide surve all ja tugevas sisepinges, need pealesunnitud vestlused süvendasid mu pinget veelgi. Alates 1977. a. Rooma-reisist lülitus vestlustesse ka üks komisjoniliige. See numeraar oli minust palju vanem ning minu jaoks suur autoriteet ja väga mõjukas isik. Ta kasutas oma mõjuvõimu hoolega. Ikka ja jälle õnnestus tal mind ümber veenda, sageli kõige subliimsemate meetoditega.
Tookord samastasin veelOpus Dei "vaimu" Jumala tahtega. Ühinguga seotud raskuste põhjuseks pidasin iseennast, nagu juhendajad õpetasid. Kas ma ei raiuks ühe hoobiga läbi
141
kõik ahelad, kui ma lakkaksin Jumalasse uskumast? Mis oleks, kui Jumal oleks ainult inimeste väljamõeldis, millel pole tegelikkusega midagi ühist? Kui poleks Jumalat, poleks ka Opus Dei rajatud jumalikule tahtele. Kuid ma teadsin neid mõtteid heietades, et nii lihtsalt ma oma usust loobuda ei saa. Eelkõige soovisin ma uskuda ja usklik olla. Ja kuna ma olin toona veel sügavalt veendunud, et Jumal tahab mind numeraarina Opus Deis näha ja mu kristlikkus on lahutamatult seotud Opus Deiga, nagu mulle pidevalt korrutati, jäin ma ühingusse edasi. Kas polnud loogiline järeldus, et täielik andumine, mida Opus Deis nõutakse, eeldabki eneseületamist ja ohvreid? Kas polnud juhendajatel siiski õigus, kui nad üha uuesti rõhutasid, et need ohvrid end ära tasuvad?
"Me tahame praeguses vaeses elus kannatustekarika viimse tilgani tühjendada. - Mis on kümme, kakskümmend või viiskümmend aastat kannatusi ... , kui siis tuleb ülevus, alatiseks, alatiseks , .. , alatiseks? Ja eelkõige - veelolulisem kui mainitud põhjus «propter retributionem» -, mida tähendavad kannatused, kui kannatatakse Jumala, meie Issanda trööstiks, Temale meeldimiseks, patu vaimus, Temaga üks olles ristil, ühesõnaga: kui kannatusi põhjustab armastus? ... "287
1977. a. suvel kolisin Bonni "õppekeskusse", kus ma kõigepealt osalesin igal aastal toimuval kahekuulisel kursusel selle "tsentrumi" liikmetele. Esimesed neli nädalat juhtis kursusi mainitud komisjoniliige, kes oli sel ajal ka mu vaimulik juhendaja. Pärast kursust kuulus minu ülesannete hulka komisjonimajas "Saksamaa Opus Dei viitsepostulaatori sekretäriaadis" töötamine kahel-kolmel hommikupoolikul nädalas. Ma pidin hoolitsema "Infolehed Opus Dei rajajast" saatmise eest, tegelema raamatupidamisega ja välja kirjutama annetuskviitungeid. Seeläbi kohtusin mitu korda nädalas ka juhendajaga, kes nagunii veel Bonni "õppekeskuse" liikmetele kord nädalas loengut pidas.
Kuigi püüdsin olla jälle andunud numeraar, häirisid mind ikkagi kolm asja: ma igatsesin endale sõbratari ja mul oli raske sellega leppida, et 15-aastasena tehtud "otsus" vallaliseks jääda kehtib kogu elu, Ma ei püüdnudki kahtluse alla seada, kas see eluviis mulle tõesti sobida võib, ent ma veendusin üha enam, et sellisele otsusele peab eelnema põhjalik aus eksam, milleks pole kohustuslikul vastassugupoolest täielikul eraldumisel 15 eluaastast alates mingit võimalust. Aegamööda süvenes ka mu kahtlus, kas abielutus on ikka mulle sobiveluviis. Teiseks tekitas
142
mulle jätkuvalt probleeme õppetöö: minu poolt valitud aineid ¬filosoofiat ja klassikalist filoloogiat - polnud Opus Dei liikmena võimalik tõsiselt õppida. Arvukad korraldused, ülesanded ja ettekanded röövisid mult peaaegu kogu õppimisaja. Kui mõnikord jäigi aega, et "Althausi" õppetoas veidi põhjalikumalt õppetööga tegeleda, segasid pidevalt edasi-tagasi sagijad ja lakkamatult helisev telefon. Kui tahtsid segamatult töötada, oli kõige parem kasutada ülikooli seminariruume. Peaaegu kõigi filosoofide paigutamine keelatud kirjanduse nimekirja andis lõpliku hoobi. Pidasin kõrgiks ja rumalaks, et liikmed omavahel rääkised põlastavalt keelatud autoritest ja teostest. Mul oli erakordselt raske üldse midagi õppida. Kord hakkas mind vaevama küsimus, kuidas ma sellistel tingimustel üldse ülikooli lõpetan. Tähtsaim oli aga see, et õppimine, millegi põhjalik uurimine, küsimuste püstitamine ja nendele vastuste otsimine tegi mulle rõõmu, millest ma pidin Opus Deis loobuma. Sageli palusin "õppekeskuse" juhatajalt luba, et ma võiksin pärast õhtust südametunnistuseuurimist veel üles jääda ja natuke töötada, Tavaliselt vastas ta eitavalt. Lõpuks häiris mind kõik see, mis on seotud "vennalikkusega" ja "sõprusega" ühingus. Koosolemised muutusid aja jooksul tõeliseks piinaks. Mõnikord kannatasin lausa füüsiliselt, kui keegi oma "sõbra" intiimseimaid asju edasi rääkis või kui juhendaja palus minuloma "sõpradest" jutustada. Seda juhtus sageli. Loobusin "õppekeskuses" peaaegu täielikult omal algatusel "sõprade" kohta suud paotamast,
1977. a. detsembris ütlesin "õppekeskuse" juhatajale, et olen jõudnud arusaamisele, et Opus Dei pole minu kutsumus. Juhataja vastas: "Hästi, kirjuta siis väikesele sedelile: «mul ei ole kutsumust Opus Deisse» ja allkirjasta sede!. Me paneme sedeli tabernaaklisse. Kas sa saaksid täna öösel rahulikult magada, kui me nii teeksime?" Ma tunnistasin, et ma ei tunneks end seejuures kuigi hästi. Vestlesime pikalt, juhataja hoiatas mind tavaliste fraasidega ja arutas, kuidas ma saaksin oma andumuses truum olla. Pärast seda vestlust ei seadnud ma pool aastat kutsumust enam kahtluse alla, püüdsin sellega leppida ja seda jaatada ning üritasin "ühingu vaimule" truult kuuletuda. 1978. a. mais puhkes tuha all hõõguv tuli uuesti lõkkele. Nelipühade laupäeval vestlesin pikalt juba korduvalt mainitud komisjoniliikmega, sellele eelnesid pikemad vestlused "vaimuliku juhendajaga". Komisjoniliige näitas mulle lõpuks pilti, millel oli kujutatud ristilöödud Kristus maharaiutud kätega. Risti
143
põiktalal seisis kiri: "Mul on ainult sinu käed." See pilt avaldas mulle sügavat muljet. X. küsis lühidalt ja selgelt, kas ma tahan teda abist ilma jätta. Minu "kutsumuskriis", nagu seda Opus Deis nimetatakse, kestis seekord kauem. Ka pärast seda vestlust jäin arvamusele, et ma ei sobi vähemalt numeraariks ja abielutus pole minu kutsumus. Ühel laupäeval asusin oma "vaimuliku juhendajaga" pikemale palverännakule seoses ühe Trieri noorteklubiga, mida hooldasid mõned Bonni "õppekeskuse" liikmed. Tagasiteel ütlesin juhendajale, et olen veendunud, et numeraarina Opus Deisse kuuluda pole minu tee ja küsisin, kas ma ei saaks supernumeraariks. Juhendaja algul nagu nõustus ettepanekuga. Ma pidin palves ausalt küsima, mida Jumal minult tahab ja lühikesel ühepäevasel palverännakul ühte Bonni kirikusse Maarja kuju juurde selgust paluma. Järgmistel päevadel ja nädalatel algasid uuesti arvukad intensiivsed vestlused, mille kaudu juhendaja ja komisjoniliige püüdsid mulle selgeks teha, et ma olen vägagi numeraariks kutsutud. Ühelt poolt korrutati mulle, et Jumal ootab minult sellega suuremat andumust, et ta on mind abielutult elama kutsunud, teisalt rõhutati, et ma kujutan abielu ette liiga romantiliseit. Mulle jutustati näiteks ühest supernumeraarist, kelle naine olevat muutunud alkohoolikuks. Toodi ka teisi hoiatavaid näiteid. Apelleeriti vastutusele kaasvendade ja "apostolaadisõprade" ees. Küsiti, kas mu kaalutlused äkki teeseldud pole ja kõik lähtub ainult egoismist. Ikka ja jälle toodi mulle näiteks kahte endist numeraari, kes olid naise pärast Opus Deist lahkunud ning olevat nüüd väga õnnetud.
Iga vestlus haaras mind tõsiselt ja oli mulle väga pingutav. Sellegipoolest kinnistus mu arvamus, et ma ei sobi numeraariks ja otsus lahkuda süvenes. Pärast üht koosolemist kutsus "vaimulik juhendaja" mind kõrvale ja ütles, et mul on põhjust rõõmustada, sest "kohalik nõukogu" olevat otsustanud, ma võin osa võtta suvisest väljasõidust Hispaaniasse Opus Dei poolt taastatud Maarjale pühendatud palverännakukohta Torreciudad. Vaatasin talle üllatunult otsa ja ütlesin, et ta ju teab mu otsust Opus Deist lahkuda ja Torreciudadi sõidu ajal pole ma enam ühingu liige. Juhendaja palus mul järele mõelda, kuna see on siiski väga tähtis otsus ja poleks paha, kui ma Torreciudadis veedetud nädalate jooksul veelkord kõik "läbi palvetaksin". Lõppude lõpuks ei ole selles ju midagi halba, kui ma Opus Deist kuu aega hiljem lahkun ja ma saaksin pärast Torreciudadi vähemalt öelda, et olen selle sammu põhjalikult läbi kaalunud
144
ja otsust igati vaaginud. Olin temaga nõus. Õhtul enne Torreciudadi sõitu vestlesime "vaimuliku juhendajaga" kaua. Sõidu ajal juhendas mind "õppekeskuse" sekretär, sest minu juhendaja ei sõitnud meiega kaasa. Sekretär teeskles, nagu ei teaks ta mu viimase aja kaalutlustest midagi.288 Ta jätkas esialgu järeleandlikku poliitikat, mida mu juhendaja oli viimastel päevadel rakendanud ja andis mõista, et on valmis mu otsust tunnustama ja tõsiselt võtma . Torreciudadis veetsin iga päev pikki tunde palverännukirikus. Üha enam süvenes veendumus, et minu jaoks on õige Opus Deist lahkuda. "Õppekeskuse" sekretär muutis seepeale taktikat. Ta polevat mulle rääkinud tõtt, teades algusest peale, kuidas minuga lood on. Talle olevat ülesandeks tehtud mind "karmilt" kohelda. Mul ei maksa ennast petta, mu kaalutlused olevat ajendatud vaid uhkusest ja egoismist. Kui ma Opus Deist lahkun, satun väga tõenäoliselt põrgusse. Kui ma tõesti tahan Jumala ees ausat otsust teha, peaksin kohe pihile minema ja end taltsutamatus eneseuhkuses süüdistama. Kell oli üks öösel, kui ta seda ütles. Kuna olin veel täiesti ühingu• sõnakuulmisõpetuse mõju all, võtsin südame rindu ja äratasin juhendaja korraldusel preestri, kes meiega kaasa oli sõitnud.
Hoolimata järgmistel päevadel toimunud vestluste karmusest jäin oma otsuse juurde kindlaks. Tagasiteeloli mu kindel soov hiljemalt "õppekeskusesse" tagasijõudmisele järgneval päeval presidendile kirjutada ja paluda, et ta vabastaks mind võetud kohustustest ning ma võiksin Opus Deist lahkuda. 14. aug. 1978 oli mul "õppekeskuse" juhatajaga, kes oli mu "vaimulik juhendaja", pikk vestlus, mida ma alustasin veendumusega, et vestlen temaga viimast korda. Sellel vestlusel võttis juhendaja tarvitusele peaaegu kõik abinõud. Jälle kord tundsin tugevaid sisemisi ahelaid. Kui ma tõesti ennast petan? Kui kogu mu püüdlused lähtusidki egoismist ja haavatud uhkusest? Kes ma siis nii väga olin, et uskusin enesel õiguse olevat ignoreerida juhendajaid, kes üksmeelselt arvasid, et mind on Opus Deisse numeraariks kutsunud Jumal. Kas polnud neil seisusest tulenevand, mis võimaldas neil kindlalt väljendada Jumala tahet? Kas ma ei seadnud end juhendajatest kõrgemale ja sellega ka Jumalast kõrgemale ning ei hakanud Tema tahte vastu? Kas see polnud siiski mingil määralloogiline, mida juhendaja mulle selles vestluses ütles ja sageli kordama pidi: "Kui Jumal ei tahaks, et sa Opus Deis oleksid, arvad sa, et tal tuleks vahenditest puudus, kuidas sind eemale viia?" "Mis
145
siis, kui sa eksid? Sa tead, et sul ei ole enam tagasiteed, kui oled kord ühingule selja keeranud." Nüüd ikkagi jälle ebakindlaks muutununa pidasin pärast seda vestlust igapäevast pärastlõunast palveaega. Õhtul teatasin juhendajale, et tahan siiski ühingusse jääda. Siitpeale tekkisid "kutsumuskriisid" aga üha lühema aja tagant.
Septembri lõpus lahkusin Althausist, ilma et oleksin presidendile kirjutanud. Ma tahtsin kõigepealt juhendajate mõjuväljast eemalolles järele mõelda. Juhendajad rõhutasid igati, et nad ei kiida mu käitumist mingil juhul heaks, kuid ei saa mind kuidagi takistada, kui ma tahan end õnnetuks teha. Veidi enne seda, kui ma "õppekeskusest" lahkusin, kutsus mind kõrvale üks numeraar, kellega ma olin varem Feuersteini noorteklubis sageli koos töötanud. Ta puhkes nutma. Ta ütles, et tal on tunne, nagu teeks ma halvasti. Ta olevat ise sageli tahtnud ühingust lahkuda ajal, mil me koos Feuersteini noorteklubis olime. Et ta seda ei teinud, selle eest võlgnevat ta tänu mulle. Ise seda teadmata olin ma talle tol ajal eeskujuks. Ta arvas, et me ei saa Opus Deist väljaspool õnnelikuks ja küsis, kas ma ei mäleta viimast lauset "Der Weg" proloogis: et sa oleks "lõpuks inimene, kes selgelt näeb". Hetkel ei nägevat ma selgelt ja kavatsevat õnnetusse tormata. Need sõnad mõjusid mulle väga. Mulle tundus, et ta ei olnud juhendajatega kokku leppinud ja oli siiras. Sellist asja esines harva. Tema pisarate ja sõnade mõju all sõitsin koju, mu vanemad olid puhkusele sõitnud. Juba päev hiljem ei kannatanud ma välja ja sõitsin Althausi tagasi. Seda "vabatahtlikku tagasipöördumist" toodi mulle edaspidistes "kutsumuskriisides" ikka ja jälle vastuargumendiks. Kui ma oleksin juba presidendile kirjutanud, poleks tagasipöördumine enam võimalik olnud. Veidi rohkem kui 24 Opus Deist väljaspool veedetud tunni jooksul sai mulle ehmatavalt selgeks, kui väga liikmeksoleku aastad mind kõigest muust eraldanud olid. Kelle poole peale juhendajate oleks mul pöörduda olnud? Kas ma suutsin enam väljaspool Opus Deid üldse hakkama saada?
Et kirjeldust veidi lühendada, jätame vahele üksiksasjad kuni 1979. a. Rooma-reisini. Ühingusoleku viimase aasta jooksul muutusin üha enam Opus Dei kriitikuks. See oli minu jaoks pöördepunkt. Seni olin ma õpetajate igakülgsel mahitusel kõike ühingu juures ebameeldivat ainult oma isiklikuks probleemiks pidanud. Minu suutmatus ühe või teise asjaga toime tulla võis tuleneda sellest, et mul polnud kutsumust Opus
146
Deisse, mitte sellest, et ühingus olid mõned asjad objektiivselt ebaõiged. Aegamööda hakkasin küsimärgi alla seadma Opus Dei süsteemi kui sellist. Juhendajad nimetasid seda "süsteemi"¬ kriitikat isiklike lahendamata probleemide projetseerimiseks ühingule ja arvasid, et see oli enesepettuseks mõeldud käik, millega õigustada oma käitumist. Või ei järeldunud oma problemaatika olulisel määral sellest, mida kritiseeriti? Esitasin viimase kahe aasta jooksul sageli endale need kaks küsimust ja püüdsin ausat vastust leida. Kas ma poleks pidanud kritiseerima? Kas ponud näiteks see, mida "sõpruse" sildi all esitleti, petlik ideoloogia ja selle nimel tehtav mitte ainult sõpruse puudumine, vaid inimvaenulik ebakristlik "hingedega kaubitsemine"? Kas polnud-koletu üha uutele alaealistele elulise tähtsusega "otsuseid" peale sundida? See (ja palju muud) ei võinud olla Jumala tahe. See aga tähendas, et juhendajate korraldused ei väljenda Jumala tahet ning Opus Dei suletud süsteemil puudub alus. See sai mulle 1979. a. Rooma-reisil ehmatavalt selgeks. Võib-olla oli mul võimalik Opus Deisse jääda ja "kannatustekarikas viimse tilgani tühjendada", nagu on kirjas teoses "Der Weg", kuid ma ei tohtinud seda, sest mind sunniti pidevalt tegema midagi, mille eest ma ise vastutada ei suutnud ega võinudki.
Sellele arusaamisele jõudsin lõplikult mainitud Rooma¬reisil. Jäin siiski veel mõneks nädalaks ühingusse, muuhulgas ka selleks, et intensiivselt kontrollida kriitika paikapidavust. See oleks ju siiski võinud olla ka peen eneseõigustus. Need nädalad kinnitasid mulle kriitika õigsust ja vajalikkust. Mõttemallid olid purunenud ja ma nägin kõike, mis ühingus toimus ning haridusettekannetel esitati, teiste silmadega ja teises valguses. Ilmselgelt nägin nüüd ehmatavat ja kohutavat reaalsust, mida juba ammu aimasin.
Juhendajad nägid igati vaeva, et mulle selgeks teha: ma ei pöördu oma kriitikaga mitte ainult Opus Dei vastu, vaid asetan ennast ka väljaspoole kirikut, mis on ju ometi kõike, mida nimetatakse "ühingu vaimuks", üksikasjadeni tunnustanud ja heaks kiitnud kui Jumala tahte. Vastasin, et ma ei suuda seda enesele ette kujutada. Ma tahan neid heakskiitvaid dokumente lõpuks näha, eelkõige nn. "Ius peculiare" (spetsiaalne, ühingusisene seadus), mis olevat heaks kiidetud. On väga tõenäoline, et see kaldub oluliselt kõrvale Escrivá de Balagueri poolt kindlaksmääratud üksikasjadest ning ei sisalda paljutki, mida ühingus praktiseeritakse ning mis olevat Jumala
147
tahe. Tänu kaastööle "avaliku arvamuse apostolaadis" teadsin, et Opus Dei enesekirjeldused ei vasta eriti tegelikkusele. Samuti teadsin kui vähe peegeldab ühingu tegelikku olukorda Escrivá de Balagueri intervjuude kogumik "Gespräehe mit Msgr. Escrivá de Balaguer". Palju vaikitakse selles raamatus maha ja rida asutaja ütlusi on tõega otseses vastuolus.
"Õppekeskuse" juhataja arvas mu palve peale, et tal pole midagi selle vastu, kui ma dokumentidele pilgu heidan. Ma pean ainult veidi kannatama. Ma olevat "kriitilise meele" seisundis, mis tuleneb siseelu ning "vaimuliku pilgu" vajakajäämistest. Kui mul on Jumalaga isiklikud suhted jälle korras, andvat ta mulle soovitud dokumendid. Aga ma ei andnud selles küsimuses järele. Juhataja saatis mind seepeale komisjoni, öeldes, et õppekeskuses ei ole minu nõutud dokumentide tekste, küll aga komisjonis. Ma pidin mainitud komisjoniliiget paluma, et ta lubaks mul pabereid vaadata. Järgmisel päeval töötasin jälle komisjoni majas ja pöördusin kohe X.-i poole. Too tegi, nagu oleks väga üllatunud. Loomulikult olevat dokumendid õppekeskuses olemas. Ta ütles, et võib need tekstid muidugi anda, kuid mulle oleks kasulikum ja mugavam, kui ma saaks neid "õppekeskuses" rahulikult vaadata. Läksin Althausi tagasi ja teatasin seda juhatajale, kes teeskles omakorda üllatust ja ütles, et X. eksib ja "õppekeskuses" tekste ei ole.
Olgu vaid lühidalt mainitud, et püüdsin neid ametliku heakskiiduga tekste, eriti "Ius peculiare" näha saada ka pärast Opus Deist lahkumist. 1980. a. mais saatsin vastava kirjaliku palve Opus Dei Saksamaa konsiliaariusele. Minu Kölni saadetud kirjale vastati Bonnist. Õppekeskuse preester teatas, et konsiliaarius tegi talle ülesandeks minuga mu palve asjus ühendust võtta. Ta küsis, kas võime kohtuda, ta võtvat vastavad paberid kaasa. Vastavaks paberiks osutus ühe Opus Dei liikme töö, mille teemaks olid "Sekulaarinstituudid kirikuõiguslikust vaatevinklist." 289 Minu poolt nõutud tekste ei saavat ta mulle kahjuks anda, kuna "Ius peculiare" olevat paavsti korraldusel motuproprio (paavst i määrus, mis ei põhine avaldustel, tõlk.) "Ecclesiae Sanetae" 6. augustist 1966 ümbervaatamisel, et viia see kooskõlla II Vatikani Kirikukogu määrustega. Väitsin vastu, et senine kehtib ju edasipidigi, vajaduse korral vaid Iisatingimustega, ja seepärast peaks seda ka näha saama, enne kui ümbertöötamine on lõpetatud ja "Ius peculiare" võimalik uus versioon ametlikult heaks kiidetud. Minu väitele ei reageeritud. 31. 03. 1981. a. kirjutasin konsiliaariusele teist
148
korda. Kordasin oma palvet, rõhutasin, et ise¬enestmõistetavalt ei anta Opus Dei liikmete kirjandust minu käsutusse ja esitasin oma arvamuse, et senine "Ius peeuliare" kehtiv, kuni uus pole jõustunud. Saatsin selle kirja tähitult. Selle peale sain 03. 04.1981 kirjutatud konsiliaariuse kirja: ta olevat kuulnud, et saatsin talle tähitud kirja. Kuna teda polnud kodus, kui kiri tuli, on see nüüd postkontoris. Ta oleks sellele juba peaaegu järele läinud, kuid siis hakkas ta mõtlema, miks mina talle tähitud kirja saatsin. Me tunneme teineteist ju hästi - ¬millest ei saa muidugi juttugi olla - nii et milleks oli mul selliseid formaalsusi vaja. "Sa võid mulle niisiis igal ajal tavalise kirja saata või helistada, olen meelsasti sinu käsutuses, kui sul on midagi südamel." 09. 04. tuli tähitud kiri avamata tagasi. 06. 04. saatsin konsiliaariusele kaaskirjaga varustatud koopia oma 31. 03. saadetud kirjast - seekord tavalise kirjana. 22. 04. dateeritud vastuses märkis konsiliaarius, et tal pole "õppekeskuse" preestri sõnadele midagi lisada. "Ius peculiare" olevat ümbertöötamisel ja "see peaks ju olema iseenesestmõistetav, et pooleliolevasse menetlusse ei sekkuta." Ta lõpetas oma kirja: "Neil päevil ilmub "Gespräche mit Msgr. Escrivá de Balaguer" kolmas väljaanne. See raamat on jätkuvalt aktuaalne: mis puutub ühingu spetsiifilisse vaimu ja sellesse, kuidas vaim mõjutab liikmete tegevust ja käitumist, leiad sa põhilise kirjapandult."
Maria Angustias Moreno kirjutab: "Jaa, ühingul on konstitutsioon. Kirjalik põhikiri, mida Püha Tool igalt religioossell ühenduseit nõuab, mis peab olema ametlikult heaks kiidetud ja millel õigupoolest rajanebki ametlik tunnustamine. Paistab, et ühingu liikmetel pole põhjust konstitutsiooni täpseIt tunda. See on ainult ladinakeelne ja seda ei tõlgita. Liikmed pole seda kunagi lugenud. Liikmetele on kindlaksmääratud väga piiratud ajal ja tingimustes kättesaadavainult väljavõte, kokkuvõte - kes teab, milliste kriteeriumide järgi koostatud. See on ühingu katekismus, raamatuke, mida trükitakse ühingu oma trükikodades ja mida võis kasutada ainult juhendajate valve all ( ja mis võeti mõne aasta eest uuesti tagasi); keegi ei võinud seda mitte ööpäevakski oma tuppa võtta; igal õhtul koguti eksemplarid kokku ja loeti hoolikalt üle. Liikmetel - kuid mitte kõigil - oli katekismusele juurdepääs aastas keskmiselt 28 päeva "aastakursuse" ajal, ja sedagi mitte igal aastal. Juba selle lühikese aja jooksul, mil ma ühingusse kuulusin, anti mainitud katekismusest välja kolm varianti: igaühes leidus punkte, mida oli lühendatud või täiendatud või teisiti tõlgendatud, nagu neile parasjagu sobis. Ja kõike seda tehti hoolimata sellest, et nimeliselt oli raamatuke
149
üheainsa ametlikult heakskiidetud konstitutsiooni kokkuvõte, mida pole minu teada kunagi antud kirikule revideerimiseks."290
Minu ühingusoleku viimaseid nädalaid ilmestasid jällegi arvukad vestlused juhendajatega, kes püüdsid mind veenda, et ma kavatsen õnnetusse tormata ja Jumala tahte vastaselt tegutseda. Komisjoniliikme ettepanekul pidasin veel nelipühade pühapäevani "noveeni (üheksapäevane katoliikiik palvus, tõlk.) Pühale Vaimule", et selgust paluda. Nelipühade pühapäeval tahtsin lõplikult otsustada ja tegingi seda. Sel päeval vestlesin oma vanematega ja teatasin nende üllatuseks ja rõõmuks, et olen selgusele jõudnud - Opus Dei pole minu tee ja kavatsen nädala jooksul koju tagasi kolida. 5. juuni õhtul oli mul veel pikk vestlus "õppekeskuse" juhatajaga, järgmisel kolmapäeval veel üks vestlus komisjoniliikmega. See vestlus oli minu jaoks ühtlasi kohusetundeharjutus, kuna olin 1979. a. veebruaris pidanud X.-Ie tõotama, et ei langeta ühtegi eluteed määrava tähtsusega otsust temaga aru pidamata. X. rõhutas, et talle on lõppude lõpuks ebaoluline, kas ma jään Opus Deisse või mitte, peaasi, et ma põrgusse ei satuks. Ta näitas igati välja, et peab mind selles suhtes väga suures ohus olevaks, kui ma Opus Deist lahkun. Ta lisas veel, et talle on arusaamatu, kust ma võtan jultumuse ja uhkuse kõigi juhendajate arvamusele vaitupidises kindelolla.
06. 06. 1979. a. pärastlõunal kirjutasin presidendile.
"Õppekeskuse" juhatajaga leppisin kokku, et pean oma asjad kokku pakkima järgmisel hommikupoolikul, kusjuures ülejäänud liikmed ei tohtinud mu äraminekust midagi märgata - seda pidas juhataja eriti oluliseks. Järgmisel päeval pidingi siis ülepeakaela pakkima. Pärast lühikest vestlust juhatajaga, ütles ta mulle, et enesestmõistetavalt ei tohi ma nüüdsest ühessegi Opus Dei "tsentrumisse" jalgagi tõsta, sõidutas "õppekeskuse" sekretär mu koju. Sõidu ajal vahetasime vaevalt mõne sõna.
Kõigile ennustustele vastupidiselt pole ma väljaastumist kunagi kahetsenud; eriti seetõttu, et ühingust lahkumine paistis mulle alati tee usku ja kirikusse, mitte vastupidi. Mida kaugemaks muutus distants ühinguga, seda selgemaks muutus mu veendumus, et ma mitte ainult võisin ühingust lahkuda, vaid pidingi seda tegema, sest ma poleks suutnud sinnajäämise eest vastutada. Algusest peale oli mulle selge, et ma ei tohtinud oma teadmisi Opus Dei olemusest enese teada hoida. - Ammu meeles mõlkunud soovi kohaselt alustasin 1979. a.
150
sügissemestrii teoloogiaõpinguid, kuid ei jätnud ka filosoofiat.
Opus Deist lahkunute arv on teiste usuliste ühendustega võrreldes väga suur. Täpseid arve ei saa siinkohal esitada, sest ühing püüab liikmete väljaastumist teiste liikmete eest varjata. "Tsentrumi" liikmed kuulevad "kaasvenna või -õe" lahkumisest tavaliselt alles siis, kui nad tema puudumist imeks panevad ja juhendaja käest küsivad. Kahevahelolijale tuuakse hoiatavaks näiteks ainult neid lahkunuid, keda ta juba varem teadis. Ilmselt võime arvata, et Saksamaal on umbes 35 - 50 % liikmetest ühingust jälle välja astunud.
Põhjused on väga erinevad. Erinev on ka viis, kuidas üksikud endised liikmed oma liikmeksolekut hiljem tajuvad. Paljudel ei õnnestugi aastatega sissesüstitud mõttemallidest vabaneda. Neid piinab tohutu süütunne, nende isiksus ja vaimsus on murtud ning nad saavad väljaspool ühingut vaevu hakkama. Pärast ühingust lahkumist haarab neid mõnikord suur üksindus- ja tühjustunne. Kontakt ühingu liikmetega katkeb kohe. Need, kellega aastaid koos elati ja töötati, ei taha neid enam tunda. Oled äkki muutunud "ususalgajaks". Kogesin korduvalt, et endised "vennad" vaatasid meelega mujale, kui ma neile tänaval vastu juhtusin, või läksid lausa demonstratiivselt üle tee. Need olid erandiks, kes seisma jäid, tervitasid ja paar sõna juttu ajasid - erandiks, mis kinnitas reeglit, et Opus Dei "vennalikkus" on peaaegu ainult eesmärgipärane side, et "vennad" ei õpi õieti üksteist tundmagi ja seepärast pole neil üksteisele ka enam midagi öelda. Endine numeraar Petra H. kirjutab: "Pärast väljaastumist heidetakse sind "perekonnast" välja, sul pole sinna enam kunagi sissepääsu (juhul, kui väljaastumine oli teadlik otsus, mitte närvidest tingitud reaktsioon). Mind ignoreeriti (väljaarvatud eriti sõbralikud nagu Y.), isegi mu esimene juhendajanna, kellega ma sattusin kokku harjutustunnis (ülikoolis, K. S.), vaatas minust pingutatult mööda." Kui ilmutatakse kahetsust, on kindlasti võimalus ennast preestril või juhendajal edaspidigi hooldada lasta. Muidugi on ka inimesi, kes on veendunud, et ühingust väljaastumine oli õige samm ja rõõmustavad, et see neil õnnestus. Masendatud meeleolus ja murtud isiksusi ei kohta mitte ainult endiste liikmete hulgas, vaid ka nende seas, kes on seni ühingusse jäänud.
Escrivá de Balagueri järeltulija Alvaro del Portillo kirjutas kord ühes kirjas, et ühing suhtub mõistmisega neisse, kes
151
ühingust lahkuvad. Kuid neid, kes julgevad pärast Opus Deist väljaastumist midagi ühinguvastast ette võtta, tabagu Issanda needus. Kõrvalseisja suudab vaevalt hoomata, milline kaal on sellel lausel inimese jaoks, kes on läbinud Opus Dei aastatepikkuse haridus- ja kasvatusprogrammi. Selle või analoogiliste ütluste mõju ja paljusid endisi liikmeid piinav süütunne on ilmselt põhjuseks, miks seni pole ükski endine liige kirjutanud saksa keeleruumis põhjalikumat käsitlust Opus Dei reaalsusest.
VI KOKKUVÕTTEKS
Seni püüdsime valgust heita paljudele Opus Dei olemusega seotud aspektidele, kusjuures olemuse all mõistame väljapoole vaevalt hoomatavat, äärmisel juhul teatud sümptomitest märgatavat Opus Dei reaalsust, mida ühing varjab enese kohta levitatava pseudoinformatsiooni taga. Lõpetuseks üritame teha kokkuvõtte ja tõestada nende aspektide koosmõju.
Opus Dei enesereklaamis kordub lausa refräänina, et Opus Dei liikmed on vabad. Nendele vabadusekinnitustele saab vastu väita, et enamus liikmeid ei otsusta ühingusse astumist vabalt ega ole ka ühingus vabad. Pigem praktiseeritakse Opus Deis mitmeidki asju, millest igaüks on juba ise probleem. Kokkuvõttes sekkutakse üksikisiku psüühikasse nii jõuiiseit ja jälgejätvalt, et efekti võib muuhulgas võrrelda nn. noortesektidest tuntud "hingeloputusega".
Alustatakse sellega, et alaealiste le sunnitakse mitmesuguste meetoditega peale elu vaesuses, vallalisena ja sõnakuulelikuses. Seejuures kasutatakse ära puberteedieale iseloomulik vastuvõtlikkus, isiksuse tärkav vajadus emotsionaalsete sidemete ja turvatunde järele väljaspool kodu,291 noorusele omane idealism, spontaansus ja mõõdutundetus. Noorukitele sisendatakse, et nad on juba piisavalt küpsed "otsuse" langetamiseks, milleks neil enamasti tegelikult puuduvad kogemused ja hindamisvõime ning mille ulatust nad sageli mingilgi määral hinnata ei suuda. Kes "otsustab" Opus Deisse astuda, astub illusoorsesse ühingusse,
152
millest tal on pilt tekkinud avalikkusele pakutava info põhjal. Opus Dei tegelik pale on sellest põhimõtteliselt erinev. See erinevus jääb liikmetel aga enamasti pikaks ajaks ja sageli üldse teadvustamata.
Juba enne ühingusse astumist alustatakse liikmete "harimist", süstides neisse aegamööda teatud mõttemalle ja stereotüüpseid tundmusi. Vastuvõtiike inimeste puhul lüüakse kaks kärbest ühe hoobiga: esiteks tehakse algust nende isoleerimisega vanematest ja sõpradest. Sõbrad muutuvad apostelliku töö objektideks. Neid iseloomustatakse võhikutena, keda tuleb õpetada, vähemalt usulises valdkonnas. Nii et sel tasandil ei võeta neid aja jooksul enam võrdväärsete partneritena. Teiseks saavutatakse tugevnev side eksikombel autoriteetideks peetud juhendajatega Opus Deist, "vanema sõbraga", ühingu asutajaga või vastava presidendiga.
Ühingu mõttemallide hulka kuulub Opus Dei kujutamine ainuüksi Jumala tahtest lähtuvana ja erakordselt täiusliku ning pühana. Sellele vastandatakse ühingust väljaspoololeva tegelikkuse puudulikkus ja ebaefektiivsus, kaasaarvatud kirik. Lisandub mõtteviis, et ühing garanteerib igavese hingeõndsuse, kui liikmed on kuulekad ning truud. Jumalat kujutatakse ühingu mõttemaailmas nõudjana,292 kes ei jaga.293 Teda kujutatakse kiviraidurina, kes "meie teravad nukid maha lihvib" ja kelle vältimatute meislilöökide all sõnakuulmatud inimesed muutuvad "rusuhunnikuks", millest inimesed põlglikult mööda lähevad. Muidugi peetakse Jumalat ka halastavaks, armastavaks ja andestavaks isaks.
Opus Dei esitab noorukitele nende "kutsumust" vaid kahel viisil - selle olemaolu ei seatagi kahtluse alla, on vaid võimalik valida, kas end täielikult Opus Deile anda ja õnnelikuks saada või Jumalale keeldumise võimaliku tagajärjena õnnetuks muutuda, kuna kutsumust deklareeritakse Jumala tahtena. Peale selle muudetakse kutsumuse probleem alati päevaküsimuseks, nagu peaks just "siin ja praegu" langetama edasilükkamist mittekannatava otsuse.
Ühingusse astumise hetkest algab tegelikult liikme mitte kunagi lõppev harimine ja kujundamine, millega nivelleeritakse tema iseseisev mõtlemine lühikese aja jooksul täielikult. Eriti oluline on seejuures tavaliselt õnnestunud katse iseseisvat tunnetust kaotada 295 ja asendada see mitmes valdkonnas täielikule autoriteedile allumisega. Sellel põhinebki Opus Dei
153
süsteem.
Jumala tahet väljendavad Opus Dei liikmele ainult ja ainult ühingu president ning temaga kontaktis olevad juhendajad. Asutaja või tema järeltulija ja juhendajad teavad tänu "seisusest tulenevale armule", "spetsiaalsele armule" ja "nõuandearmule", mida Jumal tahab. Eelkõige naudib erakordset ja vahetut sidet Jumalaga president. Kõik, mille asutaja "ühingu vaimuna" kindlaks määras, lähtuvat Jumala tahtest ning olevat kiriku poolt kinnitatud. Opus Dei ambitsiooni ennast Jumala tööks pidada peavad toetama asutaja imelised juhtumused tema eluajal. Ühingu liikmed on kohustatud pimedalt alluma juhatajatele eesotsas presidendiga, selle mõttekus on vägagi küsitav. Väärarusaamade ärahoidmiseks olgu siin selge sõnaga öeldud, et ma ei taha eitada kristliku kuulekuse mitmesuguste vormide võimalikku väärtust ja vajalikkust. Muidugi tekib kristliku kuulekuse puhul alati vastuolu püüeldud radikaalse ja täht¬tähelise järgimise ning vajaliku iseseisva tunnetuse ja vastutuse vahel, millest keegi ei või loobuda. Siin on raske säilitada tasakaalu, et mitte kumbagi poolt ületähtsustada ja teist seega vähendada või lausa unustada. "Me teame, et paljud vaimsed õpetajad on soovitanud sõnakuulmist. Aga me teame ka seda, et samad meistrid on võrdväärselt või enamgi rõhutanud tunnetust." 296 Ilmselt võib eeldada, et idüllilise ordu ülevaatlike kloostrimüüride varjus on seda tasakaalu sõnakuulmise ning iseseisva tunnetuse ja vastutuse vahel hõlpsam säilitada kui keset igapäevase elu keerist. Opus Dei seltskond püüab ju ilmaelust eraidumata "evangeelse nõuandja" elu poole ja paljud töötavad õpitud erialal ning vastutavad näiteks ka oma töö eest.297
Kahtlemata peab inimene, kes tunneb kutsumust "evangeelse nõuandja" eluks, saama vabalt ning vastutustundega otsustada. Otsuse eeltingimusteks on isiksuse teatav küpsuseaste ning valitava eluviisi põhjalik tundmine, samuti sobivuse kontroll. Opus Deis ei saa nende tingimuste täitmisest juttugi olla - vähemalt mis puutub numeraaridesse. Paljud sunnitakse ühingusse astuma alaealistena, kui nad ei ole veel nii küpsed isiksused, et suudaksid otsust objektiivselt kaaluda, peale selle ei teagi nad suurt midagi selle ühingu tõelisest palgest. Sellisele "otsusele" vajutab Opus Dei lõplikkuse pitseri. Ennatliku tegutsemise tagajärjel võetakse liikmetelt võimalus aastate jooksuloma kutsumust kontrollida ning ühingut üldises mõttes kriitiliselt hinnata. Selle asemel
154
nõutakse uuteit liikmetelt tingimusteta sõnakuulmise vannet. Sõnakuulmisel on ainult üks teoreetiline erandjuhtum: kui kästakse pattu teha. Sel juhul oleks kriitika lubatud, kuid sellist võimalust esitatakse algusest peale kui praktikas välistatut.298 Nagunii esitavad hindamiskriteeriumid ju inimesed, kellele peab kuuletuma.
Iseseisva tunnetuse kadumine koos kogemuste vähenemisega võõrmõjude peaaegu täieliku puudumise tõttu tekitab tugeva seose rühma ja autoriteedi moraaliga. Alaealiste puhul tähendab see "isiksuse-eelset orienteerumist internaliseeritud käitumismudelitele".299 Sellega katkestatakse isiksuse loomulik areng ning kinnistatakse üleminekutaas. Nende puhul, kes liituvad ühinguga veidi vanemas eas, püütakse juba arenenud isiksust "isiksuse-eelsele tasemele" tagasi tõrjuda.
"Kogemusest on kasu ainult siis, kui see pole saadud autoriteediga suhtlemisest, vaid olukorrast, kus oli võimalik kriitiliselt mõelda. Autoritaarsed asutused ja konformistlikud grupid umbusaldavad seepärast spontaanseid kogemusi ning püüavad kogemisvõimalustega manipuleerida. Selline manipuleerimine iseloomustab igat liiki totalitarismi. Kogemustest lähtuv kompetentsus saab tekkida ainult siis, kui inimene võib vabalt orienteeruda. Selleks on vaja, et ta saaks oma sotsiaalsed tingimused ise piiritleda. Teisalt ei saa kogemustel põhinev vastutustunne välja kujuneda ka kõikelubatavuse tingimustes. Vale orientatsioon teeb mõistliku ning kriitilise käitumise samuti võimatuks."300
Vähemasti usulises ja kõlbelises valdkonnas võetakse inimeselt juba loetletud meetoditega vastutustunne, tehakse ta n.-ö. alaealiseks - seotakse ta autoriteetidega, samal ajal iseseisvat mõtlemist ja tundemaailma välja lülitades, kontrollitakse totaalseit, taotakse pähe stereotüüpe ja tundeskeeme. Lisaks sellele koormatakse ta üle mitmesuguste ülesannete ja kohustustega, nii et tal pole hetkekski aega asjade üle rahulikult järele mõelda. Juhendajaid peetakse võimeliseks igaühele ütlema, mida Jumal temalt tahab. Seega arvatakse, et juhendaja ise teab vahetult, mida Jumal tahab. Nii et Opus Deis on omalaadne õpetajaseisus, mis ületab kaugelt kirikuõpetaja kompetentsi piirid. Teisalt peidab ühing end alati Jumala tahte varju, kasutades seda kriitika vältimiseks. Kritiseerijatele põhjendatakse ühingu ratsionaalse hindamise puudumist sellega, et "jumalik loogika" pole inimestele
155
mõistetav. Samas peetakse selle ebapiisavaks ja lausa valeks deklareeritud inimliku loogikaga võimalikuks, et inimesed suudavad "Jumala loogikat" üksikasjalikult seletada. Kriitikutel olevat puudu "vaimulikust pilgust", mis olevat antud ainult Opus Deile. Liikmetele nullitakse ühingu kritiseerimine ära põhjendusega, et see on "hea vastuolu"301 ning seda pole vaja tõsiselt võtta; see olevat heade kavatsustega, ent vale objekti jälitamine. Mõned arvavat Joh. 16, 2 silmas pidades, et "annavad Jumalale au". Vahel tõlgendatakse seda ka pahatahtlike sepitsustena, kes on liikmete "suured vaenlased" - Saatana abimehed.302 Vahel on ühingu kritiseerijad väitnud ka valet, mis võimaldab igasuguse kriitika nende valedega ühte patta panna. Lõppude lõpuks, öeldakse olevat iga suurem kiriklik ühendus algusaastatel poriga üle valatud. Kriitika ja rünnakud muudetakse Opus Deis ühingu kvaliteedimärgiks ning kasutatakse ära autoriteedi suurendamiseks.
"Juba jälle ... : Räägiti, kirjutati ... : selle poolt, selle vastu ... : heade ja vähem heade kavatsustega ... : pooltõed, salgamine, kiidukõned, liialdused ... : mõttetu, paikapidav ... Sa lollpea! Sa toruloru! Kui sa otse eesmärgi poole astud, mõtted ja tunded Jumalast haaratud, mis puutub sinusse tuulesahin, ritsikate sirin, möögimine, röhkimine, hirnumine sinu ümber? ... Muide, see on vältimatu: ära võta vabasse loodusesse uksi kaasa."303
Ühing, mis kujutleb, et ta on kriitikale kättesaamatu, jätab enesele õiguse kõiki ja kõike kritiseerida, kusjuures mõõdupuu alusel, mis paistab lausa ühingu ainuomanduses olevat: Jumala teadmine ja tahe konkreetsetes asjades. Ühingu kriitikast ei pääse põhimõtteliselt keegi: ka mitte paavsti ja piiskoppide otsused. Neid otsuseid ei kritiseerita mitte vastutustunde ja südametunnistuse sunnil, et vältida enese arvates vale seisukoha kehtestamist, vaid just nimelt lähtudes eksiarvamusest, et ainult ühingu liikmed teavad Jumala tahet ja ennetavad kiriku võimalikke õpetusse puutuvaid otsuseid. Samas püütakse ühingus tõsiselt olla lojaaine ning truu paavstile ja piiskoppidele. Teisalt jälle tekib inimesel, kes teab erinevust Opus Dei avalikkusele suunatud propaganda ja ühingu tegeliku olemuse vahel, küsimu.~, kuivõrd paavst ja piiskopid Opus Dei sisemust tunnevad. Uhing toetub pidevalt kirikliku hierarhia heakskiidule. See tugevdab tema autoriteeti. Tekib küsimus, kas paavstid ja piiskopid pole samuti tunnustanud muljet, mille Opus Dei endast avalikkusele maalib,'
156
teadmata, et ühingu tegelik pale sellest tunduvalt erineb. Võib üsna kindlalt oletada, et neile on teadmata enamus selles raamatus kirjeldatud tõsiasju, mis iseloomustavad ühingu siseelu.
Ühingu eneseteadvustamine sõnumitoojana viib apostolaadini, millel on vähemalt kahekordsed tagajärjed: esiteks põhjustab see inimvaenulikku "hingekaubitsemist". Inimene degradeeritakse apostelliku tegevuse objektiks ja heaks peetud eesmärk näib õigustavat peaaegu iga abinõu. Teiseks välistab see peaaegu täiesti, et Opus Dei liikmel tekiks tõelisi sõpru, kui ta peab kinni ühingu ettekirjutustest. Seda tuleb jällegi vaadata seoses nn. "vennalikkuse" normeerimise ja reguleerimisega ning liikmete paratamatu eemaldumisega vanematekodust, kuna nende kontakte piiratakse tunduvalt. Kõik kokku põhjustab sageli (numeraar)liikme täieliku isolatsiooni, mis tugevdab viimase sõltuvust juhendajatest.
Kreedost "pühitseda tööd, ennast töös ja teisi töö kaudu" on Opus Dei peatähelepanu pööranud töö pühitsemisele, mida peetakse enesepühitsemise ja teiste pühitsemise eesmärgiga tehtava apostolaadi eeltingimuseks. Mitte juhuslikult ei mainita haridusettekannetel selle teema kohta, et näiteks Saksamaal ei ole katoliiklased kahjuks ühiskonnas tähtsamatel positsioonidel. Liikmetele tehakse selgeks, et nad peaksid võimalusel püüdlema tööalastele positsioonidele, mis võimaldavad neil ühiskonnas saavutada suuremat mõju ja ühiskonda Opus Dei arusaamade järgi kristlustada. Kuigi Opus Dei liikme tegevust vastutaval kohal poliitikas, majanduses või kultuuris pole võimalik ühinguga otseselt samastada, kannustatakse liikmeid üldiselt ikkagi taoliste kohtade poole. Kahtlemata püüab Opus Dei immutada kirikut ja ühiskonda oma vaimuga
Kui tabav ka poleks Opus Dei meetodite võrdlemine nn. noortesektidega, seisneb põhiline erinevus paljudest sektidest selles, et ühingus toimub igal tasandil kõik subjektiivselt parimate kavatsustega ja heast tahtest. Ei ole nii nagu mõnes sektis, et ühingu juhatajad kasutavad liikmete häid kavatsusi isiklikuks rikastumiseks. Liialdamata võib öelda, et kõik Opus Dei juhatajad ja liikmed annavad kristlikuks ja Jumalale meelepäraseks r-cetavate eeskirjade järgimisel suure isikliku panuse, pingutavad maksimaalselt ja heade kavatsustega. Hoolimata sellest on nende praktika objektiivselt kohati
157
ebahumaanne ja ebakristlik. See on tegelikult traagiline.
Opus Deil on õnnestunud tänapäeval haruldase kiriklikkuse rüü varju pugeda, püüeldes näiliselt hierarhiatruuduse poole ja pakkudes end välja kirikuõpetuse ustava järgijana. See ähmastas seni paljude piiskoppide ja paavstide pilku ning ei lasknud neil näha Opus Dei reaalset palet. Seetõttu ei võetud tõsiselt hoiatavaid hääli, mida oli varemgi kuulda. Näilise kiriklikkuse kattevari, Opus Dei suures osas varjatud tegutsemine, valeinformatsioon ja info varjamine põhjustasid ja põhjustavad vanemate ning hingehoidjate saatusliku muretuse ja traagilise usalduse Opus Dei vastu. See on tungiv hoiatus! Appelleerigem kiriku vastutustundele, et ta võtaks Opus Deis ette põhjaliku ja täpse uurimise ning tarvitusele vajalikud abinõud. Ühingu tegelikkusest teadlikke inimesi tahaksin julgustada, et nad kauem ei vaikiks.
158
MÄRKUSED
1. Sel põhjusel tundub mulle vale ütlemine, et mõlemad ühendused kujutavad endast "kahte erinevat ühendust, mis on omavahel seotud ainult presidendi isiku kaudu", nagu väidab ühingu liige A. Byrne teoses "Die gewöhnliehe Arbeit heiligen." 2. Gespräehe mit Msgr. Escrivá de Balaguer (Vestlused msgr. Escrivá de Balagueriga),145 (järgnevalt tsiteeritud Gespräche); tekib siiski küsimus, kuivõrd sellistel lahus üritustel pole muuhulgas kavatsetud piirata võimalusi ühiseks kriitiliseks mõtiskluseks ja pakutu kriitiliseks hindamiseks. See on oletus, kuid selles töös märgitu taustal (diskussiooni- ja kriitikakeeld, vabadusest mittehooliv sekkumine kellegi ellu, hariduse ühekülgsus etc.) minu arvates küllaltki usutav.
3 hisp. miembro numerario - sissekirjutatud, korraline liige
4 hisp. miembro supernumerario - üleplaaniline, juurdeloetud liige
5 A. Byrne vt. eest 15
6 S. Bernal, Msgr. Josemaria Escrivá de Balaguer, 136.
7 vt. samas 104 j.
8 "EI Cielo esta empenado en que se realice." Seda teatab endine Opus Dei liige Maria Angustias Moreno, EI Opus Dei. Anexo a una historia (Barcelona 1976) lk. 62; tsit. J. M. Castillo, Die "Nachtolge Christi" ja "Der Weg". Teema kohta "Eristavat ära tunda": Coneilium 14, 11 (1978) 588. - Ka mina olen seda lauset korduvalt kuulnud ja lugenud.
9 vt. samas
10 ,,10 quiere Dios, y basta"; samas
11 "habeis de parsarlo todo por mi eabeza y por mi corazón", M. A,
Moreno vt. ülalt 61; tsit. J. M. Castillo vt. ülalt 588.
12 seda käsitleme hiljem põhjalikumalt, vt. lk. 261/65.
13 vt. S. Bernal ülalt 212 j.
14 mis avati Roomas 12.5.1981
15 Lõplik ametlik luba järgnes 16.6. 1950. a. Apostelliku konstitutsiooniga "Provida Mater Ecclesia" loodi 1947. a. nn. sekulaarasutuse (nimetatud ka "ilmaühing") juriidiline vorm. Nii leidis rida ühendusi kirikuõigusliku vormi ja tunnustuse, mille ilmikutest liikmed (mõnikord ka maailmapreestrid) tahavad hoolitseda "evangeelsete nõukogude" elu eest, ilma et nad tõmbuksid tagasi "ilmalikust elust" ja saaksid orduliikmeteks. Kirikukogu dekreedis "Perfectae caritatis" art. 11 on kirjas, et sekulaarasutuste tekkimise põhjustas apostolaaditaotlus mitte ainult maailmas, vaid "lähtudes maailmast". Sageli tuuakse välja erinevust sekulaarasutuste ilmaliku apostolaadi ja ordude ilmaaelust loobumise vahel ("contemptus mundi"). Me ei hakka siin tegelema küsimusega, mil määral see erinevus teoloogiliseit paika peab ja kui adekvaatselt see kajastab sekulaarasutuste või ordude liikmete praktilist elu. Juba mõnede sekulaarasutuste välised tunnused põhjustasid nende võrdlemise ordudega. Ka kirikukogu jättis erinevuse ordu ja sekulaarasutuse vahel ebaselgeks: sekulaarasutusi käsitleti dekreedis orduelu ajakohasest uuendamisest ("Perfectae caritatis"). Peatükis "Lumen gentium" antud orduliikmete kirjeldus paistab nii üldistatud, et tekib küsimus, kas nende all ei mõelda ka sekulaarasutuste liikmeid.
16 Sekulaarasutuse õiguslik vorm olevat tol ajal Escrivá de Balaguerile tundunud "kõige vähem ebasobivana"; vt. J. Roggendorf, Die Welt, 8.9.1982.
17 A. Byrne, vt. ülalt 10; vrdl. ka Escrivá de Balagueri mõttearendused, Gespräehe 43-45.
18 vrdl. lk. 111/16.
19 lk. 111/16 tsiteeritud punktid teosest "Der Weg", mis on seotud sõnakuulelikkuse teemaga, ulatuvad tagasi aastasse 1934 või 1939, järelikult aega enne liikmete kohustust isiklikuks sõnakuulelikkustõotusteks.
20 vt. W. Aymans' A.rehiv tür katholisehes Kirehenreeht 148 (1979), lk, 43 j.
21 samas 44.
159
22 Herder Korrespondenz (1982) 10, 473.
23 vt. EI Pafs's 11.11.1979, 24-27 pealkirja all "Documentos integros para el cambio de «status» eclesial para el Opus Dei" avaldatud sõnumit Opus Dei tekkimisest ja arengust, mille Alvaro del Portillo koostas Vatikani jaoks ja samas trükitud presidendi kirju kardin al Baggiole; nende dokumentide avalikukstuleku asjaoludest vt. A. Woodrow; Le Monde, 14.11.1979, 14; C. Longley ja D. van der Vat; The Times, 12.1.1981.
24 Marcello Costalunga; L'Osservatore Romano. Saksakeelne nädalaväljaanne, 10.12.1982, 9.
25 W. Aymans; Frankfurter AlIgemeine Zeitung, 13.12.1979.
26 saksakeelsetest allikatest vt. näit. K. Jungmanni lugejakirja (Opus Dei sekretariaat Saksamaal): Rheinischer Merkur, 17.7.1981.
27 vrdl.: Opus Dei Papst untersteIIt: Frankfurter Rundschau, 24.8.1982, 2; J. Arias; EI Pafs, 24.8. 1982; A. Woodrow; Le Monde 25.8. 1982, 8; C: Longiey; The Times, 25.8.1982; Opus Dei jetzt Personalprälatur, KNA, 26.8. 1982.
28 vt. Das Opus Dei: oder was ist eine Personalprälatur, vt. ülalt (vt. märkus 22).
29 Piiskopikongregatsiooni teadaanne "Opus Dei" ümberstruktu~eerimisest, Kathpress Dokumentation 161, 23. 8. 1982. 1j.
30 Sacra Congregatio pro Episcopis: Declaratio, L'Osservatore Romano, 28.11.1982; saksa keeles avaldatud: L'Osservatore Romano (Deutsch) 10.12.1982.
31 vt. Das Opus Dei: oder was ist eine Personalprälatur vt. ülalt. 32 Opus Dei vom Papst zur Personalprälatur erhoben: Schwäbische Zeitung, 14. 12. 1982.
33 Erklärung der Kongregation für die Bischöfe zur Errichtung des Opus Dei als Personalprälatur: L'Osservatore Romano (Deutsch), 10. 12. 1982, liia.
34 samas I c.
35 vrdl. K.-G. Peschke : Kathpress/Beilage 164, 26.8.1982, 2. 36 Kongregatsiooni teadaanne piiskoppidele vt. ülalt II b.
37 samas III d.
38 samas IV b.
39 samas II b.
40 samas VI
41 vrdl. K.-G. Peschke vt. ülalt 2.
42 Selles peatükis tsiteeritakse märkuseni 101 (viimane k.a.) ainult nende autorite artikleid ja publikatsioone, kes on Opus Dei liikmed või olid seda avaldamise hetkel. Märkuses 102 osundatakse ka artiklitele, mis pole otseselt Opus Dei liikmete koostatud, aga sisaldavad ühingupoolseid teateid.
160
43 vrdl. näit. Gespräche, 44.
44 vrdl. näit. samas 78: "Opus Dei võtab uuesti üles suurepärase, kuid aastasadade jooksul paljude kristlaste poolt unustatud tegelikkuse, et iga töö, mis on inimlikult aus ja õiglane, võib saada jumalikuks."
45 P. Berglar: Deutsche Tagespost Nr. 117, 29./30. 9. 1978, 13;
sõrendused.
46 Gespräche 45.
47 vrdl. J. B. Torello, Die Welt erneuern, 20. 48 samas 19: sõrendus.
49 Gespräche, 43.
50 vrdl. näit. samas 32.
51 A. Byrne, Die gewöhnliche Arbeit heiligen, 10.
52 vrdl. näit. Gespräche, 24 j.; 28 j.; 51, 69 j.; 79; 105; 114 j. 53 samas 105.
54 samas 37; sõrendused. 55 samas 61.
. 56 J. Escrivá de Balaguer, Der Weg, nr. 359. (Siin ja edaspidi ei näidata lehekülje numbrit, vaid raamatu 999 punkti vastavat numbrit, mille tsitaati lühendatakse: Der Weg, nr.)
57 Gespräche, 78.
58 P. Beglar, vt. ülalt. 59 Gespräche, 47 j.
60 vrdl. näit. samas 30; 36; 47; 85 j.; 88 j.; 93 j.; 98; 100. 61 samas 44.
62 A. Byrne vt. ülalt 14. 63 vrdl. Gespräche , 98 j. 64 samas, 99.
65 samas, 100; vrdl. ka J. Escrivá de Balaguer, Priester auf ewig, jutlus, peetud 13.4. 1973; samas, Christliehe Berufung 27 j.
66 R. Schunk, Zur "Personalprälatur" des Opus Dei: Anzeiger für die Seelsorge (1983, 2) 44.
67 vrdl. Gespräche, 98.
68 Geist und Rechtsnorm stimmen überein: Deutsche Tagespost,
10./11. 12. 1982. 69 Gespräche, 49. 70 samas, 75.
71 samas, 66.
72 vrdl. näit. samas 49-52; 63 j.; 71 j.; 76; 90-92; 95-97; A. del Portillo: Wort und Wahrheit 19 (1964) 224; J. F. Coverdale:
Nuestro Tiempo 117 (1964) 8-11; J. Ayesta : Frankfurter AlIgemeine Zeitung 9.8.1969,10; K. Jungmann, Opus Dei, lugeja
161
kiri: Frankfurter Allgemeine Zeitung, 14. 1. 1974 (vastus W. Haubrichi artiklile: Frankfurter Allgemeine Zeitung, 5. 1. 1974); W. Puhl: Rheinischer Merkur, 18. 7. 1975, 20; F. Ludwigsdorf:
Kirche und Leben, 6 8. 12. 1976, 8; H. Freitag, lugeja kiri: Neue Züricher Zeitung, 25. 8. 1977, 41; A. Byrne vt. ülalt 15-17.
73 Gespräche, 49. 74 samas 50/1.
75 samas, 32.
76 samas.
77 samas.
78 samas, 47. 79 samas, 55. 80 samas, 62. 81 samas.
82 samas, 34; sõrendus. 83 samas.
84 samas.
85 samas, 35.
86 samas, sõrendus. 87 samas, 50.
88 samas, sõrendus.
89 J. Arquer, lugeja kiri: Frankfurter Allgemeine Zeitung, 9. 2. 1981, 6. (See lugeja kiri on vastuseks ühele M.-Ch. Zauzichi artiklile:
Frankfurter Allgemeine Zeitung, 17. 1. 1981, 4, mille aluseks on tõenäoliselt C: Longley ja D. van der Vat' i artikkel: The Times, 12. 1. 1981. Viimane viitab jällegi muuhulgas John Roche'j mõttearendustele, kes oli "Opus Dei endine juhtiv liige" Inglismaal.)
90 S. Bernal, Msgr. Josemaria Escrivá de Balaguer, 256. 91 Gespräche, 86.
92 samas: "Peale selle täidab pideva täiendõppe vajadus nii ametis kui usus lisaks ajale, mis on pühendatud vaimulikule elule, palvetamisele ja seisuslike kohustuste ohvrivalmile täitmisele, kogu elu; pole ühtegi tühja tundi."
93 vt. samas, 45. 94 samas, 44.
95 samas, 61.
96 vrdl. samas 53: "Nad mainivad etteheidet salatsemisest. See on juba vana ja ma võiksin samm sammult näidata selle alatu klatshi ajaloolist kujunemist. Võimas organisatsioon, mille ma siinkohal pigem nimetamata jätaksin - me armastame seda ja oleme alati armastanud - langes pikki aastaid tõsiasjade võltsimiseni, mida see ei tundnud. Seepärast kinnistus inimestes arusaam, et meid
162
tuleb vaadelda orduna ja nad küsisid: Miks nad ei mõtle kõik ühtemoodi? Kuidas ei kanna nad rüüd ja märki? Ja sellest tegid nad ajuvaba järelduse, et me olevat salaühing." "Võimsa organisatsiooni" all mõeldakse jesuiitide ordut.
97 samas, 54. 98 samas, 67.
99 vt. samas, 39.
100 samas, 54 j.; sõrendus. See lause on ühest intervjuust aastast 1967; Opus Dei asutaja viitas tookord veel teistele (väiksematele) arvudele kui need, mis on tsitaadi ees ära toodud.
101 vrdl. samas, 55.
102 samas 65; Kuigi selle peatüki eesmärk on esitada Opus Dei enese loodud pilti ühingu kohta kokkuvõtlikult, ja seni on loobutud kriitilistest ja kirjapandule vastukäivatest märkustest, tuleks siinkohal siiski mainida järgnevat: Ühes 16. 5. 1966. a. antud intervjuus rääkis Escrivá de Balaguer ,,65 maast, kus on Opus Dei liikmeid" ja 7. 10. 1966 ,,68 maalt pärit inimestest", kes kuuluvad hetkelOpus Deisse. Sama maade arvu mõtles ta ilmselt ka 15. 4. 1967. a., kui ta ütles, et ühingusse kuulub "Naisi ja mehi peaaegu 70 rahvusest". Ühes "Franfurter Allgemeine Zeitung'is" 9. 8. 1969. a. avaldatud lugeja kirjas teatas Javier Ayesta Opus Dei Madriidi informatsioonibüroost, et Opus Deisse "kuulub inimesi rohkem kui 70 maalt". Neid andmeid täpsustati veel 7. 10. 1969. a. ajalehes "Deutsche Tagespost" avaldatud artiklis Opus Dei preestri Josef Arqueri sõnade kohaselt: "Ühingul on ligikaudu 70 000 liiget 73 maalt." 23.8. 1974. a. kirjutab Kölni piiskopkonna kirikuleht, et "rahvusvaheline katoiiikiik ühing Opus Dei" (.oo) ühendab "oma andmete kohaselt 56 000 liiget 80 rahvusest ". 18. 7. 1975. a. kirjutas Widmar Puhl ajalehes "Rheinische Merkur", et Opus Dei on "üle 60 000 liikmega üks suurimaid ühingu id katoliku kirikus." Ka KNA kirjutab 16.9. 1975:
"Ühingu andmete järgi kuulub sinna hetkel 60 000 liiget 80 rahvusest." Sama arvu annab Franz Silvius Ludwigsdorf: "Kirche und Leben" 8. 2. 1976, kirjutades oma artiklis "tänapäeval umbes 60 000 liikmest kõigil viiel mandril." "Enam kui 60 000 liikmega" ühingu laienemisest "kõigil viiel kontinendil" on juttu ka Kölni piiskopkonna kirikulehes 9. 12. 1977, kus avaldati saksa Opus Dei viitsepostulaatori Kölni sekretariaadi teade. Ühes lugeja kirjas ajalehes "Jülicher Volkszeitung" 13. 12. 1980 ütleb Opus Dei preester Jürgen Eberle Opus Dei liikmete arvuks "ca. 70 000". 22. 9. 1970 kirjutas Konrad Jungmann Kölni piiskopkonna kirikulehes 22 Opus Dei liikme preestriks pühitsemisest, mis oli toimunud sama aasta augustis: "Värskelt pühitsetud tulid Argentiinast, Austraaliast, Saksamaalt, Inglismaalt, Kanadast, Kolumbiast, Mehhikost, Hispaaniast ja Ameerika Ühendriikidest. Mitte igapäevane pole asjaolu, et kõik preestrid töötasid mingil
163
kodaniikui erialal, enne, kui nad otsustasid lasta end preestriks pühitseda. Nende hulgas oli arste, majandusinimesi, insenere,füüsik, arhitekt, psühhiaater ja kaks ohvitseri." Veel detailsemad andmed avaldatakse Kölni kirikulehes 23. 8. 1974: ,,4. aug. pühitseti preestriks (oo.) kokku 43 Opus Dei liiget 13 maalt. Opus Dei Rooma sekretariaadi teate kohaselt kuulusid sellesse pühitsetud preestrite rühma muuhulgas: 30-aastane gümnasiaalprofessor Dr. Paul Biecha Viinist, 43-aastane argentiina arst, 35-aastane brasiilia majandusteadlane, 36aastane itaalia advokaat, samuti mitu arhitekti, inseneri ja õpetajat." 14. 7. 1975 teatab KNA, et eelmisel päeval pühitseti preestriks 54 ühingu liiget - arste, õpetajaid, advokaate, insenere, ajakirjanikke kokku 19 maalt. "Värskete preestrite hulgas on saksa germanist dr. Jürgen Eberle (27) Trierist, Kölni Ülikooli Thomase Nim. Instituudi liige shveitslane dr. Peter Rutz (33), kes oli varem matemaatilise loogika assistent Freiburgi ülikoolis (Shveits), samuti dr. Werner Litzka, insener Viinist." Jällegi Kölni piiskopkonna kirikulehes kirjutab Franz Silvius Ludwigsdorf 8. 10. 1976: "Äsjapühitsetud preester dr. Peter Irrgang "õppis Bonni ülikoolis inglise keelt, pedagoogikat ja kehakultuuri ning Rooma ja Pamplona ülikoolis filosoofiat ja teoloogiat. ( ... ) Ta kuulub rahvusvahelise ühingu Opus Dei 50 liikme hulka, kes selle aasta 8. aug. preestriks pühitseti, pärast seda, kui paljud neist olid aastaid töötanud arstidena, inseneridena, ajakirjanikena, õpetajatena jne." Selliseid nimekirju, mis sisaldavad iga-aastaste Opus Dei preestrikspühitsetute arvu, päritolumaid ja elukutseid, võib tuua ka järgnevate aastate kohta.
Zürichi ajaleht "Tages Anzeiger" teatab 11.1.1980. a., et Opus Deil on ühingu andmete kohaselt 72 375 liiget 87 maal. "Nad töötavad hetkel 487 ülikoolis, 52 raadio- ja telejaamas, 12 filmiühingus, 694 ajakirjanduslikus ettevõttes ja 38 teadeteagentuuris." Siin tuleb muidugi märkida, et need andmed avaldati 1979. a. vastu Opus Dei tahtmist.
103 Seda ei hakata siinkohal aga põhjalikumalt selgitama. Mis puudutab Opus Dei asutaja eluloo ja töö kirjeldamist ühingu poolt, olgu viidatud juba korduvalt tsiteeritud Salvador Bernali biograafiale (vt. ülalt).
104 H. U. von Balthasar: Der christliche Sonntag 15, 12.4. 1964. 105 vt. Der Weg, nr. 335: "Moodsa apostli jaoks on tund õppimist sama mis tund palves." ja nr. 277: "Sa küsid minult: Milleks see puurist? Ma kirjutan ühest kirjast maha: «Kui ma tõstan silmad mikroskoobilt, langeb pilk tühjale mustale puuristile. See ilma ristilööduta rist on sümbol. Selles on varjul mõte, mida teised ei taju. Aga väsinu, kes kavatses juba töö pooleli jätta, suunab silmad uuesti okulaarile ja töötab edasi, sest tühi rist nõuab õlgu, mis seda kannaksid.»"
164
106 samas nr. 790. 107 samas nr. 796. 108 samas nr. 795. 109 samas nr. 960. 110 samas nr. 930. 111 samas nr. 831. 112 samas nr. 920.
113 vt. samas nr. 973: "Ebakindlaks muutunud sõbra kõrva õigel hetkel sosistatud sõnad; suunav vestlus, mida sa oskasid sobival juhul algatada; erialane viide, mis parandab tema tööd kõrgkoolis; ja diskreetne ebadiskreetsus, mis avab tema otsingutele aimamatu silmapiiri .. , kõik see on usaldusliku vestiuse «apostolaat». "
114 samas nr. 972.
115 samas nr. 942; mitte sealne sõrendus.
116 samas nr. 405; vt. ka nr. 404: "Sa ei saanud hakkama! - Me saame alati hakkama. Sa usaldad täielikult Jumalat. - Sa pole katsetamata jätnud ühtki inimlikku vahendit. Tee endale see tõde selgeks: Sinu ebaõnnestumine nüüd ja selles asjas oli edu. - Ütle Issandale tänan ja alusta otsast peale!"
117 Töö noorukite ja tudengitega on ühingus usaldatud peaingel Raafaeli ja apostel Johannese eestkoste ja kaitse alla, tööd täiskasvanutega ja supernumeraarid on soovitatud peaingel Gaabrielile ja apostel Paulusele, numeraaride ja assotsieerunute patroonid on peaingel Miikael ja apostel Peetrus.
118 Der Weg, nr. 172.
119 samas nr. 206; vrdl. ka nr. 191: "Ületa ennast iga päevesimest hetkest alates. Tõuse kindlal kellaajal ilma viivitamata, minutitki oma laiskusele ohverdamata. Kui sa end Jumala abiga ületad, oled päevalt juba palju võitnud. See võtab julguse ära, kui kohe esimesel katsel võidetuks osutud!"
120 vrdl. nr. 192: "Alati annad alla sina. Sea endale iga kord eesmärgiks mõne inimese päästmine, või pühitsemine, või kutsumus apostolaadiks ... Siis olen ma su võidus kindel."
121 samas nr. 754.
122 samas nr. 761.
123 samas nr. 767.
124 samas nr. 779.
125 samas nr. 902.
126 samas nr. 910.
127 samas nr. 360.
128 samas nr. 797
129 Presidendile adresseeritud kirju ja muid Rooma-Iäkitusi ei panda
165
posti, vaid kogutakse kokku ja antakse komisjoni poolt volitatud liikmele, kes need isiklikult kohale viib.
130 Seni võeti Opus Deisse vähemalt 14-aastasi liikmeid. Räägitakse aga, et seoses Opus Dei muutmisega personaalprelatuuriks tõsteti vanusepiiri 16 aastale.
131 Vrdl. § 8 "Konstitutionen des Opus Dei" Jesus Ynfante hispaaniakeelses tõlkes "La prodigiosa aventura deiOpus Dei", 398: "Los socios deiOpus Dei emplean su aetividad en tres obras, eada una de las euales esta eonstituida bajo patronos, a saber: 1. Obra de San Rafael y de San Juan, para eultivar a los j6venes; est e trabajo es el mas proprio deiOpus Dei y eomo semillero del Instituto. ( ... )" Ynfante avaldatud konstitutsioonipunktid on koostatud ilmselt enne 1950. a.; ei ole teada, kuna selline põhikiri ühingus kehtis, kas paavst kiitis ametlikult heaks selle või muudetud variandi. Ebaselgeks jääb ka see, kuidas põhikiri Ynfante kätte sattus (ühingu põhikirjasaladusest vaata lk. 261/ 65). Peale selle on Ynfante avaldatud tekst tõlge ladina keelest. Kuigi minu arvates on vaevalt võimalik kahelda, et selle põhikirja teksti autorid on Opus Deist ning viimsete üksikasjadeni kirjapandud tingimused ja määrused määravad Opus Dei praktilist elu suures osas ka tänapäeval, ei toetunud ma nimetatud ebakindlusfaktorite tõttu, liiatigi pärast Opus Dei reformimist personaalprelatuuriks, käesolevas raamatus kordagi Ynfante 1970. a. avaldatud tekstile. Seega tuleb "Konstitutionen" mainimist võtta ainult viitena, mitte tõestusena.
132 Der Weg nr. 614.
133 Lühend "UNIV" tähendab ülikooli (universitas). "ICU" tähendab "Instituto per la Cooperazione Universitaria" (ülikoolide koostöö instituut). See Opus Dei liikmete poolt algatatud asutus on UNIVkongresside ametlik organiseerija.
134 Paavsti pöördumine Ülikoolide Koostöö Instituudi ülemaailmsest kongressist osavõtjate poole tema audientsil 10. aprillil:
L'Osservatore Romano (saksa k.), 4.5.1979, 5.
135 1981/82 esimesel semestril pakkus Sehweidti üliõpilasühiselamu näiteks tööringi teemaks "UNIV '82: «Õppimise kvaliteet - elu kvaliteet»". Ühiselamu programmis oli kirjas: "Selles tööringis püütakse küsitluse meetodit kasutades luua ülevaadet üliõpilaste suhtumisest õpingutesse ja hilisemasse elukutsesse ning selle põhjal tuletada nõudmised ja järeldused stuudiumi kvaliteedi kohta. Tööring jätkab möödunud aastal Roomas toimunud UNIVkongressi tööd." 1982. a. teisel semestril korraldas tudengikodu jälle tööringi: "UNIV '82: «Suhtumine õpingutesse - suhtumine ellu»", mida tutvustati programmis järgnevalt: "Stuudiumi kvaliteet sõltub suurel määral sellest, kas see on kooskõlas inimese kõigile dimensioonidele vastavate põhimõtetega, ja kas ellusuhtumine omakorda suunab teda õppima. Seda võib pidada
166
ülestõusmispühade ajal Roomas toimunud XIV 1;IIIVII',VoIiI"II' ••• üliõpilaskongressi UNIV'82 kokkuvõtteks. MilliseICI Jilrld«lII',1 IliI"l. siit teha üliõpilase igapäevase elu ja ülikooli jaoks? KUlCh. määratleda suhe õpingukaaslastesse ja professoritesse, ülikooli~; tehtavasse teaduslikku töösse? Tööring soovib neid küsimusi üliõpilaste ja professoritega vestlusringides arutada ja välja töötada seisukohavõtu stuudiumi ning elu kvaliteedile esitatavatest nõudmistest, samuti ette valmistada UN IV' 83 kongressi."
136 Üks Opus Dei liige jutustas mulle 1980. a., et need intervjuud andvat hea võimaluse tudengite ja professoritega kontakti saavutamiseks. Näiteks küsimus, kuidas suhtutakse rasestumisvastastesse vahenditesse, andvat ajendi apostelliku vestluse alustamiseks.
137 Theo S. oli protestantiikust usust katoliiklaseks konverteeritud;
K. S.
138 vt. märkus 130. 139 Der Weg nr. 983.
140 Esimesel ülestõusmispühal toimub peale selle veel üks kohtumine preisdendiga, mis on ainult Opus Dei liikmetele - ennelõunal naisosakonnale ja pärastlõunal meesosakonnale.
141 Ümardatud formuleering. Igapäevaste bussisõitude ajal tegid Opus Dei liikmed pidevalt ettepanekuid roosipärja palvetamiseks. Olenevalt sellest, kus keegi bussis istus, võis ette tulla, et talt nõuti mitu korda päevas, et ta ühineks roosipärja palvetajatega, K. S.
142 Sellistele telefonikõnedele vastavad "kohaliku nõukogu" liikmed muidugi samuti eitavalt.
142a Godehard Kamps, Die ganze Wahrheit über "Opus Dei", lugeja kiri: Frankfurter Allgemeine Zeitung 16. 2. 1981, lk. 9; mitte sealne sõrendus.
143 Der Weg nr. 65. 144 samas nr. 64. 145 samas nr. 862.
146 samas nr. 62; mitte sealne sõrendus.
147 samas nr. 361; mitte sealsed sõrendused. 148 samas nr. 59; mitte sealsed sõrendused. 149 samas nr. 457; mitte sealne sõrendus.
150 samas nr. 625.
151 samas nr. 941; mitte sealne sõrendus. Kuna saksa keelde tõlgitud väljaanne on siin nagu ka mitmes teises kohas mahendav, üritasime ülal otsetõiget hispaania keelest: "Obedeeer ... , caminD seguroo - Obedecer ciegamente al superior ... , camino de santidad. - Obedeeer en tu apostolado ... , el unico camino: porque,
167
en una obra de Dios, el espfritu ha de ser obedeeer 0 mareharse." «Obedeeer eiegamente al superoir» - on saksa väljaandes "ülemusele täielikus usalduses kuuletuda". Hispaania "eiegamente" tähendab siiski "pime, pimesi"; "el eiego" on "pime".
152 samas nr. 617; mitte sealne sõrendus.
153 IgalOpus Dei "tsentrumil" on peale selle veel "erakorraline pihiisa", kes ei ela "tsentrumis", aga kuulub ühingusse ja tuleb iga kolme kuni kuue kuu tagant. Temale peavad siis pihtima kõik "tsentrumis" elavad liikmed.
154 J. Escrivá de Balaguer, Die Hoffnung des Christen, jutlus, peetud
8. 6. 1968: sama, Freunde Gottes, 328.
155 "vennaliku korralekutsumise" kohta vt. lk. 158/160. 156 vt. lk. 239.
157 Opus Dei reformiga personaalprelatuuriks langevad need tõotused nüüd ära. "Kongregatsioni deklaratsioonis piiskoppidele Opus Dei rajamise kohta personaalprelatuurina" on kirjas (le.): " IImikud (oo.), kes pühenduvad raskete ja kvalifikatsiooni nõudvate kohustuste ülevõtmisega prelatuuri eesmärgi saavutamisele, teevad seda täpselt piiritletud lepingulisel alusel, mitte eriliste tõotuste najal." (Mitte sealsed sõrendused). Opus Deis oli seni alati õpetatud, et ühing on oma kirikuõigusliku staatuse tõttu sekulaarinstituudina - kohustatud liikmete isiklikuks "oblatsiooni" (ohver - tõlk.) ja "fidelitase" (truudus - tõlk.) vandeks vastu nende tahtmist ja nüüd hakatakse läbi suruma, et seda asjaolu Opus Dei kirikuõigusliku staatuse muutmisega samuti muudetakso Avalikkuse eest püüti vandetõotuste olemasolu Opus Deis varjata ja saladuskattega looritada. Just sellisest vaimust kantud on Escrivá de Balagueri lause: "Meid ei huvita Opus Deis vandetõotused ega lubadused, liikmetelt oodatakse, et nad püüaksid kõigist inimlikest nõrkustest ja vigadest hoolimata elada loomulikult ja kristlikult - S.t. vooruslikuit, sest nad teavad, et on Jumala lapsed." (Gespräehe 44). See on kahemõtteline lause. Seda võib mõista nii, et Opus Deis on küll vandetõotused (ja lubadused), aga see pole peamine. Teisalt võib sellest välja lugeda, et Opus Deis pole vandetõotusi. Mina sain sellest Escrivá de Balagueri lausest ühingusse kuulumise esimese pooleteist aasta jooksul just nii aru ja Opus Dei juhid kinnitasid minu eksiarvamust kuni oblatsioonini.
158 vt. näit. M. A. Moreno, EI OPus Dei, Anexo auna historia, lk. 61 j.; C. Longley, D. van der Vat; 12. 1. 1981.
159 J. Escrivá de Balaguer, Die Hoffnung des Christen, 320 j.
160 samas, Der innere Kampf, jutlus, peetud 4. 4. 1971: samas, Christus begegnen, 183; sealne sõrendus.
161 samas, Auf dem Weg zur Heiligkeit, jutlus, peetud 26. 1. 1967: samas, Freunde Gottes 421; vrdl. ka Der Weg nr. 301.
168
162 vt. näit. Gespräehe, 43 ja 61; P. Berglar: Deutsche Tagespost
29.130. 9. 1978, 13. 163 Der Weg nr. 707. 164 sama, nr. 64.
165 sama, nr. 225.
166 J. Escrivá de Balaguer, Arbeit Gottes, jutlus, peetud 6.2. 1960: samas, Freunde Gottes, 120.
167 vt. Der Weg nr. 433.
168 "Ma tahaksin sind vastu võtta, Issand, nii puhtalt, alandlikult ja mõistvalt nagu Sinu kõigepüham ema Sind vastu võttis, pühakute vaimu ja kirega;" vt. S. Bemal, Msgr. Josemarfa Escrivá de Balaguer, 20.
169 vt. "Las eonstitutiones deiOpus Dei": Jesus Ynfante, La prodigiosa aventura deiOpus Dei, 427 j.
170 J. Escrivá de Balaguer, Umgang mit Gott, jutlus, peetud 5. 4. 1064: samas, Freunde Gottes, 233.
171 vt. S. Bemal, ülal 76: "Need tekstid ajendasid paljusid inimesi kogu maailmas maitsma jumalikku tegelikkust, et püha missa on siseelu juured ja tüvi, nagu msgr. Escrivá de Balaguer sageli lausus ja mille II Vatikani Kirikukogu aastaid hiljem sõna-sõnalt üle võttis." (sealne sõrendus).
172 Der Weg nr. 77. 173 sama, nr. 377.
174a peaks olema Mt 13, 8 (tõlk.). 174 sama, nr. 91.
175 H. U. von Balthasar: Wort und Wahrheit 18 (1963), 743.
176 J. Escrivá de Balaguer, Leben aus dem Gebet, jutlus, peetud 4.
4. 1955: sama, Freunde Gottes, 364; mitte sealsed sõrendused. 177 vt. samas 362.
178 Der Weg nr. 114.
179 sama, nr. 457.
180 sama, nr. 62.
181 J. Escrivá de Balaguer, Leben aus dem Gebet, 362. 182 samas, 386 j.
183 samas, 373; mitte sealsed sõrendused. 184 Der Weg nr. 115.
185 sama, nr. 117.
186 sama, nr. 116.
187 sama, nr. 307.
188 sama, nr. 205.
189 J. Escrivá de Balaguer, Christliehe Berufung, jutlus, peetud 2. 12. 1951, : samas, Christus begegnen, 41.
169
190 samas, lk. 41 j.; sealne sõrendus. 191 Der Weg nr. 192.
192 sama, nr. 173.
193 sama, nr. 181.
194 sama, nr. 899: mitte sealne sõrendus. 195 sama, nr. 200; mitte sealne sõrendus.
196 Susanne I. oli 16-aastasena Opus Dei liikmeks saanud. 197 nr. 224.
198 Der Weg, väljaandja eessõna, X. 199 samas, XV.
200 Der Weg nr. 227. 201 sama, nr. 196. 202 sama, nr. 662. 203 sama, nr. 661.
204 siiski oluliselt harvem sellest muljest, mida ühing mõnede liikmete igaaastasel preestrikspühitsemisel pressiteadetes püüab jätta.
205 Üks näide Opus Dei tõemõistmisest, mis kajastub ka "siseõpingutes": "See võitlusega harjunud jumalamees argumenteeris nii: mina olevat järeleandmatu? Loomulikult: sest ma olen oma ideaali tõesuses veendunud. Teie seevastu olete väga järeleandlik ... : kas te usute, et kaks korda kaks on kolm pool? - Ei usu? Isegi sõpruse nimel ei anna te selles küsimuses järgi? See tuleb sellest, et te olete praegu veendunud, et teiian õigus. Sellega olete minu poole üle tulnud!" (Der Weg nr. 395).
206 Der Weg nr. 394.
207 J. Escrivá de Balaguer, Christliehe Berutung 44; sealne sõrendus. 208 Der Weg nr. 338.
209 Der Weg nr. 906.
210 sama, nr. 53, mitte sealne sõrendus. 211 sama, nr. 10.
212 kaitsepühakud on veel ka püha Joosep ja apostlid Peetrus, Paulus
ja Johannes.
213 Või 6. jaan., olenevalt maast. 214 Der Weg nr. 357.
215 sama, nr. 366.
216 sama, nr. 948.
217 vt. eest, 151: "Personas aparentemente unidas, entranables, compenetradas; y realmente ... enormemente distantes, ajenas y hasta temerosas unas de atras."
218 S. Schuppli, lugeja kiri: Neue Züricher Zeitung, 10. 2. 1979, Fernausgabe nr. 33.
219 Der Weg nr. 339.
170
220 Gespräche, 49.
221 J. Escrivá de Balaguer, Damit alle gerettet werden, jutlus, peetud
16. 4. 1954: sama, Freunde Gottes, 379. 222 Der Weg nr. 942.
223 sama, nr. 339; mitte sealsed sõrendused. 224 sama, nr. 619; mitte sealsed sõrendused. 225 sama, nr. 614.
226 sama, nr. 16.
227 sama, nr. 365.
228 sama, nr. 387.
229 sama, nr. 397.
230 vrdl. lk. 72.
231 Der Weg nr. 979.
232 Gespräche, 34; sealne sõrendus.
233 1982. a. lõpus kolis Saksa "õppekeskus" Bonnist Kölni.
234 Minu "õppekeskuse"-ajal elasid "Althaus I" kaks ühingu preestrit,
üks töölkäiv liige ja "õppekeskuse" mõlemad asejuhatajad. 235 W. PreII: Jülicher Volkszeitung, 14. 11. 1980.
236 B. ja I. Stauch, lugeja kiri: Jülicher Volkszeitung, 19. 11. 1980. 237 J. Eberle, lugeja kiri: Jülicher Volkszeitung, 13. 12. 1980.
238 M. Kemmerling, lugeja kiri: Jülicher Nachrichten, 12. 2. 1981. 239 P. Nieveler, lugeja kiri: Jülicher Nachrichten, 14. 2. 1981.
240 J. Rehmke, H. Jörres, A. Nieveler, lugeja kiri: Jülicher Nachrichten,
14.2.1981.
241 R. Schenk, lugeja kiri: Jülicher Nachrichten, 17. 2. 1981. 242 I. Stauch, lugeja kiri: Jülicher Nachrichten, 18. 2. 1981.
243 vt. G. Jülicher, lugeja kiri: samas 19. 2. 1981; H. Jordans, lugeja kiri: samas, 20. 2. 1981; N. Schitter, lugeja kiri: samas, 21. 2. 1981; W: Faul, lugeja kiri: samas, 23. 2. 1981; G. Baumsteiger, lugeja kiri: samas, 24. 2. 1981; P. Nieveler, lugeja kiri: samas, 24. 2. 1981; L. Böhme, lugeja kiri: samas, 24. 2. 1981; M. Dürbaum, lugeja kiri: samas, 25. 2. 1981; I. Stauch, M. Kemmerling, E. Drehsen, lugeja kiri: samas, 26. 2. 1981; M. Bischott, I. Classen, A. De Cauwer, lugeja kiri: samas, 26. 2. 1981; D: Weiler, T. Schmidt, lugeja kiri: samas, 26. 2. 1981; K. Grohmann, lugeja kiri, Jülicher Volkszeitung, 27. 2. 1981; M. Kemmerling, I. Stauch, E. Drehsen, lugeja kiri: samas, 27. 2. 1981; E. Drehsen, N.-M. Gläser, lugeja kiri: Jülicher Nachrichten, 10.3.1981; M. Weiss, lugeja kiri: samas, 11. 3. 1981; G. Baumsteiger, lugeja kiri: samas, 11. 3. 1981; R. Zimmermann, lugeja kiri: samas, 19. 3. 1981; M- Fiedler, P. Nieveler, B. Schopen, lugeja kiri: samas, 19.3. 1981; D. Simons, lugeja kiri: samas, 21.3. 1981.
171
244 "OpUS Dei tegevus Zürichis": Neue Zürcher Zeitung, 13. / 14. 1. 1979, 25.
245 samas, sealsed sõrendused.
246 samas; "Arbori kultuuriühingu" ja "Limmati fondi" kohta vt. ka U.
Haldimann, Opus Dei - die heilige Matia: J. Fischknecht j.t., Die unheimlichen Patrioten, 346-349; 351-353.
247 Diskussion um einen "NZZ" - Artikel: Neue Zürcher Zeitung, 21./ 22. 1. 1979, 23.
248 R. Bezjak, T. Brühlmann, V. Hofstetter, samas.
249 Auseinandersetzung um den katholischen Religionsunterricht an
Mittelschulen: Neue Zürcher Zeitung, 10. 2. 1979, 9. 250 Katoliiklike usuõpetajate konverentsi avaldus, vt. ülalt. 251 Lugeja kiri, vt. ülalt; sealne sõrendus.
252 L. Pedrocchi, lugeja kiri vt. ülalt.
253 S. Schuppli, lugeja kiri, vt. ülalt.
254 Opus-Dei-Religionslehrer im Amt eingesteilt: Neue Zürcher Zeitung, 15. 3. 1979, 27.
255 U. Haldimann: Tages-Anzeiger, 11. 1. 1980, 17; sealsed sõrendused.
256 Das Wirken de Opus Dei in Zürich: vt. ülalt; sealsed sõrendused järgnevas tsitaadis.
257 Der Weg nr. 681.
258 J. Escrivá de Balaguer, Die Ehe, eine christliehe Berufung: samas,
Die Ehe, eine christliche Berufung, 7; sealsed sõrendused. 259 Der Weg nr. 27.
260 vt. sama nr. 360.
261 sama nr. 28.
262 sama nr. 30.
263 Numeraaride kohta öeldu kehtib loomulikult ka naisosakonna
liikmete puhul. 264 Der Weg nr. 161. 265 sama nr. 163.
266 sama nr. 164.
267 H., "Wir dachten, das sei sicher etwas Rechtes, solange es katholisch ist": Tages-Anzeiger, 11. 1. 1980, 17.
268 Mõistagi on küsitav, mida nad teavad Opus Deisse kuulumise
tegelikkusest.
269 vt. siin ka selle raamatu lõppvaatlust. 270 Der Weg nr. 907.
271 sama nr. 913.
272 sama nr. 983.
273 või - juhul, kui see peab paika, et liikmeks võetakse nüüd 16-
172
aastaselt endise 14 ja poole asemel, 23 aasta vanuselt. 274 Der Weg nr. 944.
275 sama nr. 924.
276 sama nr. 62.
277 sama nr. 755.
278 sama nr. 754.
279 sama nr. 941.
280 vt. J. M. Castillo: Consilium 14 (1978) 588 j. 281 Der Weg nr. 749.
282 sama nr. 747.
283 vt. sama nr. 941.
284 sama nr. 168.
285 sama nr. 335.
286 sama nr. 155.
287 sama nr. 182.
288 Alles hiljem sain teada, et "Kohaliku nõukogu" istungitel käsitletakse kõiki numeraarliikmeid ühekaupa, arutatakse üksikasjalikult ja kirjutatakse aeg-ajalt liikmete teadmata nende kohtaväga põhjalikud hinnangud, mis saadetakse komisjonile.
289 J. Herranz, Die Entstehung der Säkularinstutute.
290 Maria Angustias Moreno, EI Opus Dei, 25/6; hispaaniakeelses tekstis ainult sõrendus nunca - mitte iialgi. - Alvaro del Portillo andis 1982. a. detsembris lootust, et ta saadab Opus Dei põhikirja nüüdsest "kõigile autoriteetsetele instantsidele - esimesena piiskoppidele, kelle diotsöösides me töötame". "Ma ei näe mingeid takistusi, et need avalikustada, s.o. Püha Tooli vastaval loal üldsusele kättesaadavaks teha." (Geist und Rechtsnormen stimmen überein: Deutsche Tagespost, 10./11. 12. 1982). Kas need tõesti avaldatakse - jääb üle vaid oodata.
291 vt. U. Haldimann, Tages-Anzeiger 11. 1. 1980, 17.
292 vt. K. Doemens, lugeja kiri: Frankfurter Allgemeine Zeitung, 13.
2. 1981,8.
293 vt. Der Weg nr. 155. 294 sama nr. 756.
295 J. M. Castillo, vt. ülalt 588. 296 samas 589.
297 vt. H. U. von Balthasar: Internationale Katholische Zeitschrift 10
(1981) 241-243.
298 vt. Der Weg nr. 617.
299 D. Mieth, Die E' "Jeutung der menschlichen Lebenserfahrung, 115. 300 sama 113/4.
301 vt. "Der Widerspruch der Guten" ("Heade vastuolu")
173
pealkirjastatud peatükk: S. Bemal, msgr. JosemarIa Escrivá de Balaguer, 257-272.
302 vt. Der Weg nr. 924.
303 sama nr. 688.
KASUTATUD KIRJANDUS
Mongraafiad ja artiklid
Aymans, Wienfried, Der strukturelle Aufbau des
Gottesvolkes:Arehiv für katolisehes Kirehenrecht 148 (1979) 21-47
Balthasar, Hans Urs von, Integralismus: Wort und Wahrheit 18(1963) 737-744
sama, Friedliche Fragen an das Opus Dei: Der christlicheSonntag 15,12.4 1964
sama, Das Wagnis der Säkularinstitute:
InternationaleKatholische Zeitschrift 10 (1981) 238-245
Bernal, Salvador, Msgr. Josermaria Escrivá de
Balaguer.Aufzeichnungen über den Gründer des Opus Dei (Köln 1978) Byme, Andrew, Die gewönliche Arbeit heiligen. Wesen und Geistdes Opus Dei (Köln 1975)
Gastillo, Jose M., Die "Nachtfloge Christi" und "Der Weg".
ZumThema "unterscheidendes Erkennen": Concilium 14 (1978) 585-590
Coverdale, John F., Una respuesta a von Balthasar:
NuestroTiempo 117 (1964) 1-12
Das Opus Dei: oder was ist eine Personalprälatur, HerderKorrespondenz (1982) 10, 472f.
Escrivá de Balaguer, Josemaria, Priester auf ewig, Homilie:sama, Christliche Berufung. Priester auf ewig. Zwei Homilien (Köln 1973) 24-39
sama, Christus Begegnen (Köln 3 1975)
sama, Christliehe Berufung, Homilie, gehalten am 2.12.1951: sama, Christus Begegnen (Köln 3 1975) 27-47
sama, Der innere Kampf, Homilie, gehalten am 4.4.1971: sama, sama, Christus Begegnen (Köln 3 1975) 181-201
sama, Die Ehe, eine christliehe Berufung, Homilie: sama, Die Ehe, eine christliche Berufung. Christi Triumph in seiner Demut. Zwei Homilien (Köln 2 1975) 5-19
sama, Der Weg (Köln 10 1982) sama, Freunde Gottes (Köln 1979)
sama, Arbeit Gottes, Homilie, gehalten am 6. 2. 1960: sama, Freunde Gottes (Köln 1979) 105-127
sama, Auf c'~in Weg zur Heiligkeit, Homilie, gehalten am 26.11.1967: sama, Freude Gottes (Köln 1979) 421-444
sama, Damit alle gerettet werden, Homilie, gehaltem am
175
16.4.1954:sama, Freude Gottes (Käin 1979)379-396
sama, Die Hoffung des Christen, Homilie, gehalten am 8.6.1968: sama, Freude Gottes (Käin 1979) 307-331
sama, Leben Aus dem Gebet, Homilie, gehlten am 4.4.1955: sama,
Freude Gottes (Käin 1979) 357-375
sama, Umgang mit Gott, Homilie, gehalten am 5.4.1964:sama, Freude Gottes (Käin 1979)219-236
Gespräche mit Msgr., Escrivá de Balaguer (Käin 3 1981) Fischknecht., J.u.a., Die unheimlichen Patrioten. Politische in der Schweiz (Zürich 1979)
Haldiman, Ueli, Opus Dei - die heilige Mafia: Fischknecht,J.; u.a., Die unheimlichen Patrioten. Politische in der Schweiz (Zürich 1979) 344-381
.. Herranz, Julian, Die Entstehung der Säkularinstitute,o.J.u.O.; dt. Ubersetzung aus The Jurist XXV/2 (Jhe Catholic University of America, Washington) (April 1965)
Mieth, Dietmar, Moral und Erfahrung. Beiträge zur theologischen Hermeneutik -Studien zur theologischen Ethik 2 (Freiburg i. Ue/ Freiburg LBr. 1977)
sama, Die Bedeutung der menschlichen Lebenserfahrung -Plädoyer für eine Theorie des etnischen Modelis: sama, Moral und Erfahrung. Beiträge zur theologisch-etnischen Hermeneutik = Studien zur theologischen Ethik 2 (Freiburg i. Ue./ Freiburg i. Br.1977) 111-134
Moreno, Maria Angustias, EI Opus Dei. Anexo auna historia (Barcelona 1976)
Schunk, Rudolf, Zur "Personalprälatur" des "Opus Dei": Anzeiger für die Seelsorge (1983)2, 42-44
Torelia, Johannes B., Die Welt erneurn. Zur Spiritualität des Laien (Käin 1974)
Ynfante, Jesus, La prodigiosa aventura deiOpus DeL Genesis y desarollo de la Santa Mafia (Paris 1970)
Ajaleheartiklid, aruanded ja seisukohavõtud
Alvaro del Partiila neuer "Opus Dei"-Generalpräsident: KNA Nr.214, 16.9.1975
Ansprache des Papstes in der Audienz für die Teilnehmer des Weltkongresses der Vereinigung für die Zusammenarbeit der Universitäten am 10.April: L'Osservatore Romano, Wochenausgabe in Deutscer Sprache.4.4.1959,5
Arias, Juan, Juan Pablo II erige el Opus Dei en prelatura personal: EI Pais, 24. 8. 1981
176
Arguer, Josef, Die Lehre Christi voli erfassen. Besonderer Generallkongress des Opus Dei: Deutsche Tagespost, 7.10.1969
Auseinandersetzung um dem Katholischen Religionsunterricht an Mittelschulen, Entgegung eines Opus-Dei-Religionslehrers (stellungsnahme von Hansruedi Freitag): Neue Zürcher Zeitung,1 O. 2. 1979,9
Auseinandersetzung um dem Katholischen Religionsunterricht
an Mittelschulen, Stellugnahme der Katolischen
Religionsleehrerkonferenz: Neue Zürcher Zeitung, 1 O. 2. 1979,9
Aymans, Winfried, Die ganze Welt als Personaldiäzese für das Opus Dei? In der katholischen Kirche droht eine verfassungsrechtliche Fehlentwickung: Frankfurten AlIgemeine Zeitung, 13. 12. 1979
Berlag, Peter, Die Befreiung des Christes Zur Normalität:
Deutsche Tagespost, 29/30. 9. 1978, 13
Bezjak, Ralf, Brühlmann, Toni; Hofstetter, Viktor, Stellungnahme von Religionslernern: Diskussion um einen«NZZ»-Artikel. Das Opus Dei an den Zürcher Mittelschulen: Neue Zürcher Zeitung, 21/22. 1. 1979, 23
Gostalunga, Marcel/o, Errichtung des Opus Dei als Personalprälatur: L'Osservatore Romano, Wochenausgabe in Deutscer Sprache.10. 12. 1982, 9f
Das Wirken des Opus Dei in Zürich. Griff nach der Mittel- und Hochschulseelsorge: Neue Zürcher Zeitung, 13/14.1. 1979 Diskussion um einen «NZZ»-Artikel. Das Opus Dei an den Züricher Mittelschulen. Stellungname das Generalvikariats für den Kanton Zürich: Neue Zürcher Zeitung, 21.122. 1. 1979,23
Documentos integros para el cambio de «status» eclesial para el Opus Dei: EI Pais, 11.11. 1979, 24-27
Erklärung der Bischofkongregation zur Neustrukturierung des "Opus Dei", Kathpersss Dokumentation 161, 23.8.1982,1/2 (ebenfalls veräffentlich: Deutsche Tagespost, 31. 8. 1982, 6)
Erklärung der Kongregation für die Bischäfe zur Errichtung des Opus Dei als Personalprälatur: L'Osservatore Romano. Wochenausgabe in deutscher Sprache, 10. 12. 1982
Geist und Rechtsnormen stimmen übereino Gespäch mit dem neuernannten Prälaten des "Opus Dei", Dr. Alvaro del Portillo:
Deutsche Tagespost, 10/11. 12. 1982
Haldimann, Ueli, Opus Dei agiert weiter mit frawürdigen Methoden: Tages-Anzeiger (Zürich) 11. 1. 1980, 17
Haubrich, Walter, Die "heilige Mafia" verschwindet aus dem Rampenlicht. Spanies eher farbloses Kabinett ohne Opus Dei Technokraten: Frankfurter AlIgemeine Zeitung, 5. 1. 1974 Informationsblatt über den Opus-Dei-Gründer: Kirchenzeitung für das Erzbistum Käin, 9.12.1977
177
Jungmann, Konrad, Berufung mitten in der Welt. Volkswrite, Ingenieure und Ärzte zu Priestern geweiht: Kirchenzeitung für das Erzbistum Köln, 22.9.1970
Londley, Clifford, Setback for Opus Dei oppnents: The Times, 25. 8. 1982, 3
sama, Opus Dei: The Pope could be wrong. The Times, 25. 8.1982
Londley, Clifford u. van der Vat, Dan, The Times Profile of Opus Dei. New mood in Rome encourages «church within a church»: The Times, 12. 1. 1981
Ludwigsdorf, Franz, Silvius (Pseudonym), Das Abenteuer des Alltäglichen: Kirche und Leben 6, 8.2. 1976
45 Opus-Dei-Mitglieder zu Priestern geweiht: Kirchenzeitung für das Erzbistum Köln, 23.8.1974
54 Opus-Dei-Priester geweiht. Verstorbener Gründer führte 1000 Laien zum Priestrtum: KNA, 14. 7. 1975
Opus-Dei-Religionslehrer im Amt eingestellt. Das
Generalvikariat für den Kanton Zürich und die Römisch-Katholische Zentrallkomission des Kantons Zürich teilen mit: Neue Zürcher Zeitung, 12. 3. 1979, 27
Opus Dei jetzt Personalprälatur: KNA, 26. 8. 1982
Opus Dei Papst untersteIIt: Frankfurter Rundschau, 24.8.1982,2 Opus Dei vom Papst zur Personalprälatur erhoben. Interview
mit Prälat Alvaro del Portillo: Schwäbische Zeitung, 14. 12. 1982
Peschke, Karl-Georg, "Meilenstein in der nachkonziliaren Entwicklung". Das Opus Dei wurde von Johannes Paul II. zur Personalprälatur erhoben: Kathpress/ Beilage 164, 26. 8. 1982, 1f.
Portil/o, Alvaro del, "Integralismus". Stellungname zu dem gleichnamige Artikel von Hans Urs von Balthasar: Wort und Wahrheit 19 (1964) 224
Prel/, Willi, "Opus Dei" leistet Bildungsarbeit: Fägigkeiten zur Enttaltung bringen, die JVZ sprach mit Führungskräften des 13 Monate in Jülich tätigen Forums: Jülicher Volkszeitung, 14.11. 1980
Puhl, Widmar, Heiligkeit kein Privileg: Rheinischer Merkur, 18.7.1975, 20
Roggendorf, Johannes, Massanzug statt Panzerhemd. Opus Dei erste Personalprälatur: Der Papst verwirklicht ein Stück Konzil: Die Welt, 8. 9. 1982
Sacra Congregatio pro Episcopris: Declaratio: L'Osservatore Romano, 28. 11. 1982
Woodrow, Alain, Qu'y a-t-il derriere le changement de statut de l'Opus Dei?: Le Monde, 14. 11. 1979, 14
sama, Un «corps d'elite» pour le pape? Le Monde, 25. 8. 1982, 8 Zauzich, Maria-Christine, Kontroverse in England über die
178
katholische Laien-Organisatsion "Opus Dei": Frankfurter AlIgemeine Zeitung, 17. 1. 1984,4
Lugejakirjad
Arquer, Josef, Reichtum der Kirche: Frankfurter AlIgemeine Zeitung, 9. 2. 1981, 6
Ayesta, Javier (Oficina de Information deiOpus Dei, Madrid), Opus Dei nicht politisch: Frankfurter AlIgemeine Zeitung. 9. 8. 1969, 10
Baumsteiger, Gisela, "Ausser Glück auch sehr viel Leid": Jülicher Nachtrichten, 11.3.1981
sama, "Grosses Bedürfnis nach Aufklärung": Jülicher Nachrichten, 24. 2. 1981
8ischoff, Marlies; Classen, Ina; DeCauwer, Anne, "Wir sind nie bedrängt worden": Jülicher Nachrichten, 26.2.1981
8öhme, L., "Der einzige Weg": Jülicher Nachrichten, 24.2.1981 Doemens, Karl, Das Opus Dei und besorgte Eltern: Frankfurter AlIgemeine Zeitung, 13. 2. 1981, 8
Drehsen, Elisabeth, Gläser, Norbert-M.,"Ehemalige" ausgeladen:
Jülicher Nachrichten, 10. 3. 1981
Dürbaum, Maria, "Das geht zu weit": Jülicher Nachrichen, 25. 2. 1981
Eberle, Jürgen, Einige kurze Bemerkungen: Jülicher Volkszeitung, 13. 12. 1980
Faul, Wolfgang, "Kommt es zu tiefgreifenden Entfremdungen?":
Jülicher Nachrichten, 23. 2. 1981
Fiedler, Manfred, Nieveler, Peter; Schopen, 8eri, "Wovon sollen wir uns distanzieren?":Jülicher Nachrichten, 19. 3. 1981
Freitag, Hansruedi, Opus Dei - kein Laienorden: Neue Züricher Ze~ung, 28. 8. 1977, 41
Grohmann, Käthe, Mündigkeit wird angestrebt: Jülicher Volkszeitung, 27. 2. 1981
Jordans, Heinz, "Pauschalurteil": ,lülicher Nachrichten, 20.2.1981
Jülicher, Günter, "Behauptungen grenzen ans Verleumderische":
Jülicher Nachrichetn, 19. 2. 1981
Jungmann, Konrad, Opus Dei: Frankfurter AlIgemeine Zeitung,14.1. 1974
sama, Leserbrief: Rheinischer Merkur, 17. 7. 1981
Kamps, Goldehar, Die ganze Wahrheit über "Opus Dei":
Frankfurter AlIgemeine Zeitung, 16. 2. 1981, 9
Kemmerling, Marianne, "Der Nachwunsch ist stets zur Hand";
179
Jülicher Nachrichten, 12. 2. 1981
Kemmerling, Marianne; Stauch, Ingrid; Drehsen, Elisabeth, Öffentliche Diskussion: Jülicher Volkszeitung, 27.2.1981
Leserbrief von tr., Neue Züricher zeitung, 10. 2. 1979, 9 Nieveler, Peter, "Opus Dei" - ausfürlich dargestellt: Jülicher Nachrichten, 14. 2. 1981
sama, "Ich kann nur um Vertrauten bitten": Julicher Nachrichten, 24. 2. 1981
Pedrocchi, Luigi, Leserbrief: Neue Züriche Zeitung, 10. 2. 1979 Rehmke, Jutta; Jörres, Helene; Nieveler, Angela, "Hochstilisiert": Jülicher Nachrichten, 14. 2. 1981
Schenk, Renate, "Toleranz spielte untergeordnete Rolle:" Jülicher Nachrichten, 17. 2. 1981
Schiffer, Norbert, ,,1st kritisches Denken unerwünscht?" Jülicher Nachrichten, 21. 2. 1981
Schuppli, Sibylle, Leserbrief: Neue Zürcher Zeitung, 10. 2. 1979 Stauch, Bernd u. Ingrid, Kein Platz für "Dutzendmenschen":
Jülicher Volkszeitung, 19. 11. 1980
Stauch, Ingrid, "Den Schlaf der Gerechten schlaffen": Jülicher Nachrichten, 18. 2. 1981
Stauch, Ingrid; Kemmerling, Marianne; Drehsen, Elisabeth, "Opus Dei dazu": Jülicher Nachrichten, 26. 2. 1981
Simons, Dierk, "Keine befriedigenden Antworten gegeben":
Jülicher Nachrichten, 21. 3. 1981
Weiler, Doris; Schmidt, Tordis, Für öffentlichen
Informationsabend: Jülicher Nachrichten, 26. 2. 1981
Weiss, Margarete, "Wachsames Auge":Jülicher Nachrichten, 11. 3. 1981
Zimmermann, Rolf, " ... muss mit harter Kritik rechnen": Jülicher Nachrichten, 14. 3. 1981
